Ega mul ei olnud ùldse plaani Atole ratast osta. Tegelikult oli plaan hoopis see, et Triinu ratas saab Ato rattaks ja Triinule ostame suurema.  Ato on ùldiselt suur rattafànn, teda need kohe erutavad. Kui vàhegi Triinu laseb, siis on ta ikka Triinu ratta seljas ja ùritab sellega sòita. Sòitmine nàeb vàlja nii, et sikutab ratta aiavàrava juurde, istub peale ja kuna tee on kergelt kaldus, siis veereb sealt alla.  Aga vàndata ei oska. No ma natuke proovisin òpetada, aga ta ikka ei saa veel aru.

Siis on Atol veel ka ùks kolmerattaline. Sellel on kah vàndad, esimese ratta kùljes. Yldiselt vòin nùùd oma kogemusest òelda, et kolmerattaline on ùks mòtetu ratas. Selle aja peale kui laps vàntamise selgeks saab on ta rattast juba vàlja kasvanud. Ato vàndata veel ei oska, aga kolmekas on juba vàike.  Ato sòitis oma kolmekaga nii, et lihtsalt vudis jalgadega maas ja muidugi tagus jalgu pidevalt vastu vàntasid àra. Kuigi oli ebamugav, oli tahtmine suur ja seega me ikka kàisime sellega sòitmas.  Aga midagi pidi ette vòtma.

Triinu rattaga vàntamine veel vàlja ei tulnud ja pealegi tundus, et ega Triinu vist ei ole suuremaks rattaks veel valmis kah. Tema on selline vàga ettevaatlik rattur ja tal on pidevat psùhholoogilist tuge vaja. Kui tee làheb kasvòi minimaalselt allamàge on tal julgustavat kàtt vaja. Selleks pean ma siis kas vòtma tal patsist kinni vòi kui patsi ei ole, panema nàpu pluusikrae vahele. Mitte, et ma teda patsist hoides hoogu vàhendaks, aga tal on seda vaja. Muidugi abiks ei ole ka see, et ta ei saa ise rattapiduritega pidurdatud kuna need on nii jàigad, et mul omalgi keeruline nendega hakkama saada. Jàlle ùks asi mida poes kontrollida ei osanud. Ega mulle omale vist kah ei meeldiks piduriteta rattaga màest alla veereda.

Ja nyyd siis lòpuks ka vudirattast. Vaevalt ma oleks seda poest ostma làinud, sest need on pàris kallid. See ratas tuli meile Esselunga punktidega ja ma olen vàga ònnelik, et tuli. Ato on kah. Ta sai kohe ratta sùsteemile pihta ja nùùd kihutab nagu vana mees. Lùkkab aga jalaga hoogu ja muudkui veereb, tasakaal on kàes. Ato on vastupidiselt Triinule eriti hulljulge rattur. Noh, mitte ainult rattur, ùldse on hulljulge. Kui talle tàhelepanu ei pòòra, siis vinnab ta kindlasti oma ratta kuskile kùnka otsa, et sealt pea ees alla tulla. Ta kohe otsib kaldteid, kust siis suure vungiga alla kihutada, mina kàed laiali, sùda saapasààres, jàrele jooksmas.  Sirgel teel on ta kah minu arvates kogu aeg tàpselt kukkumise ààre peal, kuigi kukkunud pole kordagi. Et vòib-olla on see lihtsalt minu kui kanaema paanika ja ettekujutus ja eks ma olen ju harjunud ùliettevaatliku Triinuga, kes vòib ka praktiliselt seisva ratta peal hàdaldada, et ta kohe kukub. Kuigi nùùd Ato kòrval on ka tema julgust kogunud ja viimane kord juba demonstreeris meile kàed lahti sòitmist.