Category Archives: Määratlemata

Pùhademeenutus

Yldiselt, kui juba nii palju aega mòòdas ja ikka midagi kirjutanud pole, siis kas ùldse ongi mòtet. Et kui ikka siiamaani midagi kirjutada polnud, juu siis ei juhtunud midagi nii meeldejààmist vààrivat. Ega tòesti, midagi super erilist ei toimunud. Olid pàris tavalised pùhad.



Pàkapikud ja jòuluvana olid
see aasta Triinu jaoks  juba tàiesti reaalsed olevused. Pàkapikud ikka konkreetselt kàisid piilumas ja Triinu ùritas ka neid vastu piiluda, kuid seekord ei ònnestunud siiski nàha. Nimelt on pàkapikud vàga arad, mille peale Triinu aga arvas, et meie ju ei ole kurjad ja ei tee neile paha ja nad ei pea meid kartma. Ka jòuluvana ootas Triinu vàga. Teadis tàpselt milline see mees on, et ikka habe ja paksu kòhuga. Ja suure kotiga ikka ka.

Jòuluvanale kirjutasime ka kirja. Tegelikult Triinu ise kirjutas. Pani oma T, I, E ja A tàhed ritta ja oligi kiri valmis. Kingiks soovis ta ùhte hiigeluurt roosat pingviini, millel tuleb kòhust muna vàlja ja sealt seest omakorda pingviinipoeg. Sellist pingviini nàgi ta iga kord poes kui me sùùa ostma làksime. Nagu ikka enne jòule, olid poes kòik kàiguvahed mànguasju tàis topitud, et ikka kuidagi ei saaks neid nàgemata neist mòòduda. Kuna pingviinisoov oli Triinul ikka vàga tòsine ning mòòdus vàhe pàevi kui sellest ei rààgitud, siis viimased nàdalad enne jòule ma teda poodi enam kaasa ei vòtnud, lootuses, et ehk pingviin ununeb. Maksis teine ikkagi 99 euri ja oli suht mòtetu plastmasskolakas. Vaevalt et jòuluvana selliseid toob. Kuid ega kolmapoolese màlu pole enam nagu pooleteisesel. Kui siis jòululaupàeval riidesse sàttisime, et vanavanemate juurde minna, kuhu ka jòuluvana oli oodata, siis loomulikult meenus Triinule ka kohe pingviin. Olime kohe natuke mures, et  nùùd vist tuleb vàike pettumus, sest meie andmete kohaselt oli Triinu kingiks hoopiski fotoaparaat. Mitte mingi niisama plastkarp, vaid ikka kohe selline mis pilti teeb. Lausa digitaalseid. Onneks aga làks ònneks, pingviini jòuluvanalt ei nòutud ja hiljem seda ka ei meenutatud ning  fotokas làks kohe agaralt kòiku. Kuid jàrgmistel aastatel peab vist hakkama ka lapse soove natuke arvestama, sest muidu mis mòte sel jòuluvanale kirjutamisel on kui roosa printsessimaja asemel lòpuks ikka mingi puust vòi arendav asi tuleb.



Ato ei saanud muidugi suurt midagi veel aru. Ei pàkapikkudest ega jòuluvanadest. Kui see paks habemik uksest sisse astus, reageeris ta nagu iga teine kaheaastane, kes millegi uue ja kohutavaga kokku sattunud, ehk siis hakkas nutma ja klammerdus minu sùlle. Rahulolevalt hingas jàlle siis kui habemik uksest vàlja astus. Triinu aga hòiskas ja erutus iga kord kui uksekell kàis ning tormas jòuluvana sisse laskma. Paar korda pidi ta pettuma, sest saabus kòigest mòni teine kùlaline kuid lòpuks siiski jòudis ka jòuluvana. Marssis julgelt vana juurde oma kingi jàrele ja tòi ka Ato oma àra. Ato sai kingiks suure komplekti Duplosid, mis on siiamaani iga pàev agarat kasutust saanud. Mòlema poolt.






