Esimesed sõnamoodi asjad jäävad tegelikult juba paari kuu tagusesse aega. Aga kuna need n.ö. sõnad olid arusaadavad ainult mulle, siis ma väga tõsiselt neisse ei suhtunud. Sest ma polnud kindel kas Triinu tõesti ütleb midagi või on see lihtsalt minu fantaasia vili. Tegelikkus on avatavasti kuskil vahepeal.

Issi suureks rõõmuks oli esimeseks äratuntavaks sõnaks just seesamane issi. Kõlas ta rohkem küll itsi. Minevikus räägin ma sellepärast, et praeguseks on see sõna miskipärast käibelt kadunud. Hetkel on on üldse kogu jutt kuidagi üksluiselt ta-ta või ti-ta, kuid see-eest pannakse intonatsioonile rõhku. Titad ja tatad pole aga üldsegi juhuslikult. Kõik kellel on nägu, on titad ja kui nägu pole või on niisama midagi vaja öelda, siis on tata. Päris tihti on kasutusel sõna vaata. Kõlab küll rohkem aaata, esimesi aa-sid võimalikult pikaks venitades. See on tõenäoliselt raamatute vaatamise vili. Ja tähelepanu mujale juhtumiseks ütlen ju ka alati vaata ja näitan näpuga midagi huvitavat.

Kui Triinu juua tahab, siis näitab näpuga oma tassi või pudeli peale ja ütleb nii enam vähem äratuntavalt juua või acqua. See on siis ka esimene ja siiani ainuke itaaliakeelne sõna. Olevat korra vanaema juures öelnud ka nonna, kuid neid nana ja nona moodi sõnu ütleb ta igast asjade kohta. Vahel vaatab aknast välja ja ütleb õue. Eesti laste lemmiksõna aitäh on ka kasutusel. Mis on mõnes mõttes kummaline, sest mina kasutan hoopis sòna tänan ja mitte aitäh.

 

Üleeile õppis Triinu ise diivanilt ja voodilt maha tulema. Õpetasin talle, et enne tuleb panna jalg, mitte pea ees ei minda. Nüüd ta juba keset voodit hakkab jalga ääre poole upitama, varbad ka korralikult välja sirutatud nagu väike baleriin. Kuna allasaamine on selge, siis nüüd vaja ka ülesronimine selgeks saada. Vinnab juba terve jala diivanile, siis saab mõistus otsa. Seda ma talle õpetama ei hakka, küll ta varsti ise asjale pihta saab.

Lemmikmänguks on hetkel igasuguste asjade väljavõtmine ja sissepanemine. Klotsid tiirlevad karbist purki, purgist kasti, kastist karpi jne. Makaronid rändavad joogiklaasi ja sealt tagasi. Vannimänguasjad loobitakse põrandale ja kui vähegi veab, sealt edasi vetsupotti.

 

Aga peamine millega Triinu mind iga päev jahmatab, on see kui paljudest asjadest ta juba aru saab. Kõige esimesena ja väga kiiresti said selgeks tuline ja ai-ai. Selleks ei olnud vaja teha muud kui kogemata tulist radiaatorit katsuda. Nüüd pole mingit probleemi Triinut kohvitassidest või pottidest-pannidest eemal hoida. Selge on ka EI ja ei tohi, mida ta üllataval kombel siiani isegi kuulab. Ega meil neid EI asju palju muidugi ole. Telekaekraani ei tohi patsutada, DVD ja nõudepesumasina ukse peale ei tohi ronida ning oma riideid ei tohi riiulist maha tirida. Ongi kõik. Potililled teda ei huvita, samuti seisab põrandalamp rahulikult omal kohal. Ainus kus see EI kuidagi mõjuda ei taha, on söögilaud. Üldiselt ei ole lubatud toitu põrandale loopida. Kui kukub, siis kukub, kuid sihilikult kausist põrandale kühveldada ei tohi. Siiani on siiski suurem osa laua all, seda Linnu ja Trilli rõõmuks muidugi.