Tegelikult ei ole meil kuskile kavatsust sòita ja seega ei ole ka mingit passitegemise plaani, aga need pildid lihtsalt tulid nii sarnased Triinu passipiltidele. Nojah, aga kuidas sa ikka seda kahekuust pildistad kui mitte ùlevalt alla, pòrandal siputavat titte.  Kuigi vanaema arvab, et nyyd on nàha ka poisi òige nàgu, siis minu arvates pole ta yhelgi pildil pàris selle oma nàoga millisena mina teda nàen. Mulle tundub, et mida vàiksem titt, seda raskem on saada seda òiget nàgu pildile. Ka Triinuga tundsin ma alati samamoodi, kuigi nyyd tagantjàrgi ta pilte vaadates ei suuda kyll meenutada miks need pildid tema moodi mulle ei tundunud ja milline ta siis minu arvates tegelikult oli.

Mis veel tundub mulle kummaline on see, et kuidas kyll juba kahekuuselt (isegi varem, ka vastsyndinu puhul) nàeb kohe àra kas tegu on poisi vòi tydrukuga. Ja ma ei rààgi siin roosast pluusist vòi helesinisest lutist…

Kommentaarid:

22/02/2008 Vanaema Eestist
Tere tibu!

Nüüd ikka näeb lapse õige näo ka ära! Eriti tore on muidugi see teine pilt. Aga kolmandal on Triinuga ühel tema passipildil üsna sarnane.

23/02/2008 TädiMari .
No lõpuks ometi on ka Renatokesest tehtud paar ilusamat pilt :)

27/02/2008 Annumannu Post
Poiss mis poiss.Triinuga on nad sarnased kùll, mulle tundub, et suu on neil tàitsa ùhtemoodi:)

Ei saa ju lasta talvel nii mööda minna, et korralikku lund näind ja katsundki pole. See kriba mis meil siin ükspäev alla sadas, ei lähe arvesse, sest see oli juba enne õuejõudmist ära sulanud. Meie lähim lumi on meist kuskil tunni autosõidu kaugusel ning mõned sajad meetrid kõrgemal. Tegelikult on lund ka meil siin külje all, Monte Baldo´l, kuid miskipärast seda mäge suusatamisevääriliseks ei peeta ja tõstukid suletakse talveks. Meid aga viietunnine, lapsed seljas mäkkeronimine, ei ahvatlenud.

Tegelikult läks meil see üritus natuke nässu. Lihtsalt aeg ja koht oli väga -väga valesti valitud. Päikesepaistelisel pühapäeva pärastlõunal ei ole absoluutselt hea mõte minna linna kõige lähemasse suusakeskusesse, eriti veel kui omal pole plaaniski suusatada, vaid niisama olla ja natuke lõunat süüa. Kuna rahvamassid olid meeletud, siis oli selge, et söögikohta koera kaasa võtta ei saa ja hiljem õues lahti lasta ka ei saa. Eriti veel arvestades Linnu nõrkust kelkude vastu. Nimelt ei suuda ta mingi valemiga vastu panna kiusatusele neid taga ajada ja võimalusel ka natuke ampsata. Seega vaene Linnu veetis suurema osa väljasõidust autos.

Renato, nagu ikka, magas kogu ürituse maha. Oli ainult üks erksam moment kohvikus ja otseloomulikult oli see ärgas moment siis, kui meie road peale väga-väga pikka ootamist lõpuks kohale jõudsid. Ka Triinu oli selleks ajaks kõik oma kannatuseraasud ära tarvitanud ning tegeles üle meie, üle teiste, üle laua ronimise; suhkru, vee ja muu kraami ümber-, maha-, kokkukallamisega ning keelamise peale kõva häälega protesteerimisega. Kuna Renato väga pikalt ärgas olla ei jaksa, siis läks ärksus kiirelt üle nutuks. Seega lahmisime oma pastad ja praed närimata kujul kõhtu ning tormasime õue, et nautida seda mille pärast me sinna üldse sõitsime – lund.