Aastavahetus mòòdus meil aga Linda&Daniele seltsis. Road olid nende poolt ja magustoit meie poolt. Menùùs oli nògeserisotto, tàidetud kohitud kukk ja lisandiks hautatud kikerherned. Mina tegin magustoiduks kondenspiimajààtist. Kòik oli mònusalt lihne, maitsev ja uudne. Jòime, sòime, lapsed màngisid ja natuke kaklesid, ùks hetk suundusid issid òue rakette laskma ja meie lastega vahtisime aknal. Triinu hakkas natuke kartma ja uuris, et kuidas me koju saame kui need raketid seal òues lendavad. Aastavahetuse vòtsime vastu siiski kodus, sest Ato hakkas 23 paiku vàga àra vàsima ja vinguseks muutuma. Kell 00.00 olid nemad juba paksus unes.



Kuid nende vàhemtàhtsate pidude vahel oli meil siin muidugi veel ka ùks hoopis tàhtsam pidu….

Kommentaarid:

07/01/2010 kadri kuum
Kas need Duplod, mida Ato kingituseks saab, on Lego Duplod? Jõuluvana tõi ka Adeelele komplekti Duplo klotse, mis igati on end ära õigustanud…..kuigi neid võiks veel rohkem olla:)

07/01/2010 Külli Voit
Lego omad jah ja me kohe ostsime ùhe karbi niisama klotse juurde, et ikka maja valmis saaks. Meil on neid klotse teistelt saadud igasuguseid, aga Lego on ikka Lego. Yhed ei jàànud kinni, teised ei tulnud pàrast lahti.

07/01/2010 TädiMari .
Ma juba ammu kiidan ja fännan lego duposi! Meil on hobused ja farm ja nendega on ta vist kogu oma elu jooksul kõige rohkem mänginud ( nojahh peale pehmete loomade eks).

Italianod ja spagetid





Kommentaarid:

06/01/2010 TädiMari .
Haha! Kusjuures Anni teeb ka silmad ette ükskõik millisele eestlasele :)
Ja spagetid on peale pippepede lemmikud ka!

08/01/2010 Linda Forrest
Lahe vaadata, kuidas lapsed on “kohalikustunud” :)
Meie plika armastab baked beans.. ehk siis küpsetatud ube tomatikastmes.

Masala chai…

…ehk India vùrtsitee. Ilma selle teeta ei mòòdu mul juba ammu ùkski talv. Pàris iga pàev ma seda siiski ei joo, iga pàev ei tule meelde teha. Aga meelde tuleb alati siis, kui kùlm on naha vahel ning kampsunid on juba seljas ja ikka ei ole soe. Siis tuleb teha seda teed.



Sel teel on palju erinevaid variante, olenevalt maitseeelistustest vist. Minu tees on kohustulik vàrske ingver ja koriander. Lisaks kasutan ka muid vùrtse, olenevalt mida kodus on. Musta pipart, paar nelgitera, kaneelioksa nàiteks.

Piim, must tee ja mesi on paratamatult kohustuslikud, ilma nendeta ei oleks see enam Masala chai.



Mina teen seda nii:

Sellest tuleb kaks suurt tassi teed.

Tassitàis vett potti. Sinna sisse riivin paraja jupi ingverit, olenevalt jupi jàmedusest 1-2cm. Viskan sisse 3-4 avatud koriandrikauna ja olenevalt meeleolust ka paar nelki vòi paar pipratera vòi  kaneellikoort vòi kòike kolme. Lasen segu keema ja keedan 5 minutit. Keeran tule maha, viskan sisse supulusikatàie musta tee puru ja panen kaane alla hauduma. Viie minuti pàrast lisan tassitàie piima ja lasen kogu segu uuesti kuumaks, kuid mitte keema! Siis kurnan àra ja segan juurde suure supilusikatàie mett. Juua tuleb nii tulisena kui vòimalik, leigena on see tee suht vastik ja soojendavat efekti ka ei tule. Tee pean olema parajalt vùrtsine, nii et suu ikka jààb òhetama. Kui ei òheta, tuleb ingverit panna rohkem.

Kommentaarid:

04/01/2010 Raine De Giorgi
See on tõeliselt fantastiline! Õppisime seda meie couchsurfing-u külalistelt ning nüüd joome meiegi seda õhtuti hää meelega!

