Kuna Liisi Helena on just yletanud 6-nda kuu kynnise ning tutvust teinud lisasòògi maailmaga, siis tuli Monsalt tellimus kuulda meie sòògikultuurist, lootuses meilt snitti vòtta vòi vàhemasti vàltida samu àmbreid kuhu meie astunud oleme.

Uskumatu kuidas kòik on juba meelest làinud. Pidin oma vanu postitusi lugema, et màlu vàrskendada.

Algus làks meil suht libedalt. Triinul oli sòògi vastu suur huvi ja hea meelega maitses igast erinevaid asju. Tegelikult on siiamaani nii. Iseasi kas ta teise ampsu ka vòtab, kuid àra proovib uue asja alati. Algul tegin juurikabyreed ise ja minu suureks yllatuseks sòi ka. Siis mingi hetk andsin ka poe oma, lihtsalt vahelduseks. Peale seda minu tehtud pyreed enam peale ei làinud ja ma ei suuda siiani aru saada mis nendes poebyreedes nii head oli, mida minu omades ei olnud.

Puuviljadega vastupidiselt, jàllegi minu suureks yllatuseks, ei làinud yldse hàsti. Pyreestatud puuvilja sisse saada oli praktiliselt vòimatu. Seetòttu hakkasin suht varakult puuvilju tervelt andma. Alguses muidugi ainult hàsti pehmeid asju, nagu hàsti kypset pirni ja melonit. Ka banaan oleks toiminud, kuid see Triinule alguses ei maitsenud. Triinu istus 6-kuuselt ise, seega sai ta isesòòmisega juba hakkama kyll. Pirni lòikasin ketasteks ja sydame seest vàlja nii, et keskele tuli auk. Nii oli hea seda Triinul kàes hoida. Muidu need libedad ja pehmed puuviljad kippusid peost minema vulpsama. Yks hea ja kasulik puuvili? on avokaado. Kòik tited maailmas sòòvad avokaadot, hea rammus ja tervislik, maitseb ka. Eesti tited muidugi ei sòò, sest Eesti lastearstid soovitavad anda sedasamust kodumaist – et ikka eesti òunavissi :o)

Kuna ma ise pole suur pudru sòber, siis eeldasin, et kindlasti pole seda ka Triinu ning arvasin, et kui ma kohe vàiksena putru andma ei hakka, siis ta seda sòòma ei hakkagi. Nii, et pudru tuli ka suht varakult ja praegu ma ei kujuta ette mis ma kyll pudruta teeks. Algul tegin riisihelbeid rinnapiimaga. Ainult veega tehtult tundus mulle liiga lòrr ja Triinu ka ei sòònud. Hiljem tegin RPA pulbriga ja kuskil 8ndast kuust tegin vee ja pàris piimaga pooleks. Riisihelbed ja RPA koos panid Triinul kòhu muidugi korralikult kinni. 7nda kuu paiku viskasin riisihelbed menyyst vàlja ja hakkasin muid putrusid andma. Praeguseks on pudruvalik pàris korralik – kaera-, hirsi, tàisteramanna-, mitmevilja- ja farro pudrud. See viimane on eesti keelde tòlkimatu. Odra- ja tatraputru ma siit kahjuks leidnud ei ole. Minu kartustele vastupididiselt làheb pudru Triinule vàgagi peale. Pisemana oli tal yks hetk kui midagi muud ei tahtnudki, aga ma ikka jonnakalt pakkusin lòunaks alati juurvilja ja mitte kunagi putru. Mòni lòuna jài nii yldse sòòmata, aga vaev tasus enda àra ja mòne pàeva pàrast làks jàlle ka juurvili loosi.

Kuigi alguses soovitatakse ainult yks kord pàevas anda, hakkasin mina suht ruttu 3x pàevas andma. See làks kuidagi sujuvalt ise nii. Yks hommik Triinu hommikul ei tahtnud, andsin siis lòuna ajal. Teine kord ei sòònud ta lòunal, andsin siis natuke òhtul. Vaikselt kujunesid vàlja konkreetsed sòògiajad.