Triinul oli see sel aastal juba teine lumeüritus, kuna korra käis ta ka vanaemaga kelgutamas. Kuid vaatamata juba väikesele kogemusele ei saa öelda, et ta suur lumerõõmude austaja oleks. Meie värskelt ostetud kelgule ta isegi tahtis istuda. See oli kindlasti tänu vanaema mitmetunnisele eeltööle, sest esimesel korral oli ta nõus kelgule ronima alles vahetult enne kojusõitu.  Kuid kahjuks ei olnud seda rõõmu pikalt. Meie oma täiskasvanud aruga mõtlesime, et kui kelk ja mägi ja laps olemas, siis tuleb ju ikka mäest alla ka sõita. Ja nii siis Paolo Triinu mäest alla lükkas ja mina alt kinni püüdsin. Kõik läks väga kenasti, ei mingit kukkumist ja mägi polnud kah teab mis mägi, lihtsalt kaldega tee. Kuid hoog tuli siiski üllatavalt suur ja Triinule see lõbusõit mitte üks raas ei meeldinud ja kelgul ta enam olla ei tahtnud. Ei saanud ka üks meist Triinuga koos sinna istuda, sest Paolo oma saja kiloga oleks kelgu lihtsalt pooleks istunud ja minul oli Renato linaga kõhule seotud. Mingi aeg paelus Triinut lihtsalt kelgu nööriga enda järel vedamine, kuid varsti ammendas ka see ning ainus soov oli saada sülle ja sinna jäädagi. Nii me siis seal natuke aega kõndisime, minul Renato kõhul, Paolol Triinu kukil, Linnu paela otsas ja tühi kelk järel lohisemas. Kõndisime siis mingi sada meetrit, aga kuna tee oli parajalt libe ja oht laps kukil kukkuda reaalne, koera lahti lasta ei saanud ning üldse tundus taoline lumenautimine kuidagi mõtetu, keerasime otsa ringi ja sõitsime koju.

Enne veel jäi tee peale üks selline eriti kommertslik hüppamise värk. Triinu läks seda nähes suurde õhinasse ja kuna kelguvärk läks nässu, siis ohverdasime selle 5 eurot. Kuna aga see batuut oli tegelikult vist mõeldud alates kolmandast eluaastast, siis Triinu ronis küll sinna otsa kuid püsti ei saanud ta kordagi. Ja kui siis üks suurem jõmm ta kõrval eriti hullunult hüppama hakkas, tuli ka nutt ning Paolo pidi talle batuudile järgi ronima.

Aga muidu oli tore! :o) Värsket õhku sai ikka, kuigi ega seda on meil siin kodus kah piisavalt.

Siin on veel pilte.

Kui Triinust on esimesel-teisel kuul tehtud eiteamitusada pilti, siis avastasin suure ehmatusega, et Renatost nagu polegi midagi. See on see teise lapse vàrk. Mitte, et Renato nùùd kuidagi vàhem tàhtis oleks ja et me pildistada ei ùritaks. Aga selleks, et saada ilusat pilti on esmalt vaja last, soovitavalt àrkvel ja heas tujus; head valgust, soovitavalt tuppa paistvat pealelòunast pàikesepaistet ning vòimalikult vàhe segavaid faktoreid (loe: Triinusid). Laps meil on, kuid kahjuks (pildistamise kontekstis kahjuks, kuid muidu siiski ònneks) mitte just tihti àrkvel. Kui ka on àrkvel, siis peale sòòmist ja kakamist on vàga vàike periood, kus ta on silmad lahti ja ròòmus. Sest ta tahab peaaegu kohe jàlle uuesti magama minna ja hakkab nutma kui tal seda teha ei lasta.

Triinu sùndis kevadel ja meie Verona korter koosneski pòhimòtteliselt ainult akendest – kòik seinad olid aknaid tàis, lisaks katuseaknad. Seega valgusest puudust ei olnud. Lisaks sai kevadel ka òues palju pilti tehtud. Siin on meil aga tùùpilisem Itaalia elamine, ehk siis palju pimedam. Lisaks on ju talv, seega pàikest vàhem. òuepildid on hoopis mòtetud, sest mis sa sest linasse peitunud last vòi kombest vàljapiiluvat nina ikka pildistad. 

Kuna aga aeg ju lendab ja lapsest ikka vòiks mòni pilt ka olla, siis olen kiirelt klòpsinud mòned mitte nii ilusad vàlguga tehtud pildid, kus taustaks on segamini voodi, vankrirattad vòi lauajalad. Loomulikult mòttega, et need on ainult tagavaraks ja kohe-kohe teeme ilusad ka…

Kui nùùd lastest ka natuke rààkida, siis Renatost on saanud tyypiline 1,5 kuuvanune kuunàgu – selline ùmmargune. Kaale ja pikkusi ma kahjuks ei tea. Kàisime kùll arsti juures, kuid meie arstil oli asendaja, kellel oli hirmus kiire ja kaal oli neil ka katki. Tegelikult on mul ka kodus laenutatud kaal, sest siin kàstakse last iga nàdal kaaluda, kuid see on vist ka katki. No kuskil 5 kilo vast kaalub.

