Category Archives: Määratlemata

Määratlemata

Mànguasjadialemma

Kuna làhenemas on tàhtis pàev, siis oleme mòlgutanud mòtteid, et mida synnipàevalapsele kinkida. Minu nòudmiseks oli, et mànguasi peab olema ikka midagi tòhusamat kui lihtsalt raamat, (ikkagi esimene pàris synnipàev), ei tohi vilkuda ja koledat hààlt teha ning peab hoidma Triinut tegevuses vàhemalt 15 minutit.

Kàisime làbi kòik kesklinna mànguasjadepoed. Meil on siin ilusaid poode, kus on ilusaid asju ja ja koledamaid poode, koledamate asjadega. Ainus viga, et poed on ju kesklinnas vàikesed ja valikut suht vàhe. Lisaks on selles vàikeses valikus kaduv-vàike valik asju vahemikule 6-18 kuud. Selles vanuses on valida kuubikute (miljon erinevat suurust ja tekstuuri), raamatute (suured, vàiksed, pehmed, kòvad, kummist ja riidest) ja pildipuzzlede vahel. Muidugi on lisaks veel ka need vilkuvad ja laulvad plastmasskolakad, mis jààvad kindlasti màngust vàlja.

Kàisime korra ka linnast vàljas ToyRus tyypi hiigelsuures mànguasjadepoes. Pean ytlema, et see jàttis mulle kustumatu mulje. Kahjuks kyll negatiivses mòttes. Terve hypermarketi suuruse poe peale ei leidnud me isegi yhte pisikest asja mida osta oleks kannatanud. Paolo nentis fakti, et nyyd ta lòpuks mòistab oma vanemaid. Kui 10 aastasena oleks ta vaimustusest  minestanud seal poes, siis nyyd ei tahtnud ta isegi mòelda, et Triinu mòne sealt ostetud plastmassjunniga màngima peaks. Kòik tundus kuidagi nii odav ja vilets made in china. Tegelikult muidugi oligi, mitte ainult ei tundunud.

Asja teeb keeruliseks ka see, et Triinul on paljud asjad juba olemas. Samas pole ykski mànguasi selline, millega ta yksi màngida tahaks. Raamatut on ikka koos tore vaadata, klaverit yle 5 sekundi ju ei klimberda, kiikumiseks on ka vaja, et keegi hoogu teeks. Klotse meeldib lihtsalt yhest kastist teise tòsta, aga sedagi mitte eriti kaua. Palli ka ju yksi ei màngi. Peitus on yks hetke lemmikmàng, aga siingi on ju vaja vàhemalt kahte. Aga mul oleks vahest vàga hàdasti 10-15 min lapsevaba olla. Hetkel aitavad sellistel momentidel màngud, mis ei ole kuidagi seotud mànguasjadega. Nàiteks arvutilaua sahtli tyhjendamine, vanapaberikastis tuulamine, jalanòudekapi sorteerimine vòi màhkmete laialiloopimine. Lemmikruumiks on kujunenud vannituba. Seal on vannimànguasjad, mida hea ònne korral saab vetsupotti loopida; siis on dushikabiin, kuhu saab sisse ronida, et sealt kòik shampoonipudelid vàlja tòsta; seal on sahtlid, kus on karvased juukseharjad ja jàllegi huvitavaid pudeleid ja potsikuid. Mul pole midagi sellise meelelahutuse vastu, ainult et ma pean ikkagi poole silmaga kogu aeg valvel olema, sest kunagi ju ei tea millal see shampoonipudeli lahtikeeramise oskus tuleb vòi àkki on minu teada ohutusse sahtlisse mòni vale asi sattunud.

Huvitav kas eksisteerib mòni mànguasi mis suudab jalanòudekapi, vetsupoti ja shampoonipudelid ùle trumbata?

Kommentaarid:

31/03/2007 TädiMari .
Hah, kujutan ette! Mul on sarnane probleem juba enne lapse sündi. Et tahaks mingeid selliseid lahedamaid ja naturaalsemaid kõrinaid, kui Chicco plastmassijunnid… Või need made in china… Leidsin ühe loodusliku poe, seal peaks olema… . Olgugi, et ma juba tean, et tulevased tädid ostavad nagunii neid roppusi kingiks…Aga nohh, ma oleks tahtnud midagi armsamat ja erilisemat oma lapsele ikka :)
MUl sõbranna on hästi vaimustatud Montessori koolist ja mänguasjadest. Küsis isegi mu käest, et kas mu linnas neid on. Pole! Inglismaal neid leiab, aga siin mitte :)
Aga kas sa nt. näpuvärvide peale ei mõelnud? Või on aastane veel liiga väike? Või pabistad kodu pärast ( mõistetavalt)…

