Ujumise update.
Triinu làks jàrgmisesse tasemesse. Kuna ta oli oma grupis ainus, kes vee peal hòljus ja veel all ujus, siis tòsteti ta teise gruppi yle, sest vana muutus liiga igavaks. No Triinul oli muidugi tore seal lihtsalt supelda ja màngida, aga meil on ikkagi eesmàrk ujumine selgeks saada. Nyyd treenib Triinu suures basseinis. Vesi on ulepea ja kàtiseid ei ole. Abiks on yks toru, mille najal ta saab hòljuda. Registreerisin ka Ato ujuma, sest juhuslikult oli Triinu uue grupiga samal ajal ka yks vàikeste ja algajate grupp. Ato aga esimesse trenni ei jòudnud, jài vist suurest ujumisehirmust kòhasse.
Ratta update
Aga see-eest sai Ato rattaga sòitmise selgeks. See kòlab nagu me oleks hirmsasti harjutanud, oh ei. Vòtsin abirattad àra ja kohe sòitski. Seega vòin kinnitada, et vàide, vudirattaga sòitma òppinu oskab kohe ka tavalise rattaga sòita, vastab tòele.
Kas tohib küsida, et kui suur ja mis ratas Atol on nüüd? Meie oma sõidab alles jooksukaga, sest meil saab sadulat väga palju tõsta ja ta ei ole veel välja kasvanud. Järgmiseks suveks oleks ka vaja ratas osta. Kuulaks lihtsalt kogemust. Tänud!
Meil ka kõik need, kes ennem 3 aastaseks saamist on vudistanud (saksa pere + üks teine itaallaste pere), on peale kolmeseks saamist kohe ratta selga läinud (ilma abikateta). Mõni päev harjutamist ja voila. AInult väntamine tuli selgeks saada, sest muu oli olemas ju.
Emeline meil ka nüüd vudistab. Täna oli kolmas päev ratta seljas ning me juba jooksime taga 😀
Atol on praegu see kôige väiksem variant, Triinu vana ratas. Tegelikult on see talle juba väike, aga suveni kannatab ära.
Ratta ostmisel soovitan ma tähelepanu pöörata kahele asjale, millele meie ei pööranud. Meie ratas on hirmus raske. Väike ratas on raskem kui Triinu suur ratas. Myyja muidugi rääkis, et hirmus kvaliteetne ja vastupidav, see tundus seal poes isegi oluline. Tegelikult pole nii väikeste rataste puhl see yldse tähtis, nad ju sôidavad sellega ainult mône aasta. Pigem olnug natuke viletsam, aga kerge. Teiseks on ratta pidurid nii jäigad, et isegi mina ei jaksa neid vajutada, rääkimata siis lapsest. Suht môtetu ratas.
Seda kergemat ratast ma just otsisingi, aga need laste rattad tehakse tõepoolest hirmsad kobakad. Ei saa aru, miks. Kerged ja hästi tehtud maksavad aga hingehinda. Meie laps oskab vändata küll ja meil on ka mingi väga-väga vana kasutatud ratas, mis on raske ja natuke roostes. Sellega ikka vahel teeme tiiru maja ees, aga ma pean varrukast hoidma, sest ratas on nii raske, et laps lihtsalt ei jõua seda püsti hoida. Me ootame veel ja laseme tal vudistada. Kevadel saab võibolla juba selle suurema mitu aastat kestva ratta osta. Pole mõtet suurt rattaparki garaaži soetada. Niigi on neid seal liiga palju – Leandro üks päev loendas üle ja sai seitse ratast 🙂 Eriti sportlik perekond 🙂
Aga selles, et Ato kohe ratta selga istub ja kihutama kukub, polnud minul küll kahtlust. Sinu kirjutiste põhjal on jäänud mulje, et tema risti ette ei löö ja alla ei anna. Ta sul ikka suure algustähega poiss…
Istus ratta selga jah ja sôitis ka kohe, aga siis hakkas hädaldama, et tema ikka ei julge ja ma pean ikka kinni hoidma. Ma siis moe pärast kapuutsi äärest hoidsin. Vahepeal unustas ära, et hädaldama peab, kihutas minema, siis tuli tagasi ja nôudis, et ma ikka kinni hoiaks. Ta ju nägi kuidas Triinu ôppis ja oli kohe natuke pettunud, e t tal nii lihtsalt tuli. Mida kôike teeks, et tähelepanu saaks. See on see keskmise lapse elu 🙂