Hommikul on ta alati sòònud putru ja kòik. Ma lihtsalt ise ei viitsi hommikul uute hòrgutistega mòllama hakata. Lòuna on see katsetamise aeg. Tavaliselt annan juurikabyree esmalt àra, siis mul syda rahul. Peale seda tulevad katsed. Nàiteks hautatud juurviljad( tykkidega) vòi kartulipudru, nyyd teen ka pastat, saia ja leiba, soolata kràkkereid ja muud mida saab kàest syya ning yldse igast pàris sòògi asju mida talle juba anda vòib. Mònikord sòòb hoolega, teinekord ei làhe ykski asi alla.

Praegu 10-kuuselt jàtan tihti selle byreejuurika àra ja annan ainult pàris toitu. Olen proovinud ka kala ja kanaliha ning munakollast anda. Neist pole ykski peale làinud. Ainult hakkliha meeldib kui teha kas bolognese kaste vòi vana hea hakklihakaste. Muna saab sòòdud nii, et teen pasta carbonara beebi versiooni. Singi asemel panen juurvilja ja loomulikult ei mingit soola.

Ohtuti on menyys alati pudru byreestatud lihaga. Katseid òhtuti làbi viia ei saa. Olen paar korda proovinud ja pàrast kahetsenud. Ohtul on Triinu vasinud ja nàljane ning tahab saada oma putru mitte aga mingeid minu kokakunsti katsetusi. Ta làheb kohe vihaseks, hakkab nutma ja lòpuks ei sòò ka oma putru.

Kuskil 9ndast kuust hakkasin naturaalset jogurtit ja juustu andma. Beebijuurikatesse panen kah 1tl head parmesani ja 1tl vàga head oliiviòli. Hommikupudrusse panen ka tòrtsu vòid. Kui Triinu oleks pontsakas beebi, siis ma tòenàoliselt vòi ja òliga nii ei priiskaks, aga ta on pigem kòhna, nii et las kosub.

Lòuna- ja òhtusòògi vahel saab Triinu ka yhe vahepala. See on siis kas banaan (nyyd talle see maitseb), tykk avokaadot vòi jogurt.

Magus Triinule ei maitse. Sellest sain tegelikult juba siis aru kui ta byreestatud puuviljadest lugu ei pidanud. Need on kuidagi magusamad kui pàris puuviljad, kuigi suhkrut pole lisatud. Nàiteks ei hooli Triinu kypsisest vaid valib pigem crissini. Saiale eelistab ta musta leiba. Nii et nyyd ma ootan Marit oma leivajuuretisega siia, sest ega vist muud yle ei jàà kui tuleb leiba kypsetama hakata. Siinne poes leiduv must leib on nagu eriti vilets ja nàdal aega vana eesti variant.

Samuti meeldib Triinule hapu. Nàiteks apelsinid. Vàrske spremuta oli yks esimesi asju mida ta kohvikus teelusikalt limpsis.

Raskused on meil hetkel kartuli ja kalaga. See esimene mind ei hàiri, ma ei arva, et kartul vàga hàdapàrane toiduaine oleks. Kuid kala vòiks ikkagi syya.

Mis puutub joogipoolisesse, siis loomulikult saab Triinu endiselt veel rinnapiima. Praegu nii 3-4x pàevas. Toidu kòrvale joob ainult vett. Mahla olen proovinud, aga talle ei maitse. Jooginòude kasutamise osas on meil toimunud tagurpidiareng. Kuna Triinu lutti vòi lutipudelit pole kunagi kasutanud, siis ei osanud ta pudelist vett imeda. Samamoodi làks nokatassiga, ka seda peab ju imema, et sealt midagi kàtte saada. Seega hakkas Triinu 6-kuuselt pàris tassist jooma. Nokatass oli niisama màngimiseks ja alles 9-kuuselt jagas sealt joomise triki àra. Kuna meil on lennureis ees, siis arvasin, et lutipudel vòib abiks olla. Andsin siis pudeli ykspàev Triinule pihku ja 10 kuuselt sai siis ka pudelist joomine selgeks.