01/04/2007 Vanaema Eestist
Oh, see probleem mul siin kogu aeg üleval…. Tahaks ju ka Triinule ja Robertile mõnd mänguasja aeg-ajalt osta, aga no ei leia midagi. Ikka ühesugused ilusatesse pappkarpidesse pakitud ja läikivad-säravad-piuksuvad-plärisevad asjad. Ja imelik on see, et Irisega ju käime juba kahekesi poes ja isegi tema ei leia tihti midagi, mida tahta (välja arvatud muidugi suured ja hirmkallid mõttetused, nagu see Barbi hobune jne.) Noh ja muidugi igasugused karvased loomad. Aga palju neid siis saab kokku osta? Varsti ei mahu ise tuppa ära. Ja elu näitab, et sellisele karvasele elukale jätkub huvi täpselt kojujõudmiseni, siis jääb tolmuma teiste omasuguste kõrvale. Nii olengi Irisele ostnud rohkem selliseid arendavaid asju – värviraamatud ja väljalõikamise-meisterdamise asjad. Need ongi valmistegemiseks, siis seisavad natuke aega ja võib rahumeeli ära visata, ei võta rohkem ruumi. Aga vähemalt arendavad. Aga vot neile pisikeste puhul olen ka siin kohe täiesti nõutu – kõik liigid, mis vähegi kannatavad minu arust ostmist, on ära ostetud (tegelikult ei ole neid üldse palju) ja nüüd käingi ikka iga nädal mingit mänguasja osakonda kammimas, aga no ei leia midagi…. Arvan, et vetsupott, jalanõudekapp ja pudelid vannitoas jäävad ületamata…. Tegelikult pakuvad neile olulist konkurentsi vee potid-pannid ja issi tööriistad kui neile kogemata ligi saab.

02/04/2007 Külli Voit
Uurisin kohe netist mis see Montessor on ja selgus, et ma olen tàitsa kogemata ostnud mòned montessori mànguasjad. Vòi vàhemasti sarnased. Meil on siin selline pood nagu Città del Sole www.cittadelsole.it ja nemad mùùvad just selliseid arendavaid ja naturaalsest materjalist mànguasju. Reggio Emilias on ka see pood olemas. Pehmeid loomi on meil kah terve pesakond juba. Enamus kingitud muidugi.
Nàpuvàrve ma uurisin, aga need on alla 3 aastastele ikka jàrelvalve all, aga ma tahaks midagi sellist kus ma ise vàga valvama ei peaks…:o) Ja eks ma kardan seinte pàrast kah, just sai ju vàrskelt valgeks vàrvitud. Ma kardan, et hetkel prooviks Triinu neid rohkem sùùa kui paberile mààrida. Vàhemasti nii ta teeb pliiatsitega. Kòik huvitavamad màngud, vàrvimised ja meisterdamised hakkavad kuskil 18 kuust, sinnani on ta ikka paras totu veel.
Nùùd me vist otsustasime, et kingime sellise titelikuma kiikhobuse vòi siis 3-rattalise, millega ta varsti saaks mànguvàljakul ringi kimama hakata.

02/04/2007 Lilian Pipar
Hei väikene armas pere!

Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod…
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed…
Kallis Triinu!
Jäägu Sul silmad veel kauaks nii särama,
lahti siis Sulle kõik maailma väravad!

PALJU ÕNNE!!!

20/04/2007 Jarmo Sarnet
Näiteks metalne läikiv vahululp, selline millega saab lõunapoolses toas päikest püüda. Meie Mardi vaieldamatu lemmik. Juba vast 2 aastat, kui juhtume päiksega toas olema, siis tavaliselt vudinal kööki päiksepüüdjat tooma.

Määratlemata

Esimesed sammud

Eile oli siis see kauaoodatud pàev kui Triinu tegi esimesed kaks meetrit omal jalal. Jeeee!! Alati kòik ootavad seda kàimahakkamist nagu hingeònnistust. Ega meiegi enamusest erine. Ma ikka loodan, et kui omal jalad all ja vabadust juures, siis ehk vàheneb ka see minu jala kyljes rippumise komme ning ehk ka sùlestassimist jààb vàhemaks. Mànguvàljakul saaks kah Triinu rohkem asjatada.

Triinul làks pùstitòusmisest kàimahakkamiseni pàris tùkk aega. Kaheksakuuselt tiris end toe najal pùsti ja hakkas mòòda mòòblit kruiisima, 9-kuuselt seisis ilma toeta ja kàis kàtest kinni hoides juba vàga hàsti. 10-kuuselt jooksis kui kàtest hoidsin, aga lahti lasta ei tahtnud. Vahel harva kui end unustas, lasi ùhe kàe lahti ja pani ikka sama tempoga edasi. Siis aga avastas, et ainult ùhe kàega hoitakse, jài seisma ja hakkas ruttu hàdaldama.  

Minu seljale on need kuud vàga vàsitavad olnud.

Paar pàeva tagasi laenasime Noahilt sellise lùkatava kàru, millega talle vàga meeldis ringi kàrutada enne kui ise kàima hakkas. Triinu kah paar pàeva kihutas sellega mòòda tuba, kuid nùùdseks on huvi juba raugenud.

Muidugi ega need esimesed meetrid tàhenda veel, et nùùd ise kàima hakkab. Aga ma vàhemasti loodan.

Kommentaarid:

28/03/2007 Vanaema Eestist
Jeee!!!! Tore uudis. Aga tegelikult, arvan, et hakkab väga õigel ajal käima. Olen lugenud ja kuulnud, et ei ole üldse hea kui lapsed jätavad käpuli liikumise vahele ja on kohe 9-10 kuuselt püsti ja käivad, sest siis jäävad jala-selja luustik ja lihased õieti välja arenemata ja see võib tulevikus probleeme tekitada. Ja Triinust tuleb vist ju pikk tüdruk ka, mis on juba iseenesest luustikule riskifaktor (eks emme tunneb seda omal nahal). Nii et Triinu 2 kuud käpuli tormamist on ilmselt väga hea asi ja nüüd on ta täiesti valmis püsti liikuma-

29/03/2007 Külli Voit
Eks ta ise teab kòige paremini millal see òige aeg on, mina vòin siin igast asju tahta…Pealegi pidavat kòik need beebiaja arenguetapid geneetiliselt ette mààratud olema. Paolo hakkas igal juhul peale aastat kàima.

