Meil on Triinuga uus màng – sònade kirjutamise màng. Màng kàib nii, et Triinu ùtleb sòna mis ta tahab kirjutada, mina kirjutan ette ning tema kirjutab jàrgi. Teine versioon on ka. Triinu ùtleb sòna ja mina ùtlen tàhthaaval kuidas tuleb kirjutada. Enamus tàhed kirjutab àra ,kui satub vahele mòni tundmatu, siis kirjutan jàllegi ette. Tàhti tunneb ta mingi konkreetse nimetuse kaudu. No et E nagu  emme  ja  T nagu Triinu. Vahepeal tekitas segadust kui ùhel isikul vòi asjal oli niiòelda kaks tàhte. Et kuidas Renato tàht on R ja Ato tàht on A vòi issi tàht on kas I vòi ka P, olenevalt mis keeles làheneda. Pedagoogid muidugi ùtleksid, et nii ei tohiks tàhti òpetada. Peab òpetama, et  T on Tee ja P on Pee. Mina aga arvan, et vàhemalt 4,5-aastase puhul pole see nii suur patt. Ega see ei tàhenda, e t ta 6-aastaselt kooli minnes ikka arvaks, et  T on ainuisikuliselt Triinu tàht. Pealegi tekiks meil siin kakskeelsena ju jàllegi see segadus, sest tàhti ei hààldata itaalia keeles samamoodi kui eesti keeles. Ja ega me tegelegi siin mingisuguse òpetamisega. See kòik on puhtalt Triinu enda initsiatiiv, teda hetkel see tàhevàrk kohe paelub. Ma ise olen pigem see tùùp, kes leiab, et lugemine ja kirjutamine saagu selgeks koolis, mida seal esimeses klassis muidu teha. Eriti veel siin, kus kooli minnakse 5,5 -6 aastaselt.

Tegelikult on veel ka kolmas versioon – Triinu kirjutab ise mingid tàhed ritta  ja siis kùsib, “Emme, mis ma kirjutasin?”, sest ega kokku lugeda ta ise veel ei oska. Pàris sònu sealt tavaliselt ei tule, aga igasuguseid naljakaid keelemurdjaid kùll. See on ka ùks moodus kuidas Triinu uuele vennale nime otsib, kui tuleb mòni nime moodi kombinatsioon, siis kàib selle vàlja. Oma nime kirjutab ka nii, et alustab kùll T-ga, aga edasi tulevad suvalised tàhed, suvalises jàrjekorras. TEPAI nàiteks vòiks vabalt ùks variant olla.