Kommentaarid:

12/02/2007 TädiMari .
Nonnii, eks ma pean siis tulema oma juuretisega! Kui juba Triinule leib maitseb, siis peab ikka selle tee ette vötma :)
Ning väga hea lugu muidu kaa, mul läheb umbes aasta pärast vaja…

18/02/2007 Liisi Helena Kasesalu
Suur tänu! Igal juhul on siin üht-teist kõrva taha panna… meil muidugi veel ainult see häda, et pole hambaid – hetkel sobib vaid tükkideta toit.. Proovin neid eesti poepüreesid, ei vinnu väga ise mässata – 3 nädalase mässamise peale said juurikad letist otsa – näiteks pole ma kõrvitsat näinud, a purgis ilusti olemas :)))

Linnu on meil kodus tàiesti asendamatu. Mu elu oleks poole keerulisem kui Linnut ei oleks. No mònes mòttes vòib-olla ka poole kergem, ei peaks òues kakajunne korjama, enne inimeste sekka minemist riiderulliga pealaest jalatallani end yle kàima, tòenàoliselt peaks ka vàhem koristama. Kuna ma aga olen juba peaaegu et 20 aastat koeraga elanud, siis tegelikult ei tundugi need koera tekitatud lisakohustused kohustustena, vaid lihtalt minu elu osana. Nagu hammaste pesemine, kàib ka see kaka korjamine nagu mòòdaminnes ja tàhele panemata.

Oma lapsehoidja oskusi on Linnu tegelikult juba tòestanud. Kui ma mòned aastad tagasi 2 aastast Robertit hoidsin, siis teenis poole lapsehoidmise rahast kyll pigem Linnu kui mina. Minu tòò oli lapsele syya anda ja vaadata, et màng liiga suuri pòòrdeid ei vòtaks. Lemmikmànguks oli yhest toast teise kihutamine ja magamistoas voodikatte alla peitu pugemine. Seda tegi siis Robert ja Linnu kihutas jàrel. Kui neil tuurid liiga yles làksid ja Linnu Roberti varbaid naksama hakkas, siis Robert tuli ja kaebas mulle àra mis Linnu tegi, et siis aga kohe uuesti tagasi mòllama joosta.

Triinuga nii hoogsaid mànge veel ei ole. Linnu oskab end hàsti kohandada vastavalt màngupartnerile. Triinuga màngides on ta vàga ettevaatlik ja rahulik. Triinu vòtab Linnu kummist mànguasja, pigistab ja muljub seda, et sealt mòni piiks vàlja saada, veab omal suu kòrvuni ja vaatab kuidas Linnu nyyd reageerib. Kui Linnu sellest vàga konkreetsest màngule kutsumisest vàlja ei tee, siis Triinu paneb koos mànguasjaga neljakàpukil Linnuni ja vehib sellega Linnu nina all. Kui ikka ei mòju, siis on variant ka mànguasjaga Linnule pàhe koputada. Siis yldjuhul Linnu ikka reageerib ja vòtab Triinult mànguasja kàest àra. Siis vòtab jàlle Triinu Linnult àra. Linnu kusjuures alati annab ka. Ja mitte ainult mànguasja, vaid ka oma koerakypsised ja kròbuskid. Ja niimoodi nad siis màngivad.

Ainult siis kui Triinu oma kiiges kiigub, làheb Linnu  liiga elevile, hakkab karglema ja kiike hammustama. Aga see on pigem kiigest kui Triinust tingitud. Triinule see Linnu karglemine muidugi meeldib. Mulle mitte nii vàga, sest ma kardan, et ykshetk ta kiige hammustamise asemel krahmab kogemata Triinu jala. Kuid tòenàoliselt on see mul lihtsalt yleliigne paanika, Linnu pole nii totu midagi kui ma tihti arvan.

