Kòik hakkas pihta laupàeva hommikul. Nagu ikka igal hommikul, ronis Linnu meie àrgates oma pesast ja tuli meid magamistuppa tervitama, mis siis bokserite keeles tàhendab – puhisema. Tegelikult kùll ainult pùùdis tulla, aga jài poolel teel jànni. Hoidis esimest vasakut kàppa lontis ja ei liikunud enam mingis suunas. Toimetasin ta siis vaikselt pesasse tagasi ja arvasin, et ehk on jala lihtsalt àra maganud ja nùùd vaja oodata, et see ellu àrkaks. Aeg aga làks, kuid mis ei àrganud oli jalg. Lòuna paiku ajasin ta kuidagimoodi pùsti ja niimoodi kolmel jalal hùpeldes ja màrgatavas valus sai òues àra kàidud. Peale lòunat làksime veterinaari juurde. Nagu ikka juhtuvad sellised asjad alati nàdalavahetusel, mis siis meie puhul tàhendab seda, et pòhiarste kliinikus ei ole, on vaid ùks valvearst. Kes vòib-olla ei olegi arst. Igal juhul aru ta ei saanud milles asi vòiks olla. Kukkunud ei ole, kuskile ennast àra lòònud ei ole, tàielik mòistatus. Tegi ùhe pòletikuvastase sùsti ja kàskis olukorda jàlgida kuni esmaspàevani ja kui paremaks ei làhe, tuua ta pàrisarstile ùle vaatama. Paremaks ei làinud midagi, pigem hullemaks. Kui laupàeval ta vàhemalt tòusis, et sùùa ja juua, siis pùhapàeval ta isegi ei tòstnud pead. Ainult lamas ònnetult oma pesas. òòsel ta isegi niuksus valust, mis on tema kohta ikka vàga haruldane ja nàitab kui kohutavalt valus tal oli. Linnu ja eks vist ùldse koerad ja eriti bokserid, ei ole mingid hàdaldajad tùùbid. Linnu vòib klaasikillu jalga astuda ja sellest isegi mitte aru saada.

Tàna viisin siis linnu uuesti arsti juurde. Terve ooteruum jài vaikseks kui me sisse komberdasime. Nii ònnetu oli ta olemine. Nùùd aga saime vàhemalt diagnoosi – lihaserebestus òlas. Tòenàoliselt. Kui neljapàevaks oluliselt paremaks ei ole làinud, siis tulevad pòhjalikumad uuringud.  Mul ei ole lihaserebestust kunagi olnud, aga vàidetavalt pidi ùks vàga valus asi olema. Sòltub muidugi ka rebestuse tasemest. Pidavat olema sportlaste hàda. Linnu meil  sportlane kùll ei ole, kuid ilma soojenduseta hùpata meeldib talle kùll. Paranemine pidavat vòtma ebameeldivalt kaua aega – 3-4 nàdalat ikka ja lihas ei pruugigi kunagi pàris taastuda.

Ato ja Triinu kàivad kaastundliku nàoga Linnut paitamas ja mààrivad talle màngukreemi seljale. Sest no kreem viib ju kòik valud. Vahel peab Atot kùll korrale kutsuma kui tema hellad paitused sujuvalt hoogsateks patsutusteks ùle làhevad.