31/03/2007 TädiMari .
Mul ei ka muud üle kui õnne soovida esimeste sammude puhuks!!

Määratlemata

Sotsialiseerumine

Peale Mauritiust on Triinu vàga sotsiaalne. Vahetult enne àrasòitu sai tal lehvitamine selgeks. Mauritiusel ta siis agaralt praktiseeris seda. Kuna puhkuse ajal on inimesed tavaliselt rahulikud ja neil on aega maa ja ilm, siis loomulikult kòik nad lehvitasid vastu, naeratasid ja peatusid, et Triinuga ninnu-nànnutada.  Triinu jagas selle pòhjus-tagajàrg seaduse kiirelt àra ja piisas kui silmapiiril oli aimatav inimkogu kui Triinu, omal suu kòrvuni, juba hakkas lehvitama. Tavaliselt kahe kàega korraga.

Veronasse tagasi tulles jàtkas Triinu samas vaimus. Muudkui naeratas ja lehvitas. Kuid siin on ju tànavad rahvast tàis, kòigil on kiire ja kes seda vàikest inimest oma lehvitamistega ikka jòuab màrgata, veel vàhem vastu reageerida. Triinu siis yksi muudkui lehvitas ja kui jàrjekordne kiirustaja kàrust mòòda tuiskas, siis vaatas jàrgi, et kus nyyd nii kiire. Mul oli kohe Triinust kahju ja pyydsin talle seletada, et ega kòigile ei peagi lehvitama, ainult neile kes kòige rohkem meeldivad. Onneks vahest ikka mòni mutike jài ka seisma ja lehvitas vastu. Nyyd on Triinu oma vàikese eluòppetunni làbinud ja enam kòigile tànaval ei lehvita.

Kommentaarid:

26/03/2007 Vanaema Eestist
No pole hullu, tulete suvel eestisse, siis siin saab ta lehvitada ja tähelepanu nii et küll saab – edapere ja vanaema ja lugematud sõbrannad lastega ja ilma… Kõik ju tahavad Triinut näha ja imetleda.

26/03/2007 Külli Voit
See talle kindlasti meeldib!

Määratlemata

Baby parking

Sellise kummalise nimega on Itaalias, vòi vàhemasti Veronas, kohad kuhu saab lapse paariks tunniks hoiule viia. Nad kyll nimetavad end asilo’ks (lasteaed eesti keeli), kuid kuna lapsed seal  ei maga ega sòò ning yle 3-4 tunni last ei hoita, siis pigem on see lastehoid. www.ilmondodeibimbi.it

 

Triinu nyyd kàibki seal 3x nàdalas nii tunnikese màngimas ja ilma emme-issita olemist harjutamas. Algus oli vàga paljutòotav. Triinu tormas kohe mànguasju sorteerima ja unustas minu kohaloleku tàielikult. Lapsi on seal tavaliselt 2-5, vanusest 1-6 aastat. Minu àraminemisega pole siiani probleeme, kuid nùùd nòudvat ta suht kohe sùllevòtmist ja enam maha panna ei lase. Vòi siis ainult juhul kui ta sealt kòrgelt midagi huvitavat maas nàeb. Igal juhul alati kui me Triinule jàrgi làhme, on ta kasvataja sùles. Igati ròòmus, aga sùles. Kuna ta on kòige pisem, siis konkurentsi talle ei ole ja siiani pole ka kasvataja nurisenud.

Lisaks kàib Triinu korra nàdalas vanaema-vanaisa juures. Peale uinakut viin ta sinna, seal ta siis vanaemaga sòòb ja pàrast tulevad kolmekesi kàrutades koju tagasi. Ka sinna jààb ta hea meelega, ronib vanemale sùlle ja lehvitab mulle, et vòin àra minna juba.

Seega, emme-issita olemine juskui probleem ei oleks. Miks siis aga kodus olles mul kogu aeg ùks allameetrine jala kùljes ripub?!?

Kommentaarid:

26/03/2007 Vanaema Eestist
Ehee…. See on ju Eda ja Irisega samuti. Vähemalt veel paar aastat tagasi oli – vanaema juures on Iris täielik ingel ja siis oli ka ingel kui emmet kodus ei olnud. Aga kõik muutus kohe kui emme nähtavale ilmus, siis rippus jala küljes ja ainult üks suur viu-viu.

Määratlemata

Esimesed sõnad ja muud saavutused

 Esimesed sõnamoodi asjad jäävad tegelikult juba paari kuu tagusesse aega. Aga kuna need n.ö. sõnad olid arusaadavad ainult mulle, siis ma väga tõsiselt neisse ei suhtunud. Sest ma polnud kindel kas Triinu tõesti ütleb midagi või on see lihtsalt minu fantaasia vili. Tegelikkus on avatavasti kuskil vahepeal.

