Pere

Vaba pàev

1 Comment

Minult on uskumatult tihti kùsitud, et mis ma siin kodus kùll teen. Enamasti on need kùsijad muidugi ise lastetud ja eks nad kujutavad ette, et mis neist lastest siis…need ju màngivad kuskil silmapiirilt àra vòi magavad vòi ega ma ei teagi mis need lastetud tegelikult mòtlevad. Kui ma olen kolmega kodus ja keegi jàlle taolise intelligentse kùsimuse esitab, siis ma tavaliselt ei vastagi, mòttes saadan sinnasamusesse. Vòi ytlengi, et ei teegi midagi. Vedelen diivanil, vahin lakke ja nokin nina. Olegi selline mòtetu parasiit.

Seda siis juhul kui kòik kodus on. Aga mis siis kui kaks on kodust àra? Tàna tekkis mul omal sama kùsimus, mida ma siis nyyd teen?! Kuna selliseid priipàevi on minu elus ikka suhteliselt harva, siis enamasti kasutan kohe vòimalust ja làhen kodust àra. Olen kohe nii palju àra kui Greta kannatab. Minna on alati kuhugi, eriti kui nii harva saab. Seda on kah vast lastetul raske aru saada kui ahvatlev vòib olla ka lihtsalt niisama linna minek vòi nàiteks lillepoodi! Oh, kuidas ma tahaks lillepoodi minna. Muidugi vòib mòni lastetu siinkohal òelda, et aga miks sa neid kaasa ei vòta. Ma jàllegi ei hakka yldse seletamagi. Kes saab aru, see saab aru, kes ei saa, saagu jàrjestikku kolm last, siis saab aru.

Aga tàna siis juhtus nii, et olen autotu. Teadupàrast olen ma ju maakas ja ilma autota suurt kuhugile ei pààse. No tunnis korra liinibuss kàib, aga et siis loksun imikuga tunda aega linna. Khmm, vist mitte. Seega kodus, yksi. Kartsin kohe, et kyll see saab pikk pàev olema, aga ei midagi. Saigi juba otsa ja ei olnudki kòige hullem.

Et siit siis nyyd tuleb yks keskpàrane koduperenaise pàev. Midagi erutavat vòi pòrutavat àrge jumalapàrast oodake.

Hommik algas kell 6. Ei, mitte Greta ei àrganud, vaid mind on àkitselt, esimest korda elus, mingi allergia vaevama hakanud. Millegipàrast hakkab see alati pihta keset òòd vòi varahommikul ja magada ei lase. Aevastan, nina kinni ja tilgub, kurgus kratsib, no vòimatu. Komberdan kòòki, kohvi tulele ja arvuti ette. Mis siin poole òò ajal muud ikka teha. 7.30 hakkavad Triinu ja Ato yleval kobistama, kolistavad sahtlitega ja seletavad midagi. Tundub, et minu eelmisel pàeval valitud riided ei sobi, otsivad uusi. Ehh, tuulavad jàlle kòik sahtlid segamini. Kell 8 àrkab Greta, kòik lahevad teda tervitama. Sòòme hommikust. Umbes 9 on kòigil sòòdud, siis hakkan issit yles ajama. See pole yldsegi niisama lihtne toiming. Issi on suvel vòtnud vàga relax reziimi. Umbes 10 on issi àrkvel ja kuskil 11 on ta lòpuks valmis lahkuma. Mina olen vahepeal koristanud kòògi laga kokku, pannud Greta magama, tegelenud isikliku hùgieeniga, pakkinud Triinule ja Atole hunniku mànguasju kaasa, mis nad vanaema juurde viiksid ja mida nad kindlasti tagasi tuua ei tohi, sest pidevalt nad tulevad sealt suure kotiga koju, aga tagasi ei vii midagi. Ehk siis kogu see kraam  vedeleb siin meil mòòda tubasid. Lòpuks nad muidugi jàtsid selle koti maha. Triinu, Ato ja issi lahkunud, hakkan Gretale juurikaid keetma. Sòòn ise kah midagi. 11.30 àrkab Greta, kudrutame natuke niisama, selline ema -lapse kvaliteetaeg, eks. Siis sòòb Greta oma juurikaid. Kell on 12 ja kuus tundi minu pàevast juba làinud. Làhme Gretaga vàlja. Oleme asjalikud ja làhme panka lasteaia arvet maksma. Jah, meil siin selliseid asju makstakse ikka veel sulas ja pangas. Ei mingit ylekannet ja interneti. Siis jaltuame lasteaia juurde, et vaadata mis kell siis suuremad esmaspàeval alustavad. Tagasiteel astume meie ainukesse kohvikusse, sòòn yhe eriti kreemise koogi ja joon yhe aperitiivi (alkoholita! loomulikult) ning sirvin ajalehte. Kohvikupidaja meil muidugi hea tuttav, kedagi peale minu seal pole, seega saame lobiseda. Jutustab mulle oma àsja varjupaigast vòetud koerast. Teab, et mind see teema huvitab ja lobiseme kuni tuleb yks onkel kohvi tahtma.

