Panen ikka ruttu paar rida ka kirja meie tähtsast päevast enne kui vanainimese mälu petma hakkab.

Teise päeva pildistamine natuke kortsus kleidi ja natuke närtsinud lilledega.

Kui alustada eriti kaugelt, siis võib öelda, et olen, või siis nüüdseks olin, suht ükskõikne abiellumise teema suhtes. No selline tavaline keskmise eestlase suhtumine, et mis sest paberist ikka määrida, saab ju ka niisama koos elatud. Ema-isagi pole kunagi abielus olnud ja kuidagi tuttavate-sugulastega ka nii läinud, et pole elu jooksul ühes korralikus Eesti pulmaski käinud. No kevadel oleks olnud võimalus, aga sinna minek oli keeruline ja jäi ära.

Paolo suhtumine on, või oli, minu omast siiski tunduvalt romantilisem, kuigi keskmisest itaallasest siiski jahedam. Eks seda abiellumise juttu on meil aastate jooksul ennegi ette tulnud ja vähemalt ühe korra juhtus küll nii, et teema läks vaat et pooleks aastaks lukku, kuna issi lihtsalt solvus minu proosalise "ah, teema jah ära, mul oleks Itaalia haigekassakaarti vaja" suhtumise peale. Elasin Eesti ravikindlustusega edasi, kui siis kaks aastat tagasi Eestis olles tegin igaks juhuks "paberid" ära. Koju tagasi tulles oli meil elu kiire, vahetasime elukohta nagu ja asi muudkui venis. Kuid kuna keegi tark ametnik väitis, et need tähtsad dokud kehtivad 6 kuud, siis ega me ka kiirustanud. Kui siis lõpuks svallavalitsusse kohale läksime, selgus, et minu 4 kuud vanad paberid on ammuilma aegunud. Et selle viimase nelja kuu jooksul oleks minusugune viimasevile rase võinud juba mitu korda kellegi teisega abielluda või  igasuguseid kuritegusid korda saata. Seega jäi asi jälle soiku, lausa kaheks aastaks. Kuni see suvi jälle Eestisse sattusin ja järjekordselt paberimajanduse ette võtsin. Kuna me vanast kogemusest ei julgenud ette hõisata, siis said suurem osa rahvast meie plaanist teada alles siis kui kuupäev oli juba paigas, ehk siis kuskil üks kuu enne. Selle nahka läks muidugi ka mõne inimese küllatulek, millest on mul väga kahju.

Tòò tehtud ja higi laubalt pùhitud – pingevaba Zeno

Ega me ei teadnud viimase hetkeni, et mida me üldse teeme ja kuidas. Mina mõtlesin, et käime üks hommik kahekesi ära ja mis seal ikka. Kui aga kuupäev oli kirjas, siis hakkas igasuguseid asju selguma ja mida lähemale päev liikus, seda rohkem see sündmus tähtsust omandas. Et ikka vanemad võiksid tulla, ja siis ikka vennad -õed ka ja siis ju vaja tunnistajaid ja üldse oleks tore kutsuda mõned eriti kauged, kuid seda kallimad sõbrad, sest no millal siis nad veel tulevad kui mitte nüüd! Lõpuks sai meid kokku 25 suurt ja 6 väikest, mida oli meie jaoks üllatavalt palju. Sugulased piirdusid kõige lähematega, onusid-tädisid, lellesid ja nõbusid ei olnud. Eks mõni solvus ka.

 Kiriklik laulatus ei olnud meie puhul loomulikult isegi mitte teemaks. Vallavalitsuses registreerimisega selgus aga selline huvitav võimalus, et linnapea või mõne ametniku asemel võib meid paari panna ka mõni meie enda valitud isik, peaasi, et ei oleks tegu väga lähedase sugulasega. Ja nii panigi meid paari Paolo lapsepõlvesõber Zeno, mis oli kuidagi nii armas ja nii tore vaadata, kuidas ta seal teisepool lauda pabistas ja higistas. :o) Meil oli kohe palju rahulikum.

Et siis registreerimine läkski pabistava Zeno ja Ato "EMME, EMME!" hõigete saatel. Kui kõige tähtsam osa läbi sai, lasti ka lapsed valla, nii et Ato sättis end kohe mulle sülle ja Triinu tuiskas niisama ringi. Vallavalitsusest välja astudes võttis meid pidulikult vastu igalaupäevane turg, kuna linnaametnik oli kaupmeestele unustanud öelda, et täna võiks natuke eemale oma lauad sättida. Nii me siis astusimegi pidulikult, ühelpool rivis kapsad ja teisepool kummikingad.

