Viimastel kuudel on meil Triinuga vàga anatoomilised vestlused:
Miks ma olen vahepeal kòva ja vahepeal pehme? (katsub ennast sòrmega, pidades silmas kondisemaid ja pehmemaid kohti)
Mis on kàe sees? (Mitte pihus, vaid ikka kohe kàe SEES)
Kuhu làheb suust toit?
Kas see piim mida beebi tissist joob on kùlm vòi soe?
Kui sina sòòd kooki, kas siis beebi kòhus sòòb ka? Aga kuidas ta sòòb kui tal hambaid ei ole?
Mis ussid need sul jala peal on? (Vajutab nàpuga mu jalalabadel vooklevaid veenilaiendite-eelseid moodustisi)
Kas minul on ka veri?
Anitale meeldib jàlle sùdant kuulata, kuidas Uba oma kòige kiiremini lòòb ja veresooned ka meeldivad.
Kui ennast àra lòòb siis alati loodab ikka verd ka nàha.
Ja kontidest oleme ka rààkinud. Teab kùll, et meie kòigi sees on kondid, Ubal ka!
Meil on selline anatoomiaraamat, mis on Liisil kasutuses vist olnud pea aasta. Seal siis kõik ära näidatud, mis inimese sees on – kuhu läheb söök, kuidas tuleb piss jne. Nüüd on see Nele lemmik raamat. Aga just üks õhtu tuli seletada mis aju on, ja siis sai jälle see tore raamat appi võetud.
Seda anatoomiraamatut oleks meil ka hàdasti vist vaja. Ei làhe pàeva ka mòòda kui ei tule teemaks kopsud ja maksad ja soolikad.