Category Archives: Määratlemata

Sofi

Sofi on Triinu uus sòbranna. Tegelikult on Sofi ema minu uus sòbranna ja nii sai sujuvalt ka jàreltulev pòlvkond sòpradeks. Kuigi peab ùtlema, et Sofi meeldis Triinule juba varemgi ja see on suur nàitaja, sest enamasti ei meeldi Triinule suurt keegi. Lasteaias on tema sòbrad ikka endiselt ainult Daniele ja Linda ning nùùd siis Sofi ka. Yks suur poiss Davide meeldib talle ka, sest Davide pidavat talle kogu aeg nalju tegema. Nii et Triinu lausa valis selle 6-aastase Davide oma Suureks. Igal Vàiksel on lasteaias oma Suur, see kes aitab jopet selga ja kinga jalga, viib vàiksema wc-sse ja ma ei teagi mis kohustusi tal veel on. Aga Davide on rohkem lihtsalt imetlusobjekt, koos nad ei màngi. Mis on ka arusaadav kui mòelda kui tùdrukulik on Triinu ja milline maschiaccio on Davide.

Sofi on kolmeaastane ja tuli Triinu lasteaeda alles jaanuarist. Enne kàis ta Atoga koos tittede rùhmas. Kuigi nad ei ole Triinuga ùhes klassis, leiavad nad siiski vòimalust koos olla. Nàiteks siis kui ollakse òues vòi satuvad nad ùhte gruppi kui Kalakesed, ehk siis kui lasteaia kòige vàiksemad midagi koos teevad. Sofi on yks paras tulesàde ja markratt ning ka Triinu muutub tema seltsis suht pòòraseks, muidu on ta ju pigem vaoshoitud. Sofil kùlas olles kàib yks suur jooks ja mòll kolmel korrusel ning tehakse asju mida ùldiselt teha ei tohiks. Nàiteks viiakse àmbriga vett voodisse vòi siis minnakse vannituppa sobrama. Viimane kord leidis Jennifer, Sofi ema, Triinu oma vannitoa kraanikausis istumas ning Jenniferi huulepulgaga omale nàgu pàhe maalimas. Sofi vaatas, suu kòrvuni ja silmad suured pealt, kuidas suurem end maalib.

Sofi ja Triinu màngudest jàetakse Ato julmalt vàlja. Preilid teatavad katekooriliselt, et neil on tùdrukute màngud, mis tegelikult ei pruugi ùldsegi vàga tùdrukulikud olla. No vòidujooks ja diivanil karglemine pole ju ainult tùdrukutele mòeldud. Ato ònneks nende òiendamistest end hàirida ei lase ja niikaua kuni teda just fùùsiliselt minema ei puksita, vòtab kah màngust maksimaalse.

Sofi on ka kakskeelne,  inglise- ja itaaliakeelne siis. Ema on ameeriklane ja isa itaallane.  Selle suure pograndihunnikuga làhevad nad parajasti Sofi naabrite jàneseid sòòtma, kes on terve suvi làbi poegi teinud ja seega on neid seal igasuguses suuruses ja mòòdus. Triinul kenasti huuled kah vàrvitud.

Ato vudiratas

Ega mul ei olnud ùldse plaani Atole ratast osta. Tegelikult oli plaan hoopis see, et Triinu ratas saab Ato rattaks ja Triinule ostame suurema.  Ato on ùldiselt suur rattafànn, teda need kohe erutavad. Kui vàhegi Triinu laseb, siis on ta ikka Triinu ratta seljas ja ùritab sellega sòita. Sòitmine nàeb vàlja nii, et sikutab ratta aiavàrava juurde, istub peale ja kuna tee on kergelt kaldus, siis veereb sealt alla.  Aga vàndata ei oska. No ma natuke proovisin òpetada, aga ta ikka ei saa veel aru.

