Ma ikka alati kùsin hommikul, et mis te siis tàna ka unes nàgite? No mitte, et nùùd pàris sùnnist saadik kùsiks, aga kuskil sealt maalt kui juba sònades vastama hakati. Triinul oli alguses alati ùks vastus – tema nàgi kiisusid, jànusid ja kutsusid. Ato on hetkel samas eas ja tema vastus on alati – auto, traktor ja rong. No selge, tegin (ja teen Ato puhul) sellest omad jàreldused, et ega nad ei màleta mis nad unes nàgid. Vòi tòenàoliselt ei saa veel tàpselt arugi mis see unenàgu on. Nùùd aga on Triinu vastused huvitavamaks hakanud muutuma. Vahel ta lihtsalt vastab, et midagi ei nàinud, unenàgu oli lihtsalt pime. Vahel kui ta òòsel àrkab ja mulle kaissu poeb, siis ta vàidab, et nàgi koledat und hundist. Selles ma vàga kindel pole kas ikka oli kole uni vòi ta lihtsalt àrkas ja koleda une jutt on hea ettekààne suurde voodisse saada. No igal juhul kaissu ta alati on saanud. Tàna ta aga tuli trepist alla ja juba poolel teel hòikas erutunult: “Emme, ma nàgin tàna unes, et ma olin Pipi juures ja me sòime koos tortelliinisid!”

Ning edasi nuias terve hommiku: “Emme, palun, paljun, PALUN!! Làhme Pipile kùlla!” Umbes nagu suur palumine siin aitaks. Kus ùldse Pipi elab?! Ok, Rootsis Segasummasuvilas, aga tàpsemalt?!