Linnu on alati abiks ka siis kui Triinul nututuju. Siis ma hakkame koos mòòda tuba Linnut hyydma ja otsima, ning nutt ongi meelest làinud. Magama minnes peab alati Linnule head òòd ytlema ja hommikul on esimesena Linnu vaja yles leida.

Enne Triinu syndi ma natuke pabistasin, et mine tea kuidas Linnu reageerib. Ta on ju parajalt memmekas ja kàib mul sabas nagu vari. Et armukadedust ennetada, tegime kòik need trikid mis ma kuskilt kuulnud vòi lugenud olin. Paolo tòi haiglast Triinu riided ja lasi Linnul neid nuuskida. Linnu oli lòpuks lausa nende otsas maganud. Koju tulles tòime esmalt lapse tuppa ja siis Linnu, ning kòigepealt tervitasin Linnut ja siis nàitasime last. Lasin tal nuuskida ja vahtida nii kaua kui soovis. Tydines suht ruttu. Hiljem pyydisme Linnu pàevakava hoida sellisena nagu ta alati oli olnud. Kindlasti kàis selle juurde igaòhtune Paologa màngimine. Nii kui Paolo end diivanile istutab, suundub Linnu oma mànguasjakasti, valib sealt yhe lemmiku, toob selle Paolole ja siis peab temaga màngima. Kusjuures pole yldse ykskòik mis mànguasjaga màngida. Tal on juba eelnevalt vàlja mòeldud millega tàna màngime. Vahest làheb selle spetsiifilise mànguasja kastist vàljakaevamise peale hea hulk aega. Sahmib ja tuulab seal kastis ning meie pyyame àra arvata mille ta seekord toob.

Lòpuks làkski nii, et Linnu ei muutunudki armukadedaks. Muutus hoopis ylihoolitsevaks. Oues ei tohtinud ykski koer vankrile làheneda, paar korda tegi kurja hààlt ka inimeste peale. Kui Triinu toas voodis nutma hakkas, siis oli Linnu esimene kes kohale jooksis. Kui ma siis piisavalt kiiresti ei jooksnud, tuli diivani nurga tagant etteheitev bokserinàgu, et noh, kus sa siis nyyd koperdad, laps ju nutab!

Kommentaarid:

30/01/2007 TädiMari .
ja mina nüüd pillin siin.. Ma nii lootsin kaa, et Ruudi saab lapsega suurteks sõpradeks! Muidugi ma saan aru, et kõik koerad on erinevad ning Ruudiga oleks kindlasti raskem olnud, aga kahju on ikka!
Samas on ka kergem, sest tõpoolest on vähem koristada ning isase hellitatud peniga oli vaja ka tihedamini õues käia..
Kuid nii armas on lugeda, kuidas Triinu ja Linnu nii ilusasti mängivad ja kui tubli vanem õde on Linnu 🙂 Alati, kui koertest ja lstest on juttu, mainin ma Linnut, kui “una signora cane”, sest tõepoolest seda ta on!

31/01/2007 Liisi Helena Kasesalu
Nii armas oli lugeda kui ilusti Linnu ja Triinu läbi saavad, kohe tekkis ka selline kutsuvõtmiseisu…. a vaevalt et kuskilt sama nummit koera saab nagu Linnu… see ikka rohkem kasvataja teha 🙂

31/01/2007 Külli Voit
Linnu on tòesti uskumatult tubli. Eks tal on muidugi ka omad kiiksud, mis mul vahest korralikult kopsu yle maksa ajavad, aga need ei puuduta Triinut. Lapsega on ta kyll nii ideaalne kui olla saab. Yks voorus jài mul eelnevalt mainimata…Kui Triinu sòòb, siis Linnu on korralikult tooli all valves, sest mine tea mis head kraami sealt ylevalt vòib pudeneda. Ja seda, et pudenemata jààks, ei tasu karta. Seda juba Linnu teab. Vahest tundub, et 90% Triinu sòògist saab lòpuks Linnu omale. Ja minul on vàhem koristada. Toit ka ei làhe raisku.