Kommentaarid:

12/02/2008 Vanaema Eestist
Jessas kui armsad nad kahekesi on!

Nagu arvata võib, pole teisepool toru kedagi. Kui keegi seal tõesti olema satub ja midagi ka vastab, siis ei tule Triinul muidugi ühtki sõna  Seekord sattus kätte päris telefon, kuid helistada saab väga hästi ka issi pardliga, telekapuldiga ja ka selliste alternatiivsete variantidega nagu mängujänes või banaan. Tavaliselt vestlus ongi selline Triinu keeles vadin kuhu pikitud ka mõned päris sõnad. Üks õige kõne algab ponto või alloga….siis tuleb siii, si, si si….no, nonono…..cosa?!…ja lõppu ikka sau!

Kommentaarid:

12/02/2008 TädiMari .
OOO!! Lõpuks oemti olete ka teie videonupu üles leidnud!!

Väääga asjalik totu! Kas ta tegelikult midagi peale pronto ja hellou ka ütleb? Või ei saa minu asjatundmatu kõrv aru…

12/02/2008 Külli Voit
Seal alguses, kui ma küsin kes helistab, siis ta ütleb vana ja see tähendab vanaema. Hiljem ta ütleb veel ka dopo, dopo….a muu on ainult talle arusaadav.

12/02/2008 TädiMari .
No muudkui vaatan uuesti ja uuesti ja mulle ta niiväga ikka meeldib! No on ikka totu!
Umbes samasugune totu on ka selle video peal http://www.reporter.ee/index.php?fbc&id=4364

27/02/2008 Annumannu Post
See on nii armas klipp.Me oleme Bellaga seda vist 20 korda vaadanud juba, ta ei ole nòus arvuti eest àra minema kui làbi saab.Ikka ancoooa, ancoooa:).Ma millegipàrast, siiani ainult pilte vaadanud, olin arvamusel, et Triinu on selline vaikne ja rahuliku loomuga tùdruk.Videolt tundub, aga et vastupidi ùsna valju hààle ja hàsti elava iseloomuga:).Super armas.

05/03/2008 Külli Voit
Fotod on petlikud, vaiksest ja rahulikust loomust on asi kaugel. Tal on küll ka mõned omad häbenemisemomendid, näiteks kui tuleb keegi võõras külla, siis ei ütle tundide viisi ühtegi sõna. Nagu ei oskakski rääkida. Ja lasteaias ei meeldinud talle alguses väga lärmakad laulu- ja tantsuüritused, nõudis oma lemmikkasvataja sülle.

Siin on veel paar pilti

Verona karneval peaks olema üks neist suurimatest ja ilusamatest Itaalias. Nii vähemalt räägitakse, ise ma teisi pole näinud. Ise ma tegelikult suur karnevalifänn ei ole. Noh, esimesed 15 minutit on huvitav, siis juba hakkab igav. Eks ole ka piltidest näha, ei viitsinud pildistadagi. Ilm oli ka kole ja õige varsti ronis külm naha vahele. Triinu oli terve aja surmtõsine, ei öelnud ei aad ega ood. Kuid tundus, et talle siiski meeldis, vähemasti avaldas muljet. Triinul oli tegelikult kostüüm ka, ta oli tiiger. Kuigi jah, karnevali momendiks olid ainult vuntsid järgi jäänud ja needki poolenisti maha kulunud. Kostüümi läks vaja hoopiski päev varem lasteaias, kus nad tegid kah väikest karnevali.

Kommentaarid:

07/02/2008 Vanaema Eestist
Kas lasteaia karnevali pilte ka on? Need oleks küll põnevad….

07/02/2008 Raine De Giorgi
Karneval… Käisime eelmine aasta Venezia karnevalil ja karnevali-isu kadus :D
Need lastekostüümid on siin alati põnevad. Siin väikeses linnakeses, kus me hetkel elame, nägin pärastlõunal väikeseid päkapikke ja lumevalgukesi kõndimas ja nad olid niii armsad! Tekkis tahtmine ka end kostümeerida nind