Mitte, et meile meie vana auto enam ei meeldiks, me lihtsalt ei mahtunud sinna àra. Meie armas orants Citroen Puriel oli igati asja eest kui meid oli veel kaks + kaks koera. Eriti suvel, kui sai katuse alla lasta, meie ees ja koerad kòrvade lopendades tagapingil. Ja seda vaatamata tòsiasjale, et tegemist oli ikkagi Citroeniga, mis lyhidalt tàhendab seda, et mingi teatava jàrjekindlusega kukkus tal tykke kylest vòi ei saanud uksi lahti ja kui kiirteel yle 130 hakkas minema, siis undas nagu startiv lennuk.
Juba enne Triinu syndi ikka veeretasime seda autovahetuse mòtet, aga kui ikka hàda kàes ei ole, ega siis ei viitsi ju end liigutada. Kui siis Triinu syndis, selgus tòsiasi, et Triinu turvahàll mahub ainult esipingile. See siis tàhedas seda, et yks meist pidi iga kord tagapingile ronima ja seal koos Trilli ja Linnuga kuidagi àra mahtuma. Tavaliselt oli issi see kes oma saja kiloga taha ronima pidi, sest esiteks on ju kirjutamata reegel, et pikemad saavad esipingile ja mina olen ju pikem. :o) Teiseks ei viitsinud issi varem kunagi roolida, vaid armastas kòrvalpingil ringi vahtida vòi tukkuda. Nyyd oleks ta muidugi ise kah parema meelega roolinud, aga hilja! Mina enam rooli kàest ei andnud.
.
Kord kui meile Kadri ja Aurelia kylla tulid, otsustasime yhe pikema vàljasòidu teha. Mina olin 9 kuud rase ja roolisin, 2,5 aastane Aurelia istus koos lapsetooliga esipingil, Paolo, Kadri ja kaks koera olid tagapingil. Ei tea mina kuidas nad sinna mahtusid. Pagasnik oli kotte ja muud vajalikku pungil. Puudus ainult madrats ja kanapuur katuselt, et meid rumeenia immigrantideks pidada. Yks tuttav, kes me pakkimist pealt nàgi kysis pàris siiralt, et kas me pàrast autost vàlja ka saame.
.
Nyyd on meil tòeline pereauto Volkswagen Passat. Kòik mahuvad ja ruumi on ylegi. Parkimist tuleb muidugi veel harjutada.
Kommentaarid:
21/03/2007 Liisi Helena Kasesalu
Väga tore, et uus auto. Minu kõige meeldejäävam autosõit on muuseas ka seotud just teie orantsi Citrööniga, nimelt kui oli tarvis Veronast ülihelikiirusel Bergamosse (või oli see mõni muu vahe peatus) rongi peale jõuda. Siis Paolo kimas nii, et alla 160 km/h spidomeeter ei läinud. Ma ei julgenud iitsatadagi taga pingil, olime nagu taskunoad ühes asendis ja värisesin Indreku käest kinni hoides. Siiamaani ikka vahel meenutame seda pöörast sõitu :)))
24/03/2007 Külli Voit
Eheh…See oli Brescia, kuhu me jòudma pidime. Selle kihutamise juures oli veel ka see konks, et Paolol oli KINDLASTI vaja sama kuupàevaga mingisugune tòòaruanne kuhugi saata, muidu oleks tal kolm tuhat eurot lendu làinud. Seega oli eluliselt oluline, et te Brescias rongile saaks, sest muidu oleks pidanud teid kuni Bergamoni viima ja siis oleks aruanne tegemata jàànud kah.
24/03/2007 Vanaema Eestist
hei-hei, Eda siin! Ma kohe pidin õnnitlema passati klubi liikmeks saamise puhul. Meie oma küll juba penskar, aga töötab ausalt ja ruumi on ka. Kitsas on ainult siis, kui Ralf ka peal on, olenemata reisijate üldarvust.
20/04/2007 Jarmo Sarnet
Küll see ka väikseks jääb 🙂
