Protected: Biodanza….
Sono così emozionata!
Ma olen nii erutatud, et ma kohe ei saa ja pean kohe jagama. Kuna kedagi elusuuruses hetkel vòtta ei ole, siis laen ennast siin tyhjaks.
Nagu kuulda- nàha on, meil siin jàlle vàriseb. Seekord kyll mitte otse meie maja all, aga see-eest kòvasti, nii et tunda on ka meil ja mitte vàhe. Yldiselt on selle asjaga nii, et kui kodus vàriseb ja kòik me siin koos oleme, on isegi enam-vàhem. Et kui kukub, siis kukub kòigile korraga kaela ja me oleme vàhemalt koos. Hoopis teine teema on oma laps saata hommikul kooli, mis kòikide kriteeriumite kohaselt yks hetk kindasti kokku kukub. Millal tàpselt, seda muidugi ei tea. Jutt ei ole praegu lasteaia hoonest, mis tegelikult ei ole kah maavàrinakindlaks ehitatud, sest meie piirkonda ei peeta vàga kòrge riskiga piirkonnaks. Seega vàhemalt mòned aastad tagasi, kui see lasteaed ehitati, maavàrimakindlust ei nòutud ja muidugi siis ka vàrinakindlaks ei ehitatud. Aga nagu nàha viimaste nadalate sùndmuste taustal, ei ole ykski stsoon siin saapamaal maavàrinakindel, sest just seda piirkonda, kus need maavàrina keskpunktid viimastel pàevadel asusid on peetud siiani vàikese riskiga piirkonnaks. Nii ka meie piirkond, et jah, vòib vàriseda kyll, nagu siin viimase poole aasta jooksul ka juhtus, kuid tòenàosus on vàike. Nojah, tore teada, kahju ainult, et need kriteeriumid vettpidavad pole.
Aga jah, lasteaed seega maavàrinakindel ei ole, kuid ta on ehitatud yhele korrusele, kòikides klassides on kaks suure uksega vàljapààsu, yks neist otse aeda. Samuti saab kòikidest saalidest otse aeda ning aed on avar, et on ikka kuhu joosta. Ainuke probleem on magavate lastega ja viimastel pàevadel seetòttu ei ole ka lapsi magama pandud. Kas on nad viidud varem koju vòi hoitud àrkvel. Peale eilset vàrinat olid lapsed terve pàeva òues, sòid kah òues. No lapsed olid kòik vàga rahul, nii pònev juu. Yldiselt saab lasteaia suht vàikeste parandustega vàrinakindlaks teha, mida ehk peale viimaseid sydmusi ja peale kohalike ametlinke survestamist ykshetk ka tehakse.
Suur murelaps on hoopiski algkoolihoone, see kuhu Triinu septembrist minema peaks. See suur must murepilv on meil siin pea kohal hòljunud juba tykk tykk aega ja ega ta pole kuskile kadunud. Kaalusime siin ka kòiki teisi koolivariante, aga midagi mòistlikku vàlja ei mòelnud. Sest isegi kui teised koolimajad on uuemad, ei tàhenda, et nad maavàrinakindlad oleks. Lisaks on meie làhemate ymberkaudsete koolide maine pigem vilets, samas kui meie kyla kool on just vàga hea mainega. Lisaks muidugi ka vàhem tàhtsamad, kuid siiski olulised faktorid – kohalikud sòbrad, eks kòik samasse kooli làhevad ning làheduse mugavus, ei mingit autoga edasi-tagasi viimist. Seega kirjutasime Triinu siiski siia kooli, kuigi vàga-vàga raske sydamega ja lootusega, et ehk midagi enne sùgist muutub.
Koolimaja on vàga vana. Nii sada aastat vòi rohkemgi. See ei ole liialdatud number. See vanus vòib olla ei olekski nii hull, sest on ju kyll vanu maju, mis kaljukindlalt ehitatud. Probleem seisneb aastate jooksul tehtud parandustòòdes, mis on seda maja oluliselt nòrgendanud. Paar aastat tagasi vahetati senine puukatus betoonkatuse vastu. Noh, vàga tore, uus katus, aga see maja ei suuda seda katust kanda. Niisama kyll, aga maavàrina puhul kukub see mitmeid tonne kaaluv kivikamakas lihtsalt selga kòigele sellele mis seal all on. Ehk siis 8 klassitàit lapsi ja òpetajad. Maja on ise kahekorruseline, kusjuures teiselt korruselt tuleb alla ainult yks suht kitsas, kàànakuga trepp ning teisel korrusel on alati vàhemalt neli klassi. Ei mingit vàlist tuletòrjetreppi vòi muud lisavàljapààsu. Lisaks on hoov suht kitsas, et variseva maja eest pole isegi kuhugi joosta. Yhesònaga totaalne lòks. Peale igat maavàrinat on seintesse tekkinud mòni uus mòra, laest kukub krohvi alla ning teisel korrusel kòndides terve pòrand òòtsub.