Minu kodukùla ei ole just metropol…kaugel sellest.  Seega kuskile mujale meil polegi minna, làhme koju tagasi. Greta juba virisebki, tahab tissi. Peale piimalaksu panen Greta òue tekile istuma ja lapin kòrval pesud kokku ning panen uued kuivama. Vot see ongi yks neist kolme lapse ema pòhitegevustest – pesu. Ikka iga pàev saab kas pesta vòi riputada vòi voltida vòi kappi panna. Meie issi juba siiralt usub, et see pesuruum ongi minu lemmikruum, sest kui ma ei ole seal, siis kus ma yldse olen. Kell on 14.30, Gretal uni peal. Kobin yles ja panen Greta magama. Peaaegu magaks ka ise, aga ikka otsustan pigem usin olla ja midagi kasulikku teha. Triinut Atot pole, hea vòimalus mànguasjad àra sorteerida. Saan suure kastitàie tràni, mille vean garaazi peitu, sest muidu on need asjad homme meil jàlle mòòda maja laiali. Nyyd tuleb pàeva nullpunkt. Viskan diivanile siruli ja loen ajakirja. Jama ajakiri on, uni tuleb peale, juba saangi silma kinni kui Greta àrkab. Nojah, oleks vòinud enne ikka magada. Kell on 16, sòòme Gretaga melonit. Talle maitseb, mulle ka. Làhme uuesti vàlja, sest no mis me siin kodus ikka teeme. Kàrutame juurikapoodi, ostame puuvilja ja muud kraami. 17.30 oleme juba tagasi. Otsustan shokolaadikooki teha, noh, nagu vàike yllatus kojutulijatele. Greta sahmib pòrandal tekil, aga eriti ta seal yksi olla ei taha. Jàtan koogitegemise sinnapaika ja heidan tema kòrvale. See talle juba meeldib. Rullin seal ennast kah, enam vàhem samamoodi kui Greta. Ma ju vòin seda nimetada joogaks, kuid tegelikkuses ma ikkagi lihtsalt niisama rullin. Kuigi peab ytlema, et mòjub siiski. Minu kanged ja natuke valutavad kondid saavad kohe leevendust. Yldiselt tunnen end viimasel ajal nagu vana màra, kòik valutab ja on kange. Tahaks kohe vòimelda. Otsustan jooga raamatu riiulist yles otsida ja tolmust puhtaks pùhkida. Seda ma hetkel veel teinud siiski ei ole, aga ma teen. Mudin natuke Gretat, siis jalutan temaga natuke mòòda tuba ringi, nii meelelahutuse eesmàrgil ja ongi kell 19. Magamamineku aeg. Greta saab tissi, lutt suhu ja juba ta magabki. Minul aga ju kook pooleli. Teen koogi valmis, kuni see kùpseb, kirjutan blogi. Noh, peaaegu kòrvetasin àra, aga syya kòlbab. Kell on 20.30, kohe peaksid tulema ka teised. Siis sòòme kooki, siis unejutt ja magama. Mulle jààb veel mingi tund kas arvuti vòi raamatu seltsis, kell 22.30 ma tòenàoliselt juba magan.