Siis on Atol veel ka ùks kolmerattaline. Sellel on kah vàndad, esimese ratta kùljes. Yldiselt vòin nùùd oma kogemusest òelda, et kolmerattaline on ùks mòtetu ratas. Selle aja peale kui laps vàntamise selgeks saab on ta rattast juba vàlja kasvanud. Ato vàndata veel ei oska, aga kolmekas on juba vàike.  Ato sòitis oma kolmekaga nii, et lihtsalt vudis jalgadega maas ja muidugi tagus jalgu pidevalt vastu vàntasid àra. Kuigi oli ebamugav, oli tahtmine suur ja seega me ikka kàisime sellega sòitmas.  Aga midagi pidi ette vòtma.

Triinu rattaga vàntamine veel vàlja ei tulnud ja pealegi tundus, et ega Triinu vist ei ole suuremaks rattaks veel valmis kah. Tema on selline vàga ettevaatlik rattur ja tal on pidevat psùhholoogilist tuge vaja. Kui tee làheb kasvòi minimaalselt allamàge on tal julgustavat kàtt vaja. Selleks pean ma siis kas vòtma tal patsist kinni vòi kui patsi ei ole, panema nàpu pluusikrae vahele. Mitte, et ma teda patsist hoides hoogu vàhendaks, aga tal on seda vaja. Muidugi abiks ei ole ka see, et ta ei saa ise rattapiduritega pidurdatud kuna need on nii jàigad, et mul omalgi keeruline nendega hakkama saada. Jàlle ùks asi mida poes kontrollida ei osanud. Ega mulle omale vist kah ei meeldiks piduriteta rattaga màest alla veereda.

Ja nyyd siis lòpuks ka vudirattast. Vaevalt ma oleks seda poest ostma làinud, sest need on pàris kallid. See ratas tuli meile Esselunga punktidega ja ma olen vàga ònnelik, et tuli. Ato on kah. Ta sai kohe ratta sùsteemile pihta ja nùùd kihutab nagu vana mees. Lùkkab aga jalaga hoogu ja muudkui veereb, tasakaal on kàes. Ato on vastupidiselt Triinule eriti hulljulge rattur. Noh, mitte ainult rattur, ùldse on hulljulge. Kui talle tàhelepanu ei pòòra, siis vinnab ta kindlasti oma ratta kuskile kùnka otsa, et sealt pea ees alla tulla. Ta kohe otsib kaldteid, kust siis suure vungiga alla kihutada, mina kàed laiali, sùda saapasààres, jàrele jooksmas.  Sirgel teel on ta kah minu arvates kogu aeg tàpselt kukkumise ààre peal, kuigi kukkunud pole kordagi. Et vòib-olla on see lihtsalt minu kui kanaema paanika ja ettekujutus ja eks ma olen ju harjunud ùliettevaatliku Triinuga, kes vòib ka praktiliselt seisva ratta peal hàdaldada, et ta kohe kukub. Kuigi nùùd Ato kòrval on ka tema julgust kogunud ja viimane kord juba demonstreeris meile kàed lahti sòitmist.

Pidu

Eile oli lasteaias lòpupidu. Triinul pidi olema midagi kollast ja Atol midagi punast seljas. Triinu hiigelsuurest kleidivarust leidsime kiirelt ùhe kollase variandi, Atol aga nii vàgevat pluusivaru ei ole ja seega pidin natuke poode kammima. Punase pluusi leidmine osutus ùllatavalt keeruliseks. Ei tea kas teistes lasteaedades nòuti kah punast pluusi vòi mis, igal juhul neid ei olnud. Lòpuks leidsin ùhe rohkem kùll bordoo variandi, kirjaga KEEP AWAY FROM FIRE. Sobib Ato olemusega kokku kùll.