01/02/2007 TädiMari .
Haha, Linnu kiiksudena tuleb mulle kohe see tema “kassikiiks” meelde:)

Nàdalavahetusel kàisime, meie see aasta ja Triinu elus esimest korda, lund vaatamas ja katsumas. Me muidugi kujutasime ette kuidas Triinu lume nàgemisest ròòmust kilkama hakkab, kòik ju teavad kui tore on lumi! Selle asemel oli Triinu terve aja vait nagu sukk, ei liigutanud kah. Vedeles kòhukotis nagu sylt. Vahepeal juba mòtlesime kas kòik on ikka korras. Hiljem kui kòhukotist kukile sai, siis tuli ikka korraks hehehh kah. Juu siis oli vaja harjuda, ikkagi imelikult valge ja palju kylmem kui tavaliselt. Linnu ja Trilli olid see-eest omas elemendis, tuiskasid ringi nagu kaks hullu, suusatajad vaatasid, et eest àra said.

Esmalt see muu. See Triinu magamiseasemelvoodispystitòusmisekomme, tundub, et on làbi saanud. Juba lausa paar pàeva on asi nii, et paar korda pusserdab end pysti, kui sedagi. Ei julgenud kohe hòiskama hakata, sest mine tea, àkki on ajutine nàhtus. Kuid tundub, et vist mitte. Làkski nii kaua nagu vanad ja kogenud mainisid – nii 4 nàdalat.

Samuti nii 3-4 nàdalat on meil potitamise vàrk kàinud. Tegelikult pàris nii palju mitte, sest esimene nàdal seisis pott lihtsalt nurgas. Esmalt ei suutnud ma vàlja mòelda kus ta yldse asuma peaks, et kus seda potitamist làbi viia. Nii ma siis tòstsin teda vannitoast voodi kòrvale, voodi kòrvalt màhkimislaua kòrvale ja jàlle vannituppa tagasi. Lòpuks jài màhkimislaua kòrvale, sest vannituba on hommikuti vastikult kylm. Lisaks mòtlesin, et vòib-olla on hea kui Triinu harjub selle uue valge kolakaga. Ta siis kàis kah seda ikka uurimas ja katsumas. Istutasin teda ka potile, riietega oli nòus istuma, paljalt aga mitte. Saan tast aru kah, ei tea miks peaks keegi heast peast tahtma mingile kylmale plassmassile istuda. Istutasin siis veel paar pàeva koos riietega, siis pàevakese ainult màhkmega ja siis tuli juba ka paljalt istumine kòne alla. Tàiesti uskumatult ònnestus kohe esimese laksuga kaka potti saada. Eks see paras juhus oli, aga hea ju kui asi nii positiivselt algab. Tegin siis kòva kiitmist ja vaatasime junni koos yle kah. Triinu oli vàga huvitatud ja nyyd peale igat korda vaatab hoolega.

