Meil siis on nùùd kah vist lòpuks sandaali ja lùhikese pùksi aeg làbi saanud. Kahtekùmmet enam eriti ei lubata, pigem pùsib elavhòbe viieteistkùmne piiril. Triinul vòtab sellega harjumine aega ning ikka ja jàlle avastan ta ainult aluspùkste vàel aias ringi keksimas.

Triinu ja Ato màngivad kodu. Triinu on muidugi emme. No tegelikult tahab ka Ato tavaliselt olla emme ja siis neil làheb màng sassi, sest Triinule nii ei meeldi, et on kaks emmet. Aga seekord on Ato isegi nòus olema laps.

Triinu vanamuti hààlega: “Lapsukene, tule nùùd sòòma! Pojakene, ole ettevaatlik!”

Kuulan ja imestan, no kust siis see lapsukene ja pojakene nùùd tulevad!? Hààletoon on ka Triinul selline, et ma ùldse ei imestaks kui lapsukese asemel tuleb varsti latsekene. Ausòna, mina niimoodi nendega ei rààgi ja pole ju siin ka ùhtegi eestikeelset maavanaema, kes vòiks niimoodi rààkida. Äkki kuskilt multifilmist pärit? Mõistatus.

Kui mul varastati telefon àra, siis Ato kommentaar oli jàrgmine:

Ato: “Pàhh onu pia la allo la mamma, iiou-iiou onu pàhh onu tinni, bella onu uue allo la mamma. “

Otsene tòlge: Paha onu àra telefon emme, politseionu paha onu kinni, ilus onu uue telefon emme.

Seletav tòlge: Paha onu (pàhh onu) vòttis (Ato kònes puudub)  emme telefoni (la allo la mamma) àra (pia=via), politseionu (iiou-iiou onu) vòtab (Atol puudub) paha onu (pàhh onu) kinni (tinni), hea onu (bella =ilus onu)  annab (Atol puudub)  uue telefoni emmele (allo la mamma).

See on siis nùùd ùks stiilinàide Ato jutust. Ei saa òelda, et Ato vàhe rààgiks, pigem vastupidi. Vòiks lausa òelda, et ta meil pere suurim lobamokk. “Kuule Ato, sòò nùùd ka vahepeal, àra kogu aeg seleta!” on meil sòògilauas igapàevane jutt. Ta vòib kòik surnuks rààkida, kuulaja asi on ainult aru saada. Vòib vàga keerukaid asju seletada,  kuigi aru saan vist kùll ainult mina, mida ta òelda tahab. Issi jààb vahel natuke jànni, kuid  Triinu saab see-eest veel kòige paremini aru. Vahel kui ytlen Atole, et ma ei saa aru mis sa tahad, siis tuleb Triinu appi ja tòlgib Ato jutu mulle àra.

Jutt on totaalne segapudru, eestikeelsed, itaaliakeelsed, pluss tema enda vàlja mòeldud sònad vòi hààlitsused kòik làbisegi. Kui tal on mingi sòna puudu, siis mòtleb sinna oma variandi. Nàiteks on hetkel nuga, haamer ja ka eriti suur toigas kòik yhe nimetuse all – tonno, mis tegelikult tàhendab itaalia keeles hoopiski….tuunikala…?!

Yks mis mind ikka hàmmastab on see, et Atol puuduvad sònavaras verbid. No ta tòesti ei kasuta mitte ùhtegi verbi ei eesti ega itaalia keeles. Kuigi ma olen igasuguseid kakskeelsuse ja muidu keele omandamise raamatuid lugenud rohkem kui vaja, pole sellist nàidet mulle ette veel sattunud. Kui Atol oleksid ka verbid, siis oleksid ta laused pàris korralikud, kaks keelt kùll segamini, kuid ikkagi laused. Kuid ilma verbita lauset ju eriti ei moodusta. Vòi noh, vàhemalt mitte muule maailmale arusaadavat.

Sònad on kas eestikeelsed vòi itaaliakeelsed, kahes keeles kasutab ainult sòna emme/mamma. Kui yritada seletada, et vot eesti keeles on nii ja itaalia keeles on naa, siis saab kurjaks ja korrutab ikka seda oma sòna mida ta juba teab. Eile sai vanaisa peale vàga kurjaks kui teine maja casa’ks nimetas, nii et nonnol ei jàànud muud yle kui kah sòna maja kasutusele vòtta.

Sònal beebi on mitu tàhendust – beebi selle traditsioonilises tàhenduses ehk imik, beebi kui midagi eriti vàikest, nàiteks beebi auto on vàike auto ning beebi on ka multifilm, mis on tòenàoliselt jàànud Baby TVst. Samas sòna suur vàljendab ta hoopis mingi oma hààlitsusega, millest ainult meie aru saame.

Loomi nimetab kah ainult hààlitsustega: ròhh-ròhh on siga, ka-gaa on kana, kiisu on màu jne. Nonno nàmm quakk-quakk. (Vanaisa annab partidele sùùa).Vàrvid tunneb àra, kuid ise nimetab ainult kolla ehk kollane.

