Poiss vòi tùdruk?

Selle soo teadasaamisega làks meil nii, et isegi kui ma oleks eelistanud mitte teada saada, ei oleks see ònnestunud. No lihtsalt nii hàsti oli nàha, et ma ise ùtlesin arstile,  see on ju poiss.

Ah jaa, vàike nòuanne tulevastele rasedatele – kui sinult kùsitakse enne soo teadasaamist keda sa eelistaksid, siis àra MITTE KUNAGI ùtle, et sa eelistad yhte sugu teisele! Oige vastus on: “Ah, meil ykskòik, peaasi, et terve laps oleks!”, ykskòik mida siis tegelikult ka mòeldakse. Mina lollike, vastasin ausalt. Et kui kùsitakse siis tuleb ju vastata, eks.

Ma ei ole eriti romantiline lapseootaja. Et mis sugu ja millal see sugu teada saada, mul ykskòik. Ma tahan sugu varem teada saada kùll, aga mitte sellepàrast, et kuidagi ei suuda àra oodata, et kumb ta nùùd on. Nii on lihtsalt praktilisem. Kogu see riidevàrk ja eriti nimevàrk. Siin ju peab haiglas kohe nimi olemas olema, hakka siis nùùd mòlemale soole nime vàlja mòtlema. No kui neid sobivaid oleks juba niigi vòtta, siis ehk veel vòiks seal haiglas vaadata, et mis nàgu on (kui see àsjasùndinu nàgu tòesti midagi ùtleb), aga meil pole yhtegi varianti ei poisile ega tùdrukule.

No ja ma siis vastasin siiralt, et tahaksin tùdrukut. See mòte sùndis puht egoistlikest ja praktilistest kaalutlustest. Kòigepealt see riidevàrk. Kuigi on nii poiss kui tùdruk olemas ja peaks ju olema mòlemast hea tagavara, siis miskipàrast on suhe umbes 1:4 Triinu asjade kasuks. Ning seda vaatamata faktile, et Triinu asju on pidevalt ka teistele jagatud. Lisaks on mul siin làhiraadiuses kaks piigat kasvamas, kellelt saaks kah juurde kui tòesti puudus tekiks.

Teiseks on mul  tunne, et tùdrukuga on kergem, aga see tunne on tegelikult petlik. Màlu on ju lùnklik. Tegelikult oli Ato hoopis lihtsam beebi kui oli Triinu, kui vàlja jàtta fakt, et ta eelistas òist magamist pàevasele ning ka see ju pole iseenesest midagi hullu kui ise ka pàeval magada saab. Raske oli see, et mul oli neid kaks – kui Ato magama jài, siis àrkas Triinu. Raskeks, vòi noh, pigem tùùtuks, làks Atoga teisel aastal kui temas kaks vàga vastandlikku poolust vàlja lòid. Tòsine memmekus ja vastandiks tòeline marakratt.  Triinu oli seal 2-3 aasta vahel  issi laps, Ato aga rippus minu jala kùljes. Mis viga sellist last kasvatada kes sùlle nòuab ainult issile, òòsel àrgates nòuab issit, tassi tohib kallata piima ainult issi. Mina aga toetasin selja diivanile ja vaatasin pealt, et kui tore ja iseseisev tùtar mul ikka on. 🙂 Atoga sain siis seda kòike omal nahal tunda.

Kolmandaks on Triinu ju hirmus tubli. Marakratlus temas tàielikult puudub. Kui midagi ùtled, siis kuulab ja teeb. Kòike tahab ise teha, ammuilma teenindab ennast ise, teab tàpselt kuidas asjad kàivad ja tahab teha alati kòike òigesti. Ja nii on kogu aeg olnud. Ok, muidugi on tal ka omad ahvatlused, nagu see minu kreemipudelite tùhjendamine, aga see ei ole ju midagi eluohtlikku. No nàiteks tuleb mul kohe meelde, et Triinu ei ole mitte kunagi elus jooksnud autoteele. Piisas sellest, et talle seda kunagi ammustel aegadel korra ytlesin, et nii ei tohi. Arvake àra palju Ato mul teele on jooksnud? Tegelt ma ei tea isegi, sest ega ma ju ei loe. Oige kyll, Triinu ka korra jooksis – Ato jàrel.

Noh ja siis ma austalt vastasingi, et ma tahaks tùdrukut. Et mul omal siis kergem. Samas, ega siis tùdruku sùndides mul teine Triinu sùnni. Siin neid tùdrukuid nàhtud igasuguseid, nii memmekaid kui marakratte. Kòik sòltub ikka lapsest.

Ja sellise naiivse avameelsuse tulemusena olen ma nyyd saanud òhkamisi stiilis “Oh kui kahju! Oled sa nùùd ònnetu? Sa vist ikka oled natuke ònnetu?” No tere talv,  muidugi ei ole ma ònnetu! Seleta siis nyyd siin, et nii need asjad ikka ei kài.