Ja jàlle yks koduperenaise pàev làbi. Homme samas vaimus uuesti. Inspireeriv, eks ole.

 

 

Lapsed

Viis kuud hiljem

10 Comments

Just nii palju on mòòdas Linnu surmast. Lugesin kohe mitu korda sòrmedel yle, et kas tòesti juba nii palju. Mòtlemapanev on see, et Triinu rààgib endiselt Linnust iga pàev. Linnu pole tema elust mitte kuskile kadunud.

Ohtul paneb ta Linnu oma voodi kòrvale magama. Teeb talle oma sydamekujulise padja peale voodi, tekk on ka peal ja vahest paneb talle sinna kòrvale veel ka midagi ilusat, nàiteks mòne oma lòksu. Kui kuskile kauemaks àra lahme, vòtab alati Linnu kaasa. Elba saarel oli Linnu kaasas, vanaemaga màgedes samuti. Ohtul soovib Linnule head òòd ja annab musi. Kui jutt on meie perest, siis on alati ka Linnut arvestatud. Noh, et meil on peres neli tydrukut ja kaks poissi. Joonistab iga pàev mòne pildi, kust ei puudu ka Linnu.

Samas teab ta vàga hàsti, et Linnu on surnud ja ta saab ka aru, mida see surm tàhendab. Kuidagi suuremate seletamisteta on ta selle omale ise selgeks teinud. Mingit hirmu tal surma ees ei ole, ei ole kunagi ka olnud. Ei tea kas siis tuleb veel hiljem vòi tal ei tulegi. Nyyd seletab tema Atole. Teeb meie eest tòò àra. Et kui nemad ykskord on suured ja neil on lapsed, siis sureme meie àra ja siis kunagi surevad nemad ka àra. Aga sinna on vàga vàga kaua aega. Ato kuulab, suu lahti ja talle muidugi see jutt yldse ei meeldi. Et kòigepealt meie ja siis tema kah sureb àra. Tavaliselt hakkab nutma. Viimane kord tegi aga jutust omad jàreldused ja seletas mulle hiljem, et kui tema on haikala, siis mina ja issi sureme àra. Haikalaks saab tema siis, kui làheb esimesse klassi. Lasteaias on iga vanuseryhm mingi mere-elukas. Esimene aasta ollakse kalake, nyyd teisel on Ato delfiin, Triinust saab see aasta vaal ja kui kooli làhevad, saavad neist haikalad. Teen siis sellest jàreldused, et Ato jaoks on haikalaks saamine kaugeim tulevik, mida ta oma kolmeaastase aruga ette suudab kujutada.

Tegelikult on mul vàga hea meel, et Linnu Triinul nii sùdames on. Hea ju kui sul on oma  personaalne kaitseingel, kes sul ikka ja alati silma peal hoiab. Triinu vahest kyll ohkab ja nàha on kuidas ta Linnut igatseb, kuid see ei ole selline raske ja rusuv igatsus. Tema jaoks on Linnu ikkagi siin, lihtsalt vahest tahaks teda kohe pàriselt ja kòvasti kallistada. Siis ta vòtab Linnu pildi ja kallistab seda.

 

Lapsed

Koristamismaniakid

9 Comments

Kòik lapsevanemad! Vot nyyd tuleb kadestamistvààrt jutt!