Nyyd tekib muidugi kysimus, et kuidas on vòimalik, et selline katus yldse ehitati ja miks ei tehta mitte mingisuguseid kontrolle, et tòestada maja turvalisust. Noh, selle kohta vòib siis òelda kahe sònaga – Itaalia ametnikud. Meie “tore” kylavalitus ning imelikul kombel ka kooli president on siiani ainult syydistanud vanemaid paanika tekitamises ning vàitnud, et kòik on vastavalt normidele ja mingit ohtu ei ole. Mingisugused nende omad insenerid vàitvat nii. Samas kui ka meie isiklikult ning ka teised vanemad on comunest teinud jàrelpàrimise dokumentide kohta, mis tòestaksid maja turvalisust, ei ole saanud neilt mitte kui midagi. Sest neid dokumente lihtsalt ei olegi olemas. Kui nyyd peale neid viimaseid maavàrinaid panid paljud linnavalitsused oma koolid kinni ja ning lasid inspektoritel koolid uuesti yle vaadata, siis meie ametnikud ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.
Seega tàna hommikul vòtsid vanemad tòeliselt ohjad enda kàtte ja keerasid kogu kyla pea peale. Lisaks igasugustele inspektoritele, inseneridele ja muudele ametnikele, on Itaalias tuletòrje see, eks vaatab sellised riskantsed ehitised yle ja ytleb siis kas see on turvaline vòi mitte. Vanemad tegid siis seda mida oleks pidanud juba ammu tegema linnapea, kutsus vàlja tuletòrje. Kohale ajas end ka aselinnapea, vehkides kàtega ja sòimates vanemaid ajukààbikuteks, et mis paanika tekitamine see siin kàib ja kuidas te yldse julgesite ilma linnapeaga kooskòlastamata tuletòrje kohale kutsuda ning nemad ei kavatse kyll seda tuletòrjet kinni maksta. Kallis aselinnapea unustas aga seejuures yhe olulise pisidetaili, et need inimesed keda ta siin sòimab, on tema linna elanikud, maksavad tema linnavalitsusse oma makse ja tema palk on otseselt nende inimeste taskutest kinni makstud. No midagi umbes nii. Tàielik tsirkus. Aga ok, seda poliitilist poolt ma ei hakka siin praegu lahkama, et miks meie linnapea ja ka kooli president nii absurdselt kàituvad, et tekib kohati mòte, on nad yldse inimesed vòi mingilt muult planeedilt.
Lastel kool siiski kàis, sest kooli president ei olnud andnud kàsku kool sulgeda, seega ei olnud òpetajatel òigust ka tunde mitte enda. Osad lapsed viidi yle teise majja, ning ylejàànud tegid “tundi” òues. Tuletòrjujad tulid, kuulasid vanemate jutu àra ning hakkasid kooli yle vaatama. Ei làinudki kaua kui nad vàlja tulid ja teatasid, et siin ei ole midagi oodata, see kool tuleb sulgeda! Selle aja peale oli yks lapsevanem ka L’Arena ajakirjaniku kohale kutsunud, et nyyd làheb kohe eriti pònevaks. Nyyd on kool kinni ja homme artikkel lehes.
Tegelikult on muidugi kòik palju keerulisem kui ma siin praegu kirjeldasin, ning kamm selle kooli sulgemise ja uue ehitamise ymber on kàinud juba aastaid. Kuid nyyd lòpuks tundub, et asjad hakkavad liikuma ja ma olen kohe nii erutatud ja ònnelik, sest minu jaoks on see ju veel eriti òigel ajal. Làhen nyyd ruttu kùla peale, sest mine tea mis uut vahepeal toimunud on!
Protected: Lapstòòjòud
Ato joonistab
Kuigi enamasti joonistab Ato ikka autosid (vòidusòit koos tuleròngaga, kus autod làbi hyppavad ) vòi dinosauruseid, juhtub vahele ka mòni selline tòò:
Ato inimesed. Kyll natuke kandilised, kuid vàga sympaatsete naeratustega. Nagu Ato isegi, eks.
