Lapsed ikka oskavad ùllatada.Tegelikult olen ennegi kuulnud kaheaastastest, kes ise suurt rààkidagi veel ei oska, aga automargid nimetavad kòik àra. Aga ma olen mòelnud, et no juu need vanemad on ise kah autofànnid ja eks nad òpetavad siis neid automarke. Automarke tunnen mina kùll, nii blond ja naine ma siiski ei ole, et autosid ainult vàrvi jàrgi eristaksin. Ka issi ei ole meil autofanaatik. Kuid see-eest on meil ùks kaheaastane, tòeline autofànn. Ei, automarke ta nimetada ei oska, sest keegi ei ole neid talle lihtsalt òpetanud. Aga kuna tema on selline iseòppija tùùp, siis on ta ise omale asjad selgeks teinud. Parkimisplatsilt leiab ta ilmeksimatult meie auto ùles ja mitte ainult sellepàrast, et kòik autod on kollased vòi punased ja ainult meie oma tumehall, vaid ta leiabki kòigi ùlejàànud tumehallide vahelt just selle meie WW Passati. Samuti teab ta tàpselt, et issil on WW Polo ja kui nàeb mònda sellist, siis teatab kohe, et papa auto. Ka vanaisa auto mudelversiooni tunneb kohe àra, jàllegi mark klapib.
Vòiks ju mòelda, et mis seal ikka imestada, automarke tunda pole just nii keeruline. Eriti kui ise ses teemas kodus oled. Kuid ma tean kindlalt, et kòik nii ei arva. No Triinu vòrdluseks kòrval eristab autosid ikka eht tùdrukulikult – vàrvi jàrgi. Ei leia tema parkimisplatsilt meie autot ùles kui seal veel mòni teine tume peaks olema. Aga hea kyll, Triinu on ikkagi ainult 4-aastane. Teemaga seoses tuli mulle kohe meelde meie Eesti vanaema, kes ei ole ùldsegi kuduv-heegeldav-kùpsetav ùlinaiselik koduvanaema, vaid hoopiski firmat juhtiv insener. Alati olnud vàga ratsinaalne ja lausa meheliku mòtlemisega. Kui aga teema làheb autodele, siis haihtub insener ja asemele tuleb lillelise pòllega vanaema. Ma arvan, et kui panna parkimsiplatsi ààrde kaheaastane Ato ja Eesti vanaema, òelda start ja vaadata kes siis enne meie auto ùles leiab, paneksin mina panuse Atole. Kahe ja pooleaastase Atoga ma vanaema enam vòistlema ei panekski, siin nad juba kuuluvad erinevatesse kaalukategooriatesse. 🙂
Vot see väide minu autotundmise kohta on küll naelapea pihta. Ma võin paar aastat ette aimata firma tegevuskäiku ja finatsturgude suunda, aga auto on minu jaoks liiklusvahend, millel on tavaliselt neli ratast ja katus peal. Ja mis puutub Atoga võidu autootsimisse kuskilt parklast, siis võin julgelt öelda, et mina leiaksin selle alles siis, kui kõik autod on platsilt lahkunud ja ainult see meie oma seal uhkes üksinduses….
Terve talve aeda ja tagasi rattaga sõites oleme me möödunud autoderivist ja Anni on iga kord küsinud autode “nimesi”. Ma olen talle terve talve neid öelnud ja tal pole ikka selge, mis auto on mis. Samamoodi teab ta, et emme auto on must ja taksikoera kleepekas on peal. Kõik. Üles muidugi ei leia, kõik mustad ju sobivad. Kui ma siis pööran tähelepanu, et sellel autol pole ju kleepekat, see ei saa meie oma olla siis ta küsib, et miks ei ole!
Täitsa tüdruk 🙂
Jah, tùdruk mis tùdruk. Triinu ka kùsib autode nimesid ja isegi teab, et meie auto nimi on passat, aga àra ikkagi ei tunne.