04/01/2010 kadri kuum
no ma võin küll öelda, et eestis elades möödus su talv ikka hõõgveiniga. Vähemalt siis kui külm oli ja vaja sooja saada:)

04/01/2010 Külli Voit
Seda nüüd küll, ei vaidle vastu. Kuid siin ma olen ju juba 5!!! talve olnud ja need on raudselt tee seltsis möödunud. Ja nüüd tuli muidugi kohe hõõgveini isu peale! Oh olid ajad….

05/01/2010 TädiMari .
Hea jahh aga noored ehk saavad seda õhtuti juua, mina pärast ei maga… Mul käib tee ikka hommikul või pärastlõunal 🙂

07/01/2010 Külli Voit
Vàhemalt ùhes asjas oled sina vanamutim kui mina! 🙂 Olen end kohviga nii làbi immutanud, et ùks tùhine tee ei tee minu unele midagi.

Nukk





Enne jõule jagati lasteaias paber, kus oli kirjas, et hakatakse valmistama jõulusõime ja kõigilt lastevanematelt ootatakse aktiivset osavõttu sõime tegelaste valmistamisel. Veeratasin ka mina seda paberit paar päeva s
õrmede vahel, kuid minu teadmised sõime tegelastest on ikka häbiväärsed. Maria, Joosep, nende beebi ja vist ka eesel oli kõik mis mul meelde tuli. Esimese kolme valmistamist ma oma õlule küll võtta ei julgenud ja eesli valmistamiseks ei tulnud mul ühtki geniaalset ideed. Aeg ledas kuni üks hetk oligi tähtsaeg möödas. Tõdesin süümepiinadega, kuid siiski kergendusega, et see aasta jääb nuku tegemine ära. Järgmine aasta valmistun kohe varakult ja teen kaks eeslit.

Kuid vaatamata tähtaja möödumisele kasvas nukkude rivi lasteaia kapi peal endiselt. Triinu ikka mõni päev rääkis, et varsti teeme meie ka nuku, aga kuna ta väga intensiivselt ei nõudnud, siis läks see mul ühest sisse ja teisest välja. Eks tal läks see nukuasi lasteaia koduteel juba meelest ja meelde tuli jälle järgmine päev lasteaias.  Kui siis üks päev oli nuku rivi juba väga aukartust äratavad mõõtmed võtnud, tekkis mul kahtlus, et nüüd vist on küll Triinu ainuke kellel nukku pole. Kui siis Triinu jutu järgi mõni ema tegi lausa KAKS nukku, ei jäänud muud üle kui koju kapata ja nukku meisterdama asuda. Kuna sama päeva õhtul oli lasteaias koosolek ning järgmine päev algas nukkude õue sättimine, siis võtsime omale eesmärgks nukk lõunaga valmis saada. Triinu see päev magama ei läinud ja aitas mind. Sel ajal kui mina nukku kleepisin, ribastas tema kõrval kangast. Nuku näo joonistas ka Triinu. Näo juurde kuuluvad tegelikult veel ka paksud ja kollased kulmud, kuid kuna mulle isiklikult tundusid need natuke liiga suured ja puhvis sellise väikese valgepatsilise piiga näos, siis katsime need taskurätikust peakätikuga. Kuna kõik sõime originaaltegelased olid juba valmis tehtud, siis meie võisime teha lihtsalt Triinu enda. Ja selline ta siis tuli meil.

Triinu oli oma nuku üle nii õnnelik. Kui see valmis sai, siis käest enam ei pannud. Fotosid nõudis ka tema, et peab tegema koos nukuga. Pärast kontrollis fotod üle ja leidis, et nukk ei ole väga hästi peale jäänud ja pidin uued fotod tegema. Lasteaeda jõudes sammus sirge sihiga riiuli juurde ja sättis oma pisikese nuku teiste vahele. Ise oli nii uhke ja õnnelik. Ja mina kah, et ma ikka ennast kokku võtsin ja last alt ei vedanud.

Selge màrk sellest, et Linnul on parem

Tàna, ùksi kodus olles, muukis Linnu oma kuivtoidu korvi lahti ja pani terve karbitàie koerakùpsiseid nahka.

Kommentaarid:

24/12/2009 Aita Silm
Seda on r66m kuulda =) Ma soovin teile sinna ilusaid j6ulupyhi ja k6ike head!