Issi suureks rõõmuks oli esimeseks äratuntavaks sõnaks just seesamane issi. Kõlas ta rohkem küll itsi. Minevikus räägin ma sellepärast, et praeguseks on see sõna miskipärast käibelt kadunud. Hetkel on on üldse kogu jutt kuidagi üksluiselt ta-ta või ti-ta, kuid see-eest pannakse intonatsioonile rõhku. Titad ja tatad pole aga üldsegi juhuslikult. Kõik kellel on nägu, on titad ja kui nägu pole või on niisama midagi vaja öelda, siis on tata. Päris tihti on kasutusel sõna vaata. Kõlab küll rohkem aaata, esimesi aa-sid võimalikult pikaks venitades. See on tõenäoliselt raamatute vaatamise vili. Ja tähelepanu mujale juhtumiseks ütlen ju ka alati vaata ja näitan näpuga midagi huvitavat.

Kui Triinu juua tahab, siis näitab näpuga oma tassi või pudeli peale ja ütleb nii enam vähem äratuntavalt juua või acqua. See on siis ka esimene ja siiani ainuke itaaliakeelne sõna. Olevat korra vanaema juures öelnud ka nonna, kuid neid nana ja nona moodi sõnu ütleb ta igast asjade kohta. Vahel vaatab aknast välja ja ütleb õue. Eesti laste lemmiksõna aitäh on ka kasutusel. Mis on mõnes mõttes kummaline, sest mina kasutan hoopis sòna tänan ja mitte aitäh.

 

Üleeile õppis Triinu ise diivanilt ja voodilt maha tulema. Õpetasin talle, et enne tuleb panna jalg, mitte pea ees ei minda. Nüüd ta juba keset voodit hakkab jalga ääre poole upitama, varbad ka korralikult välja sirutatud nagu väike baleriin. Kuna allasaamine on selge, siis nüüd vaja ka ülesronimine selgeks saada. Vinnab juba terve jala diivanile, siis saab mõistus otsa. Seda ma talle õpetama ei hakka, küll ta varsti ise asjale pihta saab.

Lemmikmänguks on hetkel igasuguste asjade väljavõtmine ja sissepanemine. Klotsid tiirlevad karbist purki, purgist kasti, kastist karpi jne. Makaronid rändavad joogiklaasi ja sealt tagasi. Vannimänguasjad loobitakse põrandale ja kui vähegi veab, sealt edasi vetsupotti.

 

Aga peamine millega Triinu mind iga päev jahmatab, on see kui paljudest asjadest ta juba aru saab. Kõige esimesena ja väga kiiresti said selgeks tuline ja ai-ai. Selleks ei olnud vaja teha muud kui kogemata tulist radiaatorit katsuda. Nüüd pole mingit probleemi Triinut kohvitassidest või pottidest-pannidest eemal hoida. Selge on ka EI ja ei tohi, mida ta üllataval kombel siiani isegi kuulab. Ega meil neid EI asju palju muidugi ole. Telekaekraani ei tohi patsutada, DVD ja nõudepesumasina ukse peale ei tohi ronida ning oma riideid ei tohi riiulist maha tirida. Ongi kõik. Potililled teda ei huvita, samuti seisab põrandalamp rahulikult omal kohal. Ainus kus see EI kuidagi mõjuda ei taha, on söögilaud. Üldiselt ei ole lubatud toitu põrandale loopida. Kui kukub, siis kukub, kuid sihilikult kausist põrandale kühveldada ei tohi. Siiani on siiski suurem osa laua all, seda Linnu ja Trilli rõõmuks muidugi.

Kommentaarid:

23/03/2007 Lilian Pipar
Triinul on väga tore kodulehekülg ja ütlemata tubli emme! Külli, Su jutud on väga armsad ja huvitavad. Ja kiitused ka fotgraafile! Toredad pildid.

See kodulehekülg on õnnelik koht – siin läheb tuju heaks!
🙂

24/03/2007 Külli Voit
Aitàh kenade sònade eest Lilian! Mis puutub fotodesse, siis teie peres on kyll keegi lausa kuldse fotosilmaga, nii hàid vòtteid pole ma ammu nàinud kui teie piltidel.

Määratlemata

Lòpuks ometigi on meil uus auto

Mitte, et meile meie vana auto enam ei meeldiks, me lihtsalt ei mahtunud sinna àra. Meie armas orants Citroen Puriel oli igati asja eest kui meid oli veel kaks + kaks koera. Eriti suvel, kui sai katuse alla lasta, meie ees ja koerad kòrvade lopendades tagapingil. Ja seda vaatamata tòsiasjale, et tegemist oli ikkagi Citroeniga, mis lyhidalt tàhendab seda, et mingi teatava jàrjekindlusega kukkus tal tykke kylest vòi ei saanud uksi lahti ja kui kiirteel yle 130 hakkas minema, siis undas nagu startiv lennuk.

 

Juba enne Triinu syndi ikka veeretasime seda autovahetuse mòtet, aga kui ikka hàda kàes ei ole, ega siis ei viitsi ju end liigutada. Kui siis Triinu syndis, selgus tòsiasi, et Triinu turvahàll mahub ainult esipingile. See siis tàhedas seda, et yks meist pidi iga kord tagapingile ronima ja seal koos Trilli ja Linnuga kuidagi àra mahtuma. Tavaliselt oli issi see kes oma saja kiloga taha ronima pidi, sest esiteks on ju kirjutamata reegel, et pikemad saavad esipingile ja mina olen ju pikem. :o) Teiseks ei viitsinud issi varem kunagi roolida, vaid armastas kòrvalpingil ringi vahtida vòi tukkuda. Nyyd oleks ta muidugi ise kah parema meelega roolinud, aga hilja! Mina enam rooli kàest ei andnud.