Ja siis oligi juba vaja sööma sõita, sest üks omaalgatuslik pulmakorraldaja juba nõudis seda. Söögikoht, Costa degli Ulivi, oli armas turismitalu mäekünkal, kohe meil siin kodu lähedal, olemas nii vaade kui viinamarjaistandus. Lõunasöök oli nagu lõunasöök ikka. Mõned eredamad momendid minu jaoks:

– moment kui ma Atol süüa aitasin ja meie laua ümber oli kogunenud kõik fotoaparaati omavad külalised ning muudkui klõpsisid. Tundsin end kui staar.

– kui tegin avastuse, et kõige esimesena kallatakse MULLE veini ja kõige esimesena tõstetakse MULLE risotot. Jälle tundsin, et ma vist olen tõesti täna tähtis. Muudest taolistest suure seltskonnaga söömisest on ikka jäänud kibe mälestus kuidas juba kõigile on süüa toodud ja minu laudkond on ikka näljas.

-üks jutukas Kadri (või Mart) tutvustas Claudiole natuke Eesti pulmakombeid, mille peale see Milanost pärit, kõike muud kui eestlane, igal võimalikul ja võimatul momendil KIBE hõikles. Saigi väheke elevust sellesse itaaliapärasesse suursöömingusse.

– tulevane äi pidas kõne mis pidavat olema vaimukas. Tõenäoliselt keegi suurt ei kuulanudki ja neid kes kuulasid, see jutt just naerma ei ajanud. Lõpptulemus oli see, et ühe inimese käest olime sunnitud kohatu jutu pärast vabandust paluma. 70 on ikka 70, pole midagi parata. See kõne oli meie ürituse esimene aps, teine selgus natuke hiljem.

Yllatusega tort

– restoranipidaja oli omaalgatuslikult meie tordile ühe eriti kulunud ja väsinud plastmassist pruutpaari kujukese sokutanud. Kui Paolo meie torti selle asjaga seal peal nägi, siis röögatas suht kohatult "Mis asi SEE veel on?!" mille peale ettekandja kokutas ebalevalt, et see olevat nendepoolne väike üllatus. No üllatas see üllatus tõesti. Olime nii üllatunud, et unustasime tordilõikamise sootuks.

– and least but not last…mäletan end pidevalt oma kleiti ülespoole sikutamas. Võib-olla see isegi ei vajunud kuhugipoole, aga pole ju harjunud. See kleit on ka omaette teema, sest ega mul ei olnud ju mingit plaani lausa Kleiti omale ostma hakata. Aga see see on, kui lähed ostlemist armastava sõbrannaga lihtsalt natuke linna peale ringi vaatama. Mina ikka plaanisin midagi praktilisemat, et saaks ka muidu kanda, kuid selle kleidiga poodi vist ei lähe. Mitte,et mulle see kleit ei meeldiks, vastupidi, ja millal siis veel seda päris kleiti osta kui mitte nüüd. Õnneks on see kleit sellise ajatu moega, et pärandan siis Triinule.

Nagu öeldud, lapsi oli kokku kuus. Ühel hetkel kolm pisemat (Ato nende hulgas) magasid õues vankrites, igaüks oma viinamarjaistanduse reas. Triinu jooksis terve aja ringi, nii et teda pole suurt piltidelgi. See muidugi ei oleTriinu "süü", et teda piltidelt ei leia vaid põhjustatud meie teisest apsakast. Poole peo pealt ütles Zeno, et meil on väga ilusad lapsed, kuigi Triinut pole tal õnnestunud veel näha. See kirjeldab hästi Triinu olekut seal üritusel.