25/12/2009 Raine De Giorgi
Ka minul on hea meel! Kauneid pühi teile kõigile!

26/12/2009 Külli Voit
Aitàh ja hàid pùhi teilegi!

Leivajuuretis






Leivameister


Nii, nùùd see siis juhtus! (tegelt ma tahtsin selle hoopis pealkirjaks panna, aga otsustasin oma ema ja teisi nòrganàrvilisemaid dramaatiliste pealkirjadega rohkem mitte ehmatada. )


Mind on alati pannud imestama, et kuidas kùll kòigil neil kodus leivategijatel ikka alati on meeles enne leiva ahjupistmist see juuretis vàlja vòtta. Kavalamad ma tean, et hoiavadki kahte juuretist juhuks kui juhtub see mis minuga juhtus. Ja vòib-olla pisikeses Eestis, ùmbritsetud sadadest iseleivategijatest ei olegi nii suur see probleem kui juuretis kah kogemata kùpsema làheb. Làhed naabrimuti juurde ja vòtad uue juuretise. Minu làhedaim juuretisega naabrimutt asub aga 150km siit lòunapoole. Ehk siis, Mari, see on siin minu appihùùd!

Kommentaarid:

22/12/2009 kadri kuum
Jah, ma tean mis tunne see on:) On minulgi korduvalt seda juhtunud. Olen ka peale leiva 5 minutit ahjus olemist sealt nn. viimasel hetkel juuretise näpanud. Lõpuks hakkasin tegema nii – juuretis on mul külmikus tavaliselt väikses klaaspurgis. Kui olin juuretise käima pannud veega ja jahuga, tõstan alati tühja juuretise purgi leivavormi sisse. Et kui ma järgmine päev hakkan kerkinud tainast vormi panema on seal sees purk ja ma olen “sunnitud” juuretise võtma:)

22/12/2009 TädiMari .
Ma pole leiba juba aastajagu teinud ja juuretise viskasin ammu ära. Peangi ise ka uue tegema…

22/12/2009 Külli Voit
Hàh Mari, milline pettumus! No kui teed juuretist, tee siis mulle ka. Ja see purgiidee on hea, kuigi ma kujutan ette, et ma vòin vabalt ka selle purgi lihtsalt sealt vàlja tòsta ise omaette pomisedes “Mida kurat see purk siin teeb…”

22/12/2009 Raine De Giorgi
Minul on ka plaan tagasi tulles juuretis valmis teha ning proovida küpsetada!

22/12/2009 Külli Voit
See juuretise tegemine on ju igavene rist ja viletsus, làheb mitu leiba aia taha enne kui heaks saab ja siin see rukkijahu ju kullahinnga. Mul hakkaks kahju. Sul Eestis kellegilt juuretist kaasa vòtta ei ole?

25/12/2009 Raine De Giorgi
Kahjuks mitte. Sellepärast ma ise proovingi…

Linnu on haige





Kòik hakkas pihta laupàeva hommikul. Nagu ikka igal hommikul, ronis Linnu meie àrgates oma pesast ja tuli meid magamistuppa tervitama, mis siis bokserite keeles tàhendab – puhisema. Tegelikult kùll ainult pùùdis tulla, aga jài poolel teel jànni. Hoidis esimest vasakut kàppa lontis ja ei liikunud enam mingis suunas. Toimetasin ta siis vaikselt pesasse tagasi ja arvasin, et ehk on jala lihtsalt àra maganud ja nùùd vaja oodata, et see ellu àrkaks. Aeg aga làks, kuid mis ei àrganud oli jalg. Lòuna paiku ajasin ta kuidagimoodi pùsti ja niimoodi kolmel jalal hùpeldes ja màrgatavas valus sai òues àra kàidud. Peale lòunat làksime veterinaari juurde. Nagu ikka juhtuvad sellised asjad alati nàdalavahetusel, mis siis meie puhul tàhendab seda, et pòhiarste kliinikus ei ole, on vaid ùks valvearst.
Kes vòib-olla ei olegi arst. Igal juhul aru ta ei saanud milles asi vòiks olla. Kukkunud ei ole, kuskile ennast àra lòònud ei ole, tàielik mòistatus. Tegi ùhe pòletikuvastase sùsti ja kàskis olukorda jàlgida kuni esmaspàevani ja kui paremaks ei làhe, tuua ta pàrisarstile ùle vaatama. Paremaks ei làinud midagi, pigem hullemaks. Kui laupàeval ta vàhemalt tòusis, et sùùa ja juua, siis pùhapàeval ta isegi ei tòstnud pead. Ainult lamas ònnetult oma pesas. òòsel ta isegi niuksus valust, mis on tema kohta ikka vàga haruldane ja nàitab kui kohutavalt valus tal oli. Linnu ja eks vist ùldse koerad ja eriti bokserid, ei ole mingid hàdaldajad tùùbid. Linnu vòib klaasikillu jalga astuda ja sellest isegi mitte aru saada.