.

Kord kui meile Kadri ja Aurelia kylla tulid, otsustasime yhe pikema vàljasòidu teha. Mina olin 9 kuud rase ja roolisin, 2,5 aastane Aurelia istus koos lapsetooliga esipingil, Paolo, Kadri ja kaks koera olid tagapingil. Ei tea mina kuidas nad sinna mahtusid. Pagasnik oli kotte ja muud vajalikku pungil. Puudus ainult madrats ja kanapuur katuselt, et meid rumeenia immigrantideks pidada. Yks tuttav, kes me pakkimist pealt nàgi kysis pàris siiralt, et kas me pàrast autost vàlja ka saame.

.

Nyyd on meil tòeline pereauto Volkswagen Passat. Kòik mahuvad ja ruumi on ylegi. Parkimist tuleb muidugi veel harjutada.

Kommentaarid:

21/03/2007 Liisi Helena Kasesalu
Väga tore, et uus auto. Minu kõige meeldejäävam autosõit on muuseas ka seotud just teie orantsi Citrööniga, nimelt kui oli tarvis Veronast ülihelikiirusel Bergamosse (või oli see mõni muu vahe peatus) rongi peale jõuda. Siis Paolo kimas nii, et alla 160 km/h spidomeeter ei läinud. Ma ei julgenud iitsatadagi taga pingil, olime nagu taskunoad ühes asendis ja värisesin Indreku käest kinni hoides. Siiamaani ikka vahel meenutame seda pöörast sõitu :)))

24/03/2007 Külli Voit
Eheh…See oli Brescia, kuhu me jòudma pidime. Selle kihutamise juures oli veel ka see konks, et Paolol oli KINDLASTI vaja sama kuupàevaga mingisugune tòòaruanne kuhugi saata, muidu oleks tal kolm tuhat eurot lendu làinud. Seega oli eluliselt oluline, et te Brescias rongile saaks, sest muidu oleks pidanud teid kuni Bergamoni viima ja siis oleks aruanne tegemata jàànud kah.

24/03/2007 Vanaema Eestist
hei-hei, Eda siin! Ma kohe pidin õnnitlema passati klubi liikmeks saamise puhul. Meie oma küll juba penskar, aga töötab ausalt ja ruumi on ka. Kitsas on ainult siis, kui Ralf ka peal on, olenemata reisijate üldarvust.

20/04/2007 Jarmo Sarnet
Küll see ka väikseks jääb 🙂

Määratlemata

Puhkusel palmipuude all

Lendamine

Mis seal salata, muretsesin selle lennureisi pärast korralikult. Suutsin suure pabistamisega omale isegi palaviku enne reisi tekitada. Veronast lahkusime kella 2 paiku päeval, Triinu tegi autos väikese uinaku. See oli igati tervitatav, seega suutis ta lennuni reibas olla. Milanost lahkusime kl. 8 paiku õhtul, ehk siis täpselt Triinu magamaminemise ajal. Kui siiani oli Triinu igati reibas, siis arvasin, et nüüd kindlasti kisub virilaks. Aga ei midagi. Triinu leidis kõrvalreast soome mehe, kellega oli tore edvistada. Muudkui piilus teda tooli nurga tagant, omal suu kõrvuni. Soome mees oli kannatlik ja tegi Triinuga mängu kaasa. Ikka oma pool tunnikest tegid seal vastakuti nägusid. Magamajäämisest ei olnud juttugi. Mingi hetk toodi meile pesukauss ja riputati meie ette seinale. See pidavat lapse häll olema. Tundsin kuidas mu vererõhk tõusis, kuna mul puudus igasune ettekujutus kuidas Triinu sinna kaussi magama saada. Kella 23 paiku väsimus võttis võimust, Triinu tegi paar korda viuks-viuks ja jäi sülle magama. Proovisin teda siis kõhuli sinna kaussi panna. See oli viga. Kui kauss on mõeldud kuni 10 kilostele (Triinu kuskil 9 kandis), siis pikkuse kohta pole kuskil midagi öeldud. Triinul olid jalad üle ääre, seega kõhuli magamine oli välistatud. Sain ta uuesti süles magama ja proovisin seekord selja peale panna. Õnnestus. Triinu oli küll nagu kilu karbis, käsi liigutada ei saanud, keerata ei saanud ja jalad olid üle ääre. Kuid magas. Öösel ärkas korra 3-4 vahel, kuid sain ta suht kiirelt uuesti magama ning magas hommikul 6ni. Mauritiuse aja järgi oli siis juba 9 ja meie maandumine 9.30. Ehk siis ideaalsemalt poleks saanud minnagi. Usun, et ka kaasreisijad olid õnnelikud. Mingit õhkutõusmise ja maandumise kõrvavalu ka ei olnud, arvan, et see on vast pisemate beebide puhul probleemiks. Ise ma olin muidugi paras sombi, sest ei suutnud mina seal poolistukil asendis magada ja muidugi oli mul iga natukese aja tagant vaja Triinut kontrollida.