Kohe nàha, et elame kyngaste vahel. Minu lapsepòlve maastikupildid olid kyll kòik tasandikud.
Ning lòppu jàllegi yks pàevakilluke Atolt.
Ato nòuab peale lasteaeda kohvikusse jààtist sòòma. Ma vastan, et ei saa minna, mul ei ole raha. Kuna oleme just pangaautomaadi ees, siis Ato ilme elavneb. “Aga emme, mine osta siit raha! Mina vastan: “Aga mul ei ole ju raha, kuidas ma saan siis osta?”. Ato enesekindlalt: “Sul on vaja kaarti, mitte raha! Pane kaart sisse ja osta.”
Kyll on ikka lihtne see elu ja vastust vòlgu ei jàà ka keegi kunagi.
Protected: La Primavera del Libro
Kaks pàeva pimedust
Ma ei teagi mis nyyd selle asja kohta òelda, et kas ònnetus ei hyya tulles vòi kodussòjas surma ei saa vòi hoopiski, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kòige sobivam on vist siiski see esimene, sest konkreetset lahingut pole olnud ja et ma nyyd kuidagi tugevam oleks, seda nagu ka ei tunne.
Nimelt lòòdi mul ykspàev silm peast vàlja. Noh, nii peaaegu. Greta oli just magama jàànud ja mina hakkasin ta kòrvalt minema hiilima kui ta siis, tòenàoliselt minu liigutamise peale, end suure hooga keeras ja litaki, mulle oma vàikse kàmblaga virutas. Tuba oli kottpime, aga mul lòi hetkeks kòik helevalgeks. Oi kui valus oli, àhkisin ja puhkisin seal voodi ààrel ja mòtlesin, et mis seal ikka, valus on, aga kyll varsti làheb yle. On ju ennegi silma torgatud ja pole midagi erilist see olnud. Marssisin, kàsi silmale surutud, diivanil lòsutava Paolo juurde, kaebasin talle olukorda ja jàin ootama, et millal siis nyyd yle làheb. Ikka proovisin vahepeal lahti teha ja piiluda, aga ei midagi. Telekas oli nii hele-hele, et kohe yldse ei kannatanud. Otsustasin siis, et mis ma siin piinlen, làhen parem magama, hommikuks on kindlasti korras. Magada sai pàris hàsti, mòned korrad tuikas, hommik aga ei olnud yldsegi nii lòbus. Ikka silma lahti ei saa, no nii valus, et hakka vòi karjuma. Mitte nagu liivatera vòi kivike silmas, vaid ikka kohe klaasikild. No selline tunne oli vàhemalt. Eriti nòmedaks muutis asja see, et ka teist silma ei saanud lahti vaatamata sellele, et see oli ju igatepidi terve. Silmad, mis on ju harjunud ikka synkroonis liikuma, teevad seda ka siis kui yks silm kinni plaasterdatud on. Kyll vàhem, aga siiski. Ka kòige pisem liigutus, mis polegi nagu liigutus vaid lihtsalt vibratsioon, tegi pòrguvalu. Ainus hea ja talutav positsioon oli istuda hiirvaikselt, silmad kinni. Egas midagi, lapsed lasteaeda ja traumapunkti, sest no kus ma siis nii saan. Kes mul siin ikka laseb pàevade viisi silmad kinni mediteerida. Kiirabis oldi vàga lòbustatud minu olukorrast, sest see pidavat olema yks kòige levinumaid silamvigastuse stsenaariume – lapse sòrm ema silmas. Noh, mul nii naljakas ei olnud, aga kui paar tuimestavat tilka silma sain, hakkas ka mul lobusam. Arsti mu silm eriti ei erutanud, ega mul seal midagi hullu ju olnud. Silmamunal vàike lòikehaav vàikesest kyynest. Manitses, et pean ikka lapsel kyyned lyhikeseks lòikama, mida ma siis kodus ka kohe tegin. Lòikasin vaat et vereni. Peale seda kui olin arstile àra rààkinud, et Eesti pealinn on Tallinn ja mitte Riia, eesti keeles on 14 kàànet ja tal ei ole vene keelega midagi pistmist, natuke ka Eesti tublist majandamisest ja ekspordiartiklitest, sain kaasa retsepti salviga ning arve 25 euroga. Noh, see viimane oli paras yllatus, ma ikka arvasin, et kiirabi on tasuta. Aga eks Itaalial ju rasked ajad, vòetakse igalt poolt kus vòtta annab. Saime isegi hàsti, sest kassas hakkas kòiketeadja kassiir vàitma, et tegelikult peaksin hoopiski 48 euri maksma, sest ma kàisin ju ka silmaarsti visiidil. Nagu ma oleks omale uusi prille kàinud tegemas…ma ei olnud nòus midagi rohkem maksma ja yllatuslikult oli kassiir sellega kohe nòus.