Tàna viisin siis linnu uuesti arsti juurde. Terve ooteruum jài vaikseks kui me sisse komberdasime. Nii ònnetu oli ta olemine. Nùùd aga saime vàhemalt diagnoosi – lihaserebestus òlas. Tòenàoliselt. Kui neljapàevaks oluliselt paremaks ei ole làinud, siis tulevad pòhjalikumad uuringud.  Mul ei ole lihaserebestust kunagi olnud, aga vàidetavalt pidi ùks vàga valus asi olema. Sòltub muidugi ka rebestuse tasemest. Pidavat olema sportlaste hàda. Linnu meil  sportlane kùll ei ole, kuid ilma soojenduseta hùpata meeldib talle kùll. Paranemine pidavat vòtma ebameeldivalt kaua aega – 3-4 nàdalat ikka ja lihas ei pruugigi kunagi pàris taastuda.


Ato ja Triinu kàivad kaastundliku nàoga Linnut paitamas ja mààrivad talle màngukreemi seljale. Sest no kreem viib ju kòik valud. Vahel peab Atot kùll korrale kutsuma kui tema hellad paitused sujuvalt hoogsateks patsutusteks ùle làhevad.

Kommentaarid:

22/12/2009 TädiMari .
ohjummel küll! Mul tulid juba pealkirja lugedes pisarad silma!
Palju tervisi ja kiiret paranemist!

22/12/2009 Külli Voit
Linnul on nùùd juba màrgatavalt parem. Noh, eriti ta endiselt ei liigu, kuid olemine on ròòmsam ja nàha on, et vàhemalt puhkeasendis tal valusid ei ole. Eile isegi komberdas sòòma ja ùritas lausa trepist teisele korrusele saada. Vàljas isegi toetas kergelt kàppa maha. Et paraneme!

Ottembre

Triinu: "Aprile è il mio compleanno e c’è caldo, ma adesso c’è Ottembre e c’è freddo." – Ottobre più Novembre si fa Ottembre. Logico. (oktoober + november = oktember)



Triinul on keerutamise isu ja paneb omale kleidi selga. Kleidiks osutub tàisvillane tiroli rahvuskleit. Peale mòningast tiirutamist ja keerutamist tuleb hàdise nàoga minu juurde: "Emme, see kleit on natuke kratsane!"



Tùdruk on eesti keeles ùks igavesti keeruline sòna. Minul oli tùdruk vàiksena tùgul. Selline, 6-aastaselt r-tàhe selgeks saanud, lapse versioon. (tegelt r-i pòristamise sain ma alles teismelisena selgeks, sinnamaani mòòdusid klassis ettelugemised suures hirmus ja piinas, et mulle satub koht kus keegi tiristab uksekella – Trrrrrrrrrrrrrrrr………… Ja see on tàiesti uskumatu kui palju seda tiristamist seal òpikutes ette tuli!)

Triinul on aga R juba ammuilma selge ja seega pole imestada, et tema versoon kohe eriti errine on. Ehk tema on trùgruk. Kui kiiresti seletab, vòib teine r ka àra kaduda ja jàrgi jààb trùguk. Trùgukud ja poisid, trùgukute màngud, trùgukute riided….



Ato aga paneb minu emasùdame ikka ja jàlle ròòmust hòiskama kui ma ulatan talle klaasi mahla vòi saia vòi mida iganes ja ta imearmsalt oma "eitàhh emme!" lausub. See tuleb alati nii ootamatult ja seda armsam see on.