Triinu poole pealt vòiks meil asi juba pàris kàpas olla. Muidugi ta ei oska veel ise kysida, ega isegi mitte màrku anda kui hàda kàes, aga kui ma ikka suudan momenti tabada, siis potti asi tegemata ei jàà. Seega mulle tundub, et see potitreening tàhendab pigem minu treenimist kui Triinu treenimist. Nii ma siis nyyd treenin ennast, et òigel ajal momenti tabada. Paar momenti on selgemast selged, nàiteks hommikul peale àrkamist, samuti peale uinakuid ja ka peale suuremaid sòòminguid. Kuigi nende viimastega on natuke keeruline, sest kòik sòltub sellest kui kaua sòòming on toimunud, et kas tuleb kohe tormata vòi tasub 5 minutit oodata. Ootamisega on jàlle see jama, et siis ma unustan end sòògijàrgset laga koristama ja 5-st minutist saab 6 minutit ning see tàhendab juba hiljaks jààmist. Tàppisteadus, ma ytleks. Hommikul on see hàda, et pean ennast ikka vàga korralikult kokku vòtma, et laps kohe àrgates potile panna. àratus on meil tavaliselt 6.30-7.30 vahel ja siiani olen yritanud vàhemasti 20 min veel juurde vòita. Vahest peale àrkamist màngib Triinu oma voodis, teinekord nòuab vàlja, kuid siis vòtan ta meie voodisse ja seal ta siis ukerdab tekkide ja patjade otsas ning màngib àratuskellaga. Potitamise koha pealt selline hommikune venitamine muidugi ei sobi. Lisaks neile juba etteaimatavatele momentidele on veel ka suur hulk niisama sirtsutamise momente, mille esinemise loogikast ma veel aru saanud ei ole. Ma ise loodan, et ehk suveks saame kuivale. Eks siis nàis kuidas làheb.

Kommentaarid:

20/01/2007 TädiMari .
Ma olen alati mõelnud, et see potitamine käib umbes nagu kutsikatel. Et pärast sööki, just ärganud jne. Ning ka kutsikaga peab alati päeva keskel mänguhoos tabama seda õiget momenti, millal õue viia…
Sul on ka koertega juba kogemusi, on enam vähem sama?

21/01/2007 Külli Voit
Kutsikatega oli vàhe lihtsam. Esiteks pole ju neil màhkmeid ja pykse jalas, seega on kohe nàha kui hàda tegemine plaanis. Paksema hàdaga on ju veel eriti lihtne, sest koerad ju keerutavad ja otsivad kohta enne kui asjaks làheb. Triinul ma pissimist yldse ei suuda tabada ja kakamise avastan selle jàrgi, et laps kuidagi vaikne ja muidugi punnitab. Vòin ju ta krabada kaenlasse ja potile kihutada, kuid kui ykskord need pyksid ja màhkmed làinud, on ka hàda tehtud. Lisaks on kutsiketega see hea asi, et nad ju teevad òue. On hoopis midagi muud viia koer peale sòòki òue, lasta tal seal nuuskida ja kyll siis ka hàda teeb, kui panna laps potile ja oodata. Potil on ju igav ja ega yle 5 min seal ei soovita istuda.

22/01/2007 Liisi Helena Kasesalu
Me tegime täna tahketoiduga algust… no ei oska veel midagi kosta, aga eks see potitamine ole loomulik asjade käik varsti. Igal juhul jaksu ja teravat silma, et siis maha ei maga. Ja pane ikka kõik nõksud siia ilusti kirja, mis sa täheldad, neid läheb meil kõigil varsti vaja 🙂

Tàna avastasin Triinu ilma toeta, keset tuba pysti seismas. Hoidis kòvasti mòlema kàega mànguasjast kinni, et  ymber ei kukuks. Seisis ikka kohe jupp aega, nii 10 sec vàhemalt.  Mina, nagu yhele emale kohane ,kohe kiitsin Triinut. Vòib-olla isegi antuke liiga emotsionaalselt. Nyyd Triinu yritab igal vòimalusel ise pysti seista, sest mine tea àkki hakkab ema jàlle kàsi plaksutama ja tublitama.