Pidu pidi tegelikult toimuma juba eelmine nàdal ja lausa kaks korda lùkati seda edasi, sest ilm keeras àra. See tàhendas aga seda, et lapsed pidid veel nàdal aega proove tegema ja nàha oli, et neil oli sellest siiber. Mitte kùll Ato rùhm, nemad see aasta on ùldse kuidagi rahulikult vòtnud, mitte nii palju programmi jàlginud ja lasknud lastel lihtsalt òues joosta. Mis mulle isiklikult vàgagi sobib.

Kui ma lòuna ajal Ato ja Triinu koju tòin, siis mòned usinamad lapsevanemad tòid juba òhtuse peo jaoks kooke ja jooke. Triinul ei jàànusd see muidugi màrkamata ja teatas kohe vàga murelikult ja erutunult, et meie ju ei toonudki midagi!  Ja ei jàànudki muud ùle kui minna koju muffineid kùpsetama. No ei lasta passiivne lapsevanem olla.

Pidu algas kell kuus ja peale pidulikke sissejuhatusi esinesid kòigepealt kòige pisemad, ehk siis Ato rùhm. Neil oli seal ùks kalakeste laul, istusid kòik ringis ja lehvitasid sinist kangast ùles alla. Et oli nagu meri. Agaramad kalakesed ujusid ùldse sealt ringist minema ja hakkasid eemal rohtu katkuma. Ato istus terve aja ùhe kasvataja sùles ja ei teinud piuksugi. Mòni jutukam laps aga laulis lausa mikrofoni.

Jàrgmisena tuligi Triinu rùhm ja neil oli ùks laul ja ùks tants. Triinu tegi kùll kòike kaasa ,kuid kuidagi ujedalt ja natuke vaoshoitult. Kodus laulab ta neid laule kùll, kuid peol ei teinud ka tema suud lahti. Ikka hàbelikud need pool-eestlased itaallaste kòrval.

Edasi tulid kòik vanemad lapsed, igal grupil mitu etteastet ja ausalt òeldes oli see kòik liiiiiga pikk! Vaene Triinu ja teised temavanused pidid terve selle aja kòval plekkpingil istuma ning vaatama neid etteasteid, mida nad olid juba kuu aega iga pàev nàinud. Nùùd ma sain vàga hàsti aru miks nad neist proovidest tùdinenud olid. Kòik kestis kokku ùle kahe tunni, pàike làks màekùnka taha ja ilm kùlmaks. Ma saan aru kùll, et eks kasvatajad tahavad ju nàidata mis nad kòik lastele selgeks suudavad òpetada, kuid pidu peaks esmalt siiski lastele endile olema, mitte aga vanematele demonstreerimiseks vòi kasvatajatele enda realiseerimiseks.  Peo lòpus olid eriti aktiivsed lapsevanemad ka endapoolse etteaste teinud. Yks kauboiteemaline laul, noh pàris tobe oli kui nùùd aus olla. Aga ega mul ei tasu siin midagi nina kirtsutada, mine tea millal Triinu kùsib, et miks mina seal ei laula ja tantsi koos teistega ja jàrgmine aasta ma juba kirjutan sellest kuidas ma ise seal jalga viibutasin ning kòvasti ja valesti itaalia keeles laulda vihtusin.

Peale pidu siis anti ka juua ja sùùa. Singivòileibu ja ning suurtes kogustes kodus tehtud kooke. Kui òhtul kodus Triinult kùsisin, et mis talle peo juures kòige rohkem meeldis, siis vastaski ta, et sòòmine.

Tàna oli Triinu nii vàsinud, et ei saanud mina teda kell 8 ùles. Ato làks ùksi lasteaeda ja Triinu àrkas alles 10.30. Kuigi pidu oli àra, kàib lasteaed veel kuu aega. Triinu on aga tòsiselt tùdinenud. Ato vist veel ei oska tùdinenud olla, tema on harjunud, et hommikul minnakse ja tema làheb. Triinu aga kaupleb. Et seega juunis siis kàivad vabagraafikuga – sòltuvalt nende tujust, minu tujust, ilmast, tàhtedeseisust ja kes teab millest veel.