Ei ole kunagi kasutanud silpe sònade asemel, nagu nàiteks  piima asemel pii. Vàlja arvatud ùks sòna – teine on tii ja seda juba pool aastat ilma igasuguste muutusteta.Tii auto, tii mala. See tii auto on meile kòvasti peavalu tekitanud, sest kui Ato hakkab korrutama, et tal on vaja tii auto, siis ole mees mòtle vàlja millist teist autot ta oma hiigelsuurest autokogust parajasti silmas peab.

Hetkel paneb kòikide sònade ette itaaliakeelse artikli la, olgus siis sòna ykskòik mis soost vòi hoopis eestikeelne. La papà, la pudlu, la mahla. Ka Triinu tegi sellise etapi làbi ja see pidavat olema tùùpiline itaalia laste keeleòppimise etapp.

Mio ehk minu on hetkel vàga teema. Peale selle, et tema autod on tema omad, oleme ka kòik meie ainult tema omad. La MIA mamma, LA MIA Tiinu, Tiinu MIA ode, mia papà Polo(Paolo). Kui keegi vòòras kùsib mis ta nimi on, siis vastab kenasti Ato ja lisab juurde MIA ode Tiinu, sest Triinu ju ei vasta meil sellistele vòòraste poolt esitatud kùsimustele. Mio/mia on alati vàga ròhutatud.

Asendab mònikord muud konsonandid T-tàhega.  R-tàhte ei ùtle ùldse.

katki – tatti

kinni – tinni

saia – taia

Kuigi mitte alati. Nàiteks kala, konn, kooki, kalli on ikka nii k-ga.

komm – pomm “Io nàmm tutta la ciccia, dopo la pomm.” (Mina sòòn kòik liha àra, pàrast kommi.)

ancora gira gira – ancola tila, tila

pudru – pudlu vòi lausa pudu

mahl(a) – mala

bimbi – mimmi

Numbreid loeb uno, due, tle, due, tle, due, tle, otto, none.

Jààn pònevusega ootama kuidas nad lasteaias Atoga suheldud saavad, kuig eks nad on seal muidugi igasuguseid juhtumeid nàinud. Yhe vàikese seletava sònaraamatu tegin kasvatajatele siiski kaasa.

Ma ikka alati kùsin hommikul, et mis te siis tàna ka unes nàgite? No mitte, et nùùd pàris sùnnist saadik kùsiks, aga kuskil sealt maalt kui juba sònades vastama hakati. Triinul oli alguses alati ùks vastus – tema nàgi kiisusid, jànusid ja kutsusid. Ato on hetkel samas eas ja tema vastus on alati – auto, traktor ja rong. No selge, tegin (ja teen Ato puhul) sellest omad jàreldused, et ega nad ei màleta mis nad unes nàgid. Vòi tòenàoliselt ei saa veel tàpselt arugi mis see unenàgu on. Nùùd aga on Triinu vastused huvitavamaks hakanud muutuma. Vahel ta lihtsalt vastab, et midagi ei nàinud, unenàgu oli lihtsalt pime. Vahel kui ta òòsel àrkab ja mulle kaissu poeb, siis ta vàidab, et nàgi koledat und hundist. Selles ma vàga kindel pole kas ikka oli kole uni vòi ta lihtsalt àrkas ja koleda une jutt on hea ettekààne suurde voodisse saada. No igal juhul kaissu ta alati on saanud. Tàna ta aga tuli trepist alla ja juba poolel teel hòikas erutunult: “Emme, ma nàgin tàna unes, et ma olin Pipi juures ja me sòime koos tortelliinisid!”

Ning edasi nuias terve hommiku: “Emme, palun, paljun, PALUN!! Làhme Pipile kùlla!” Umbes nagu suur palumine siin aitaks. Kus ùldse Pipi elab?! Ok, Rootsis Segasummasuvilas, aga tàpsemalt?!

Vaatan Triinuga saadet SOS Tata mis on midagi sarnast nagu Eestis on vist Supernanny. No igal juhul on seal pere, kes on oma kàest lastud lastega hàdas ning kutsuvad siis omale paberitega lapsehoidja appi korda looma.

Triinu vaatab neid kriiskavaid ja laamendavaid lapsi ning nendib tòsiselt: “Emme, me ikka peaksime meile kah selle tàdi kutsuma.”

Reaalsus on karm.

See tàpp seal keset vett on muuseas Linnu, kui keegi aru ei saanud. Ega peale Linnu ja Triinu keegi teine vette ei tahtnudki.

Màngima!

Hakkame siis pihta….

…noh, mine nùùd….

Uffa! Ikka ei làhe! Ega pulti vòib ju ka vàikse hoo sisselùkkamiseks kasutada…

ja saigi hoo sisse……

juba meister vòtab positsiooni sisse…

…ja auto kadus.

lòpetuseks yks stiilinàide ka. Ka nii vòib.