Kommentaarid:

19/02/2007 ralf anari
no meil see Roobert siin ka nii tähelepanu maias , aga tema on selles kurjemas mõttes
teeb pahandust ja enne pahanduse tegemist tahab et kõik näeksid näiteks õuna maha viskamisel vehib ta õunaga niikaua kui kõik vaatavad ja siis viskab maha 😀

Esimene ujumaskàik Triinule ei meeldinud. Kuni riietusruumini polnud vigagi. Asi hakkas kiiva kiskuma aga siis, kui me basseinide juurde jòudsime. Laste riietamine toimus basseini kòrval, sest seal oli soojem kui riietusruumis. Kuidagi làbi hàda sain Triinul riided seljast ja ujumispyksid jalga. Màhkimislauale pikali heitmine ei tulnud kòne allagi. Edasi oli kohustuslik kàia dushi all. Seal tegin natuke sohki, lasin iseennast màrjaks, aga Triinut mitte, sest ta oli juba niigi ehmunud. Siis oli yks helgem moment kui klaasi taga oli issit nàha. Kòige kohutavam moment oli basseini minek. Pidin Triinu andma basseinis olevale instruktorile, et ise sisse ronida. See oli tòenàoliselt vàga suur viga. Triinu oli esmalt shokis, et keegi kummimytsiga vòhivòòras ta sylle vòtab ja siis lisaks kastab vette! Nii kui ma vette sain, klammerdus Triinu nagu magnet mu kylge ja alguses ainult nuttis. Instruktor pyydis aidata, kuid tegi ainult asja hullemaks, sest ainult tema nàgemine ajas Triinu nutma. Me siis làksime natuke kaugemale, vaatasime mis teised tited teevad ja uurisime vees ulpivaid mànguasju. Tasapisi Triinu ka rahunes ja hakkas isegi ringi uudistama. Kui ma aga vàhegi pyydsin ennast tema haardest vabastada, klammerdus ta veelgi kòvemini. Mingil hetkel isegi ònnestus ta teistpidi keerata ja talle paistis lausa meeldivat. Lòpupoole tegime isegi paar màngu teistega kaasa.

Jàrgmine kord vòtame ka issi basseini ààrde kaasa, siis ei ole vaja vòòraste sylle minna ja ikka kindlam tunne kui veel yks tuttav nàgu làhedal.

Triinul on alati vòtnud uute asjadega harjumine aega, aga siis kui asi tuttav, meeldib kyll. Ehk làheb nii ka ujumisega. Ja kui ikka yldse ei meeldi, eks siis proovime poole aasta pàrast uuesti.

Mitteametlikud mòòdud on: 71cm (arvutilaua kòrgus) ja 8600g.

Kommentaarid:

14/01/2007 Vanaema Eestist
Triinukene on ikka teie kõigiga (sina, Eda, Anti, Ralf ja Robert – Irist ei tea veel, ei ole selle aja mõõte-kaale) võrreldes ikka imetillukene!!!

14/01/2007 Külli Voit
Iris oli aastaselt 9700g, ehk siis sama palju kui mina ja Anti 8-kuuselt. Tundub, et Triinu ongi Irisega yhes kaalu- ja kasvuklassis. Ma arvan, et ka Triinu on aastaselt kuskil 10-kilo ringis. Robert oli muidugi 3-kuuselt 9300g, aga tema on muidugi tàiesti omaette nàhtus…

Jòulude ajal tegime Triinule jòuluvana. Paolo pani Trilli pàkapikumytsi pàhe, punase hommikumantli selga, isegi valge habe oli olemas. Tàitsa korralik jòuluvana. Triinu kiskus suu kòrvuni, ehk siis tundis issi kohe àra. Vòi ma ei tea kas ta just àra tundis, kuid tòenàoliselt arvas et see on issi, sest issi kàib ju iga hommik punase hommikumantliga mòòda tuba ringi. Hiljem, kui Paolo tegi niiòelda jòuluvana hààlt, hakkas Triinu kahtlema kas ikka on issi. Hoidis mul kramplikult pluusist kinni ja oli vàga tòsine. Kui jòuluvana àra làks, tegime kingid lahti. Lemmikkingituseks osutus Lynnile kingitud piiksuv krokodill.