Autod ja margid

Lapsed ikka oskavad ùllatada.Tegelikult olen ennegi kuulnud kaheaastastest, kes ise suurt rààkidagi veel ei oska, aga automargid nimetavad kòik àra. Aga ma olen mòelnud, et no juu need vanemad on ise kah autofànnid ja eks nad òpetavad siis neid automarke. Automarke tunnen mina kùll, nii blond ja naine ma siiski ei ole, et autosid ainult vàrvi jàrgi eristaksin. Ka issi ei ole meil autofanaatik. Kuid see-eest on meil ùks kaheaastane, tòeline autofànn. Ei, automarke ta nimetada ei oska, sest keegi ei ole neid talle lihtsalt òpetanud. Aga kuna tema on selline iseòppija tùùp, siis on ta ise omale asjad selgeks teinud. Parkimisplatsilt leiab ta ilmeksimatult meie auto ùles ja mitte ainult sellepàrast, et kòik autod on kollased vòi punased ja ainult meie oma tumehall, vaid ta leiabki kòigi ùlejàànud tumehallide vahelt just selle  meie WW Passati. Samuti teab ta tàpselt, et issil on WW Polo ja kui nàeb mònda sellist, siis teatab kohe, et papa auto.  Ka vanaisa auto mudelversiooni tunneb kohe àra, jàllegi mark klapib.

Vòiks ju mòelda, et mis seal ikka imestada, automarke tunda pole just nii keeruline. Eriti kui ise ses teemas kodus oled. Kuid ma tean kindlalt, et kòik nii ei arva. No Triinu vòrdluseks kòrval eristab autosid ikka eht tùdrukulikult – vàrvi jàrgi. Ei leia tema parkimisplatsilt meie autot ùles kui seal veel mòni teine tume peaks olema. Aga hea kyll, Triinu on ikkagi ainult 4-aastane. Teemaga seoses tuli mulle kohe meelde meie Eesti vanaema, kes ei ole ùldsegi kuduv-heegeldav-kùpsetav ùlinaiselik koduvanaema, vaid hoopiski firmat juhtiv insener. Alati olnud vàga ratsinaalne ja lausa meheliku mòtlemisega. Kui aga teema làheb autodele, siis haihtub insener ja asemele tuleb lillelise pòllega vanaema. Ma arvan, et kui panna parkimsiplatsi ààrde kaheaastane Ato ja Eesti vanaema, òelda start ja vaadata kes siis enne meie auto ùles leiab, paneksin mina panuse Atole. Kahe ja pooleaastase Atoga ma vanaema enam vòistlema ei panekski, siin nad juba kuuluvad erinevatesse kaalukategooriatesse. 🙂

Riided ja suvi

Kòikide nende teise ringi  ja vanaema saadetud riietehunniku kiuste, pean juba mitmendat aastat tòdema, et ega meie peres tegelikult suvel riideid eriti vaja làhe. No hommikul ma ikka sàtin neile midagi selga, aga nii kui lasteaiast koju saavad, kooritakse end kohe paljaks! Eesotsas Triinu ja kuna Ato peab ju kòike tegema nii nagu Öde Tiinu ees teeb, siis ei saa ju ka tema ometi riidesse jääda. Kui Ato jääb koorimisega jänni, siis Triinu kenasti aitab teda.  Mõnes mõttes ju tore, mul vähem pesu pesta, kuigi ega hommikuse paaritunnise riidesolekuga on tegelikult kõik äraplekitatud juba niikuinii…

Täna, kui ma järjekordselt nentisin nii möödaminnes Triinule, et ta on jälle paljas ja kas ta ei võiks vähemalt õue minnes midagi selga panna, siis teatas tema enesestmõistetavalt: “Aga ma ei ole ju paljas! Mul on aluspüksid ja näe, see plaaster siin!”

Ma ei teadnudki, et plaaster kehakatete kategooriasse kuulub.