Koju jõudes vabastasin end kohe kiirelt kleidist ja poleks uskunud, et juba 12 tunni pärast ta uuesti selga panen. Õhtul siis sättisime end kahekesi arvuti ette, et vaatame siis pilte ka. Ja saime shoki. Vähe sellest, et pilte oli üleüldse armetult vähe, olid pooled neist alla arvestust ja enamus suht suvad rahvapildid. Polnud mitte ühtegi pilti meist kahekesi või meist koos lastega. Fotograafi me ei tellinud, sest rahast hakkas kahju.Tänapäeval ju igal teisel uhke fotokas ja paljud oskavad ka päris hästi pildistada. Nii küsiski Paolo oma sõbralt kas tema ei tahaks pilte teha. Sõber oli suure rõõmuga nõus, kuid sellega asi ka piirdus. Esmalt jäi sõber pool tundi hiljaks ja hiljem nägin teda korra fotoaparaat käes. Tühja kohta üritas täita Paolo vend, kuid temaga on kuidagi selline lugu, et tal kohe ei ole seda fotograafisilma. Ise ta muidugi nii ei arva ja klõpsis väga muljetavaldavalt. Tulemuseks see, et isegi liikumatud inimesed suutsid kuidagi udustena peale jääda. Kusjuures külaliste hulgas oli meil nii mõnigi hea silmaga amatöör ja lausa üks päris fotograaf. Süüdistada pole kedagi, ise lollid.

Seega, vanaema Krista õhutusel tõmbasime hommikul natuke kortsus ja söögiplekised peoriided selga, Lynnile kah lehv kaela ning sõitsime meie maja taga  mäe otsas asuva kloostri juurde. Ilm oli imeilus ja pottsoe. Nagu tellitult, saabusid meie juurde ka Kadri ja Mart (üks neist teravsilmsetest amatööridest), kes tegi meist hunniku imekenasid fotosid ja päästis sellega meie päeva. Tagantjärgi on mul isegi hea meel, et selle teise päeva pildistamise ette võtsime. Tulemus oli parem kui oleks olnud õigel päeval.

Kogu kamp koos

Kommentaarid:

28/10/2009 TädiMari .
Ei jäänud kahe silma vahele, juba ammu ootasin!
“KIBE” õpetamise au ja hiilguse võtaks kõik endale ( olgugi, et ka Kadri oleks sellega hakkama saanud 🙂 )

28/10/2009 Külli Voit
Vabandan vààrinfo levitamise pàrast! No ei tulnud selle pealegi, et sealt àmma-àia valvsa pilgu alt, ùle teiste peade, oleks keegi hakanud kòrvallauda Eesti pulmakommetest informeerima. Eks ma alahindasin sind ja su suhtlemisvòimeid 🙂

28/10/2009 oudekki loone
nii kurb kui see ka ei ole, on minu teada ka Itaalia kommetes täiesti “bacio” karjumine olemas… Või te tegite korralikult Eesti kommete järgi, et kui kibe karjutakse, siis noorpaar teeb häbeliku näo, et “me ei oska” ja siis teised õpetavad ja näitavad ette? Ainult, et teie kahe lapse puhul vist keegi ei usuks, et te ei oska….

29/10/2009 TädiMari .
hehe, seda sa mind sinna ämma ja äia lauda mahkerdasidki 😀 ( sinu süü muidugi)

Oudekki, ei mingit häbelikkust :), aga ma ei unustanud mainida Caludiole, et kibe tuleb karjuda alati siis kui pruutpaar just on sööma hakanud ja väga täpselt jälgiti mu juhiseid :)
Äia kõne oli tegelikult muhe, eriti see, mis vallamajas ette kanti ( teist ma ei kuulnud lihtsalt).

29/10/2009 Külli Voit
Vot, ma olen ju pulmakommete suhtes totaalne vòhik, seda hàbelikkuse asja kyll ei teadnud. Paolo, vana nàitleja, oleks àra petnud kùll, mina vaevalt et credibile oleks suutnud olla. See comunes peetud kòne oli jah okei, see oli selline tòsisem ja pidanudki naerma. Aga teisega pani natuke puusse (ùks kohatu gaynali nàiteks). Aga noh, pool seltskonda ei saanud niikuinii aru ja veerand ei kuulanud. Kuid Simone muidugi sai aru kui ka kuulas, aga ònneks on ta arusaaja inimene.

29/10/2009 kadri kuum
kuna su äial oli kõne ilusti ette valmistatud ja paberil kirjas, siis sa palu tema käest see paber (st. vihik) ja tee lühike kokkuvõte sellest, et need kes ei kuulanud või lihtsalt aru ei saanud, saaksid kah aimu:)
Ja muidugi see kibe-kibe asi…….kuidas see nüüd ikka täpselt oli, kes ikka hüüdis ja kes stahtis hüüda ja ja…..:)

29/10/2009 Külli Voit
Äi, kusjuures andis oma vihikust koopia juba enne üritust! Eks me peame ikka uuesti kokku saama, pooled vastakuti panema ja selle kibedaküsimuse ära lahedama, et kes ikka mida õpetas ja kui palju karjus.