 

Kohal

Vihma sadas nagu oavarrest. Õhk oli soe, paks ja lämbe. Vastu oli meile saadetud väike bussilogu. Lapse tooli muidugi ei olnud, seega loksus Triinu 1.15 tundi meil süles. Teed olid parajalt sinka-vonka ja see vist ajas Triinul südame pahaks ning hommikusöök maandus Paolo kõhule. Ettenägeliku pereemana olin olukorda ette näinud, ning kiirelt said nii Paolo kui Triinu puhtad särgid selga ning sõit läks edasi. Bussijuht soovis meile vist head ning rääkis terve tee arusaamatus inglise keeles Mauritiuse suhkrutööstusest. Kuna meie taga istuvad itaallased ei kuulnud ka seda vähest mis meieni jõudis, siis pidime kogu suhkrutööstuse teema ka itaalia keeles üle rääkima. Noh, vähemasti on see teema meil nüüd selge. 

Mauritius pidavat suht-koht arenenud ja kindlasti mitte vaene riik olevat. Need külakesed, kust me läbi sõitisme, küll sellist muljet ei jätnud. Teeääred olid kokkuklopsitud lobudikke täis. Samas eks areng ja vaesus on suhtelised mõisted. Neil seal peaaegu puudub tööpuudus ja kuritegevus, kaks vaesuse põhimärki. Palgad on neil küll väikesed, kuid tundub, et nad on sellised vähenõudlikud, elavad vaikselt ja rõõmsalt oma lihtsat elu.

 

Neljapäev

Öö oli väsitav, palavus ja niiskus tahtis tappa. Triinu aga magas hästi. Hoiame Triinut Itaalia reziimil, siis saab hommikul kohaliku aja järgi kauem magada ja õhtul kauem üleval olla. Samuti ei taha ma, et koju tagasi minnes ta hommikul kl.4 ärkama hakkab. Kohaliku aja järgi on meil äratus siis kl.10 (Itaalias kl.7). Hommikusöögist jäime küll peaaegu ilma, sest see saab 10.30 läbi, aga see-eest saab õhtusöögile koos Triinuga minna.

Vihm on järgi jäänud ja päike särab. Möksin Triinu nr.40 kreemiga sisse ja omale paneme 20st. Kuna ma enne reisi kuulsin õudusjutte Mauritiuse päikese kohta, siis jooksen Triinuga ühe varju alt teise alla. Õhtul selgus, et mu päikesepaanika oli asja eest. Paolo oli vaatamata kreemile ja kõigest tunniajalisele päikese käes vedelemisele, õhtuks roosa nagu notsu.

Triinule liiv ei meeldi. Ka rohu peal ei taha eriti jalgu maha panna, kuid liiv on lausa jube. Kui astun maha pandud rätikust kaks sammu eemale, siis hakkab hädaldama, sest kole liiv on ju meie vahel. Linnalaps, mis teha. Vesi aga meeldib. Käisime nii meres kui basseinis. Hotellis on ka teisi samapisikesi, kuid neid millegipärast vette ei lasta. Istuvad vaesekesed päevad läbi kärus, riided seljas ja kingad jalas.

Hiljem tulid meile külla Margit ja Taavi, kes elavad kõrvalhotellis. Ega see kui Eestisse mindud ei saa, ei tähenda, et sõbrad peavad nägemata jääma. Tõid meile külakostiks leiba, suitsuvorsti ja sprotte. No mida sa hing veel soovida oskad!

 

Reede

Pilves ja väga tuuline. Täna on siis minu kord päikest võtta ja Paolo on Triinuvalves. Mida ei ole, on aga päike. Korraks tuli pilve tagant välja, möksisin ruttu end kreemiga kokku, võtsin päevituspoosi sisse ja…päike läks jälle pilve taha. Enam välja ei tulnudki. Vedelesin siis oma kreemiga seal pilvede all ja õhtul olin sama valge kui ennegi.

Õhtul läksime Margitile ja Taavile külla. Taksojuht hoiatas, et me kauaks ei jääks, kuna on tormihoiatus ja tormi ajal taksod ei sõida. Külas oleku ajal tuuakse hotellituppa paber tormihoiatusega – ujuda ei tohi, mööbel rõdududelt ära koristada ja hotellist lahkuda ei saa, sest autod enam ei sõida. Tormasime alla ja saime viimase taksoga oma hotelli. Tuul oli juba päris korralik.Tsüklon liikus üle saare põhjatipu, seega meile suureks ohuks ei ole. Tormi tipp pidi saabuma hommikul.

 

Laupäev

Hommikul oli väljas totaalne kaos. Tsüklon otsustas suunda muuta ning liigub mööda saare külge allapoole. See aga tähendab, et torm mitte ei vaibu vaid läheb veelgi hullemaks. Teise klassi tsüklonist oli saanud kolmas klass. Väljas on meeletu burgaa – palmid on lookas ja kookospähklid muudkui potsatavad. Tuule kiiruseks möödetakse saarel 35m/s. Meri on sünge ja mürisev. Kuskil taamal on ka meeletud lained, väidetavalt 4-5 meetrised, kuid tänu korallseinale randa nad ei jõua. Hotell kopsiti ringiratast laudadega kinni ja näeb nüüd välja nagu vana barakk. Öö osutus kõige hullemaks, pidevalt oli tunne, et kohe me tõuseme koos oma putkaga lendu.

Hommikuks oli tsüklon saavutanud neljanda klassi.

Tsüklonil on ka ilus nimi – Gamede. See ülemine vàike saarekribu on Mauritius.