Koju jòudes tabas mind aga yllatus. Vòi noh, tegelikult mind oli hoiatatud, aga yllatus oli ikkagi. Tuimestavate tilkade mòju hakkas lahtuma. Arsti juures ma muidugi ei tulnud selle pealegi, et ka mingeid valu vaigisatavaid tilkasid kysida, sest seal tuimesti tòòtas. Arst miskipàrast ise ka ei pakkunud, juu vist leidis, et pole see asi midagi nii hull. Eks ta on igasuguseid tunduvalt hullemaid asju nàinud, aga minu jaoks oli see ikka pàris piiri làhedal. Saatsin Paolo apteeki, aga ta tuli sealt tyhjade kàtega tagasi. Kui arst pole ettekirjutust teinud, siis nemad ei saa myya. Nojah, arusaadav. Eks siis kannatame ja ootame. Jàrgnesid minu elu kaks kòige pikemat (noh, vòib-olla see on natuke liiga dramaatiline) ja pimedamat (see on kindlasti òige) pàeva!
Ja nyyd ma jòuan selleni miks ma yldse sellest kòigest kirjutama hakkasin ja milleni ma selle hirmlohiseva sissejuhatusega jòuda tahtsin. Kui raske ja kui kurb on elu ilma nàgemiseta. Kindlasti inimene, kes on syndinud pimedana, ei tunne nii, aga olla nàgija ja siis mingil pòhjusel jààda sellest ilma, vòib olla uskumatult raske. Mul tekkis kohe tòsine hirm pimedaks jààmise ees. Kui abitu on pime inimene, no vàhemalt mina tundsin kyll nii. Proovige kasvòi tund aega olla silmad kinni ja midagigi àra teha. Minu arvates ei saanud ma neil kahel pàeval absoluutselt mitte millagagi hakkama. Minu tegevus seisnes diivanil istumises.Ainus mis tein, Gretat hoidsin syles kui talle ikka kohe mitte keegi teine enam ei sobinud. Teine probleem tekkis kohe ka. Et hea kyll, kui mul ongi inimene kes mul kòik ette-taha àra teeb, aga mida mina siis teen. Et istungi pàevad làbi diivanil vòi. Ma olin ikka tàitsa hàdas, kòik minu tegevused on ikka vàgagi konkreetselt nàgemisega seotud. Lamasin siis voodis ja kuulasin linnulaulu. Linde on meil siin tòesti palju. Suur muusikakuulaja ma ei ole, kuulan yhe albumi àra ja rohkem ei jaksa, siis muutub see mulle juba myraks. Teise pàeva lòpuks, kui olin juba igavusest segi keeramas, tuli pààstev mòte – raadio! ma olen tàiesti unustanud, et selline asi on ju ka olemas. Itaalia raadio mind ei huvita, see on ainult làrm, aga vikerraadio on ju igavesti tore. Mulle hakkas see nii meeldima, et nyyd mul ongi raadio tihti lahti. Tuleb selline nostalgiatunne peale ja syya teha ning triikida on ju raadioga lausa oivaline. Silm sai ka yleòò terveks ja nyyd on jàlle elu ilus. Aga igasugustest vàikestest kàmmaldest yritan edaspidi distantsi hoida.
Ja lôppu ka yks päevakild.
Triinu ja Ato nii kordamòòda kui segilàbi: Emme, emme! Samals ajal Greta ripub mul jala kyljes. Yhesônaga täiesti tavaline olukord, täiesti tavalisel päeval.
Yks hetk viskab issil yle ja ta käratab: Jätke see emme ykskord rahule! Misasja te emmetate kogu aeg! Emmel on silm haige, tal on paha olla!
Mille peale vastab Ato: non gli fa mica male la bocca, scusa! ( vabandage väga, aga ega tal suu haige ole!)