Meie peres koristamisega juba probleeme ei ole.  Meil on kodus koristamismaniakid. No Triinu on alati koristanud, tydrukute vàrk, mingi aeg kàib se neil kòigil peal, et on vaja lapiga mòòda maja sahmida, kòik peeglid ja aknad àra “pesta.” Mingi aja pàrast see màng end ammendab ja Triinu vanuses tavaliselt enam ei viitsita midagi koristada. Eriti pàrssivalt mòjub see pidev mànguasjade àrakoristamise sund. Sellega jahutab ikka suht kiirelt ka kòige kuumaverelisema koristaja. Seda teades, ei ole ma neid tegelikult vàga sundinud. Voodeid ei tee meil hommikul keegi, mànguasjad lùkkame òhtul kokku seal, kus nad kòige rohkem jalus on. Vahel kui mul tuhin peal, siis siiski tòmban voodikatted sirgeks ning kamandan nad ka mànguasju koristama, ise muidugi aitan neid ka.

Ma nyyd ei tea mis on see saladus, aga mòlemad valmis alati ja vabatahlikult koristama. Ok, mitte just pàris alati, aga kui ajastus on òige, siis pole probleemi.

Triinu teeb hommikul ise voodit ja Ato kamandab mind aitama. Ta kyll pusib ise, aga ei tule nii ilusasti kui Triinul ja see teeb teda vàga kurvaks.

Eile kui hakkasime òue sàttima, siis pidime kòik trepil seisma ja ootama kuni Ato oma mànguasju àra pani. Keegi teda selleks ei sundinud ja isegi vastavasisulist màrkust poldud tehtud. Vastupidi, pyydsin teda veenda, et koristaks òige tagasitulles, aga ei midagi. Tema enne kodust àra ei làhe kui tuba korras! No mis sa oskad kosta, veab ikka tulevasel minijal, sellist meest Itaaliast niisama lihtsalt juba ei leia.

Triinu koristamised yletavad aga tihti igasugused mòistlikkuse piirid. Panen mina aeda teki maha, et Greta sinna peale panna. Làhen yles Gretat tooma, tulen alla ja tekk làinud. Seisan mòistmatult, et kus tekk on, kui Triinu seletab kòrval, et ma ju làksin tuppa, ta koristas teki àra. Tema on ka see, kes vihma tulles alati aeda jookseb ja asju sisse tassima hakkab.

Màngudega on tal kah vahest nii, et poole màngu pealt hakkab àkki asju àra koristama. Atol alles kohvikumàngust tass kàes, kui see àkki àra krabatakse ja kohvrisse àra koristatakse.

Muidugi ei tàhenda see seda, et nende koristamine yhtib alati minu arusaamisega koristamisest. Kui ykspàev kommenteerisin Triinule, et mis sodihunnik see tal seal voodi kòrval on, siis vastas ta mulle lausa solvunult, et ta lihtsalt koristas oma asju ja ei tea kuidas neid paremini àra panna. Et ma ju ei ole òpetanud! Kivi jàlle minu kapsaaias.

Traditsiooniline, enne multifilmi palun koristage oma mànguasajad àra, toimib alati ja ylikiirelt. No see ei ole muidugi mingi uudis. Aga toimib ka niisama, teeme nyyd toa korda, ilma igasutuguste preemiateta.

Ma saan aru kyll, et see vòib vabalt olla lihtsalt yks jàrjekordne faas ja faasidel on teadupàrast algus ja lòpp. Loodetavasti ei tule see lòpp liiga ruttu, àkki saab isegi harjumuseks. Loota ju vòib.

 

 

Lapsed

Suur ja vàike

6 Comments

 

Ma saan aru kyll, et peaks ju valima ja panema yles ainult selle yhe ja kòige ilusama, aga no ma ei suuda. No nii ilusad on! Ja ilusad ei ole need ainult mitte sellepàrast, et foto on ilus, vaid, et tàpselt nii ongi. Tàpselt nii dolce nagu vàlja paistab. Kuidas Greta ei tahtud yldse seal murul olla, kuid piisas sellest, et nàha oma suure òe rahustavat pilku ja nàgu làks naerule. Ja Triinu ongi tàpselt nii sweet oma vàikese òega, ei mingit lavastust vòi foto jaoks poseerimist. Imeline!