Selle soo teadasaamisega làks meil nii, et isegi kui ma oleks eelistanud mitte teada saada, ei oleks see ònnestunud. No lihtsalt nii hàsti oli nàha, et ma ise ùtlesin arstile,  see on ju poiss.

Ah jaa, vàike nòuanne tulevastele rasedatele – kui sinult kùsitakse enne soo teadasaamist keda sa eelistaksid, siis àra MITTE KUNAGI ùtle, et sa eelistad yhte sugu teisele! Oige vastus on: “Ah, meil ykskòik, peaasi, et terve laps oleks!”, ykskòik mida siis tegelikult ka mòeldakse. Mina lollike, vastasin ausalt. Et kui kùsitakse siis tuleb ju vastata, eks.

Ma ei ole eriti romantiline lapseootaja. Et mis sugu ja millal see sugu teada saada, mul ykskòik. Ma tahan sugu varem teada saada kùll, aga mitte sellepàrast, et kuidagi ei suuda àra oodata, et kumb ta nùùd on. Nii on lihtsalt praktilisem. Kogu see riidevàrk ja eriti nimevàrk. Siin ju peab haiglas kohe nimi olemas olema, hakka siis nùùd mòlemale soole nime vàlja mòtlema. No kui neid sobivaid oleks juba niigi vòtta, siis ehk veel vòiks seal haiglas vaadata, et mis nàgu on (kui see àsjasùndinu nàgu tòesti midagi ùtleb), aga meil pole yhtegi varianti ei poisile ega tùdrukule.

No ja ma siis vastasin siiralt, et tahaksin tùdrukut. See mòte sùndis puht egoistlikest ja praktilistest kaalutlustest. Kòigepealt see riidevàrk. Kuigi on nii poiss kui tùdruk olemas ja peaks ju olema mòlemast hea tagavara, siis miskipàrast on suhe umbes 1:4 Triinu asjade kasuks. Ning seda vaatamata faktile, et Triinu asju on pidevalt ka teistele jagatud. Lisaks on mul siin làhiraadiuses kaks piigat kasvamas, kellelt saaks kah juurde kui tòesti puudus tekiks.

Teiseks on mul  tunne, et tùdrukuga on kergem, aga see tunne on tegelikult petlik. Màlu on ju lùnklik. Tegelikult oli Ato hoopis lihtsam beebi kui oli Triinu, kui vàlja jàtta fakt, et ta eelistas òist magamist pàevasele ning ka see ju pole iseenesest midagi hullu kui ise ka pàeval magada saab. Raske oli see, et mul oli neid kaks – kui Ato magama jài, siis àrkas Triinu. Raskeks, vòi noh, pigem tùùtuks, làks Atoga teisel aastal kui temas kaks vàga vastandlikku poolust vàlja lòid. Tòsine memmekus ja vastandiks tòeline marakratt.  Triinu oli seal 2-3 aasta vahel  issi laps, Ato aga rippus minu jala kùljes. Mis viga sellist last kasvatada kes sùlle nòuab ainult issile, òòsel àrgates nòuab issit, tassi tohib kallata piima ainult issi. Mina aga toetasin selja diivanile ja vaatasin pealt, et kui tore ja iseseisev tùtar mul ikka on. 🙂 Atoga sain siis seda kòike omal nahal tunda.

Kolmandaks on Triinu ju hirmus tubli. Marakratlus temas tàielikult puudub. Kui midagi ùtled, siis kuulab ja teeb. Kòike tahab ise teha, ammuilma teenindab ennast ise, teab tàpselt kuidas asjad kàivad ja tahab teha alati kòike òigesti. Ja nii on kogu aeg olnud. Ok, muidugi on tal ka omad ahvatlused, nagu see minu kreemipudelite tùhjendamine, aga see ei ole ju midagi eluohtlikku. No nàiteks tuleb mul kohe meelde, et Triinu ei ole mitte kunagi elus jooksnud autoteele. Piisas sellest, et talle seda kunagi ammustel aegadel korra ytlesin, et nii ei tohi. Arvake àra palju Ato mul teele on jooksnud? Tegelt ma ei tea isegi, sest ega ma ju ei loe. Oige kyll, Triinu ka korra jooksis – Ato jàrel.

Noh ja siis ma austalt vastasingi, et ma tahaks tùdrukut. Et mul omal siis kergem. Samas, ega siis tùdruku sùndides mul teine Triinu sùnni. Siin neid tùdrukuid nàhtud igasuguseid, nii memmekaid kui marakratte. Kòik sòltub ikka lapsest.

Ja sellise naiivse avameelsuse tulemusena olen ma nyyd saanud òhkamisi stiilis “Oh kui kahju! Oled sa nùùd ònnetu? Sa vist ikka oled natuke ònnetu?” No tere talv,  muidugi ei ole ma ònnetu! Seleta siis nyyd siin, et nii need asjad ikka ei kài.