Margit ja Taavi kaaluvad võimalust panna see nimi oma varstisündivale pojale*. Natuke naiselik küll on, aga võib-olla ongi moodsam.

*Seda ei tasu muidugi väga tõsiselt võtta….

 

Pühapäev

Oleks nagu rahulikum, ilmateade lubab ka selginemist. Kuid tsüklon on otsustanud kiirust vähendada ja nüüd venib meist küll eemale, kuid ainult 5km/h. Saarel elektrit pole, hotellidel on õnneks omad generaatorid. Autod jälle liiguvad, elu tuleb vaikselt saarele tagasi.

Triinu on avastanud teised lapsed. Tahab neid hästi lähedalt vaadata ja võimalusel ka katsuda. Enamus lapsi on Triinust suuremad ja selline lausa füüsiline suhtlemine paneb neid natuke kohmetuma. Ka täiskasvanutega pole Triinul suhtlemisprobleemi. Naeratab alati kõigile ja kõikjal, lehvitab agaralt mõlema käega ja pole ka probleemi kui keegi võõras sülle võtab. Personal on eriti agar Triinuga suhtlemisel. Eriti hea on vaadata kuidas suured mehed peenikese häälega ninnu-nännutavad. Veronas seda juba ei kohta, Eestis ammugi mitte.

Tunda on, et oleme troopikas. Kui jätta saiatükk lauale vedelema, siis 30 sec pärast see juba liigub. 100 sipelgat on ametis saia minematransportimisega. Riidekappi tuli meile elama Maurizio, suur ja karvane ämblik.  Toimetasin ta suure vaevaga õue, kuid paari päeva pärast oli ta tagasi. Juu siis siin on tema kodu. Linnud teevad täpselt sellist häält nagu loomaia troopikamajas. Loopisime neile küpsiseid, nüüd on nad iga päev peale lõunat kohal ja nõuavad kõva häälega oma osa.

Margit ja Taavi jalutasid mööda mereranda meile külla. Kui tagasimineku aeg käes oli, kiskus ilm jälle tormiks. Kuiva nahaga nad küll koju ei saanud.

 

Esmaspäev

Ikka pilves, kuid vähemasti pole enam seda meeletut tuult. Triinu sai siis täna oma liivahirmust üle ning tegi esimesed sammud mererannas. Kätega aga ikka liiva katsuda ei taha. Muru peal on nõus ka neljakäpakil liikuma, kuid natuke kohandatud viisil. Kuna põlvesid on ebamugav maha panna, siis laseb eelajalooliseinimese moodi, põlved õhus ja tagumik upakil.

Pool meie puhkusest on juba möödas. Püüan olla optimistlik ja mõtlen, et igal halval asjal on ka omad head küljed. Esmalt nägime ära troopilise tsükloni, ega seda just iga päev kohta. Ma muidugi loodan, et see jääb ka viimaseks korraks, midagi nii hirmus toredat selles pole. Ja teiseks, tänu pilves ilmadele ei ole me pidanud Triinut ja ennast pidevalt kreemiga möglama ja ainult varju all istuma.

 

Teisipäev

Ikka pilves…

Personal hotellis on väga meeldiv. Kahjuks ei oska öelda kas see on neil ametijuhendis kohustuseks pandud või ongi nad sellised lahked ja abivalmid. Jootraha ei maksta, seega see ei saa motiiviks olla. Eriti tähelepanuväärne on nende kannatus Triinuga restoranis käies. Triinu sööb ise, kuid selle tema isesöömisega on see häda, et vast veerand portsust saab kõhtu, väike osa on lauale laiali hõõrutud ja enamus paarimeetrise raadiusega mööda restorani laiali loobitud. Ja niimoodi kolm korda päevas.

Õhtul jalutasin Margiti ja Taavi juurde. Tagasiteel oli jälle tuul tõusnud, rand oli nagu sahaara kõrb, liiv lendas ja üksik mina poolpaljalt, vastutuult, hotelli poole rühkimas.

 

Kolmapäev

Lõpuks ometi on ilus ilm. Päris lauspäikest ei ole, aga ongi parem. Saan ka mina natuke päikest naha vahele.

Meie plaan Triinut Itaalia graafikus hoida, kipub luhta minema. Ei tea mis värk on, aga iga hommik oleme Itaalia aja järgi 4-5 vahel juba üleval. No mis siis ikka. Imelikult kombel polegi see kõige hullem. Me ise kah juba 9 paiku ronime voodisse, seega sobib see varajane ärkamine küll. Muidugi ma loodan, et sama mall ei jätku koju tagasi minnes. Uni on kuidagi eriti hea siin. Isegi palavus enam ei häiri. Olgu selle päikesega kuidas on, aga see kui sul toad ära koristatakse, riided ära pestakse ja söök valmis tehakse, on kah juba omaette väärtus. Olen isegi ühe raamatu suutnud läbi lugeda ja Paolo on oma lennujaamast ostetud ajakirjad vist peaaegu juba pähe õppinud. Iseasi muidugi kas selleks just Mauritiusele peab sõitma…

Õhtul käisime natuke pidulikumal õhtusöögil. See igapäevane buffet hakkas üle viskama. Kuigi nad pingutasid väga ja igaks õhtuks oli eri maa menüü. Sellele vaatamata oli toiduvalik ikka kuidagi üks ja seesama, polnud vahet oli see siis aasia-,india-, itaalia-või kreooliköök. Meie pidulik sööming koosnes eranditult lobster’ist, Eesti keeli on see vist homaar. Magustoit muidugi välja arvata. Restoran oli pisike, mererannas, toitu tehti kohe sealsamas nina all. Kuuest käigust saime rahulikult ja romantiliselt kaks käiku ära nautida, siis sai Triinul kannatus otsa. Talle homaarihõrgutised peale ei läinud. Viimased neli käiku üks sõi ja teine vaatas Triinuga mere ääres paate või lampe või tegi tipa-tapa. Järgmine kord jõuame ehk juba kolmanda käiguni.

 

Neljapäev

Üks täitsa tavaline puhkusepäev. Käime rannas, ujume, teeme Triinuga tipa-tapa, sööme, magame, ujume, käime rannas, teeme tipa-tapa, sööme, magame…jne. Põhimõtteliselt oleks terve puhkus selline pidanud olema. Aga siis poleks ju millestki kirjutada olnud.

Viimane külastus Taavi ja Margiti juurde, neil õhtul kojusõit. Nad on vaatamata tormile, vihmale ja lauspilvitusele suutnud end täitsa pruuniks saada. Äkki käisid hotellis solaariumis?

 

Reede

Esimene tõeline postkaardiilm. Tuult ei ole, päike särab, meri on sile ja läbipaistev. Peesitan rannas, palmi all, suured päikseprillid ninal ja vihmavarjuga kokteil käeulatuses… No seda viimast tegelikult siiski ei olnud. Aga võimalus oli, ma lihtsalt ei soovinud hetkel…

 

Laupäev

Viimane päev ja jälle sajab. Otsustan natuke ka shoppamisega tegeleda. Kuna meie hotell on nagu Disneyland keset kõrbe, siis niisama lihtne see minek ei ole. Hotelliterritooriumil on ainult ebanormaalselt kallis turistinänni pood. Sõidan hotelli poolt organiseeritud transpordiga, koos pensionärist saksa turistidega, mingisugusesse ostukeskuse moodi asja. Keset põlde ja metsa kerkis äkki justkui maa alt moodne metallist ja klaasist ostukeskus, mis piirnes traataiaga ja väravas oli politsei. Sees oli ridamisi igavlevate müüjatega uhkeid poode ja mitte ühtegi klienti. Eks see üks turistilõks jälle oli.

Alguses oli meil ikka plaan ka mõni tiir saarel teha, aga tsükloni tõttu paar päeva ju üldse hotellist välja ei saanud ja hiljem olid kõik põnevamad looduspargid tormi hävitusöö tõttu suletud.


 

Pühapäev

Kojusõit. Lahkume hotellist 10 paiku hommikul. Tellisin seekord takso koos lapsetooliga, et Triinu saaks kuni lennujaamani autos magada. Lapsetool tuli koos iseteenindusega, ehk siis takso oli, tool oli, aga tooli takso külge monteerimine jäi Paolo mureks. Taksojuht kihutas ja gaasitas nii, et mul lennujaama jõudes süda läikis. Lisaks teadis ta rääkida, et veebruar pole üldiselt hea aeg Mauritiusele tulemiseks, sest siis on tihti tormine. Ka kaks aastat tagasi olevat päris korralik tsüklon saarest üle käinud. Noh, hea et tagantjärgi targaks saime. Ja see meie reisikorraldaja Best Tours kah kindlasti pööritab silmi kui selle jutuga nende juurde lähme.

Lennuk väljus kella 2 paiku pärastlõunal. Oli pooltühi ja üks eriti abivalmis stjuuradess organiseeris puhtalt omal algatusel meile kaks 4-kohalist rida. Seal sai käetoed üles tõsta ja tegin Triinule mõnusa pesa. Triinu taksos küll magas, kuid nüüd oli juba üle kolme tunni ärkvel olnud. Sain ta süles magama, kuid siis tulid äkki mingid õhuaugud ja kästi turvavööd peale panna. Selle sahmerdamisega Triinu muidugi ärkas ja enam magama ei jäänudki.Mängisime, tegime teiste reisijatega nägusid, vahekäigus tipa-tapa, kiskusime toolidelt patju ja tekke maha, sõime, jõime ja jälle sama programm otsast peale. Muudkui ootasin, et millal ta nüüd väsimusest kukub, aga ei midagi. Ma olin juba ise täiesti laipväsinud. Lõpuks siis õhtul 9 paiku sai jaks otsa ja magas kenasti kuni maandumiseni. Et siis ka see lend läks üllatavalt kergelt.

Vastu tuli meile Milanosse jällegi vanaisa. Arvasin, et raskem osa on möödas, kuid ma eksisin. Vanaisa oli Triinu tooli maha unustanud. Ehk siis 2 tundi Triinu süles, kanget istumist oli garanteeritud. Kuna keegi tark oli teetöödeks kiirteel 4st reast kolm kinni pannud, siis olime veel ka tunnikese ummikus. Veronasse jõudes ei tundnud ma oma tagumikku ega vasakut jalga. Triinu aga magas nagu kott.

Lõppkokkuvõtteks oli aga ikkagi ok puhkus.

Linnu oli vanaema-vanaisa juures totaalselt àra hellitatud. Oma kròbuskeid enam ei sòò, kui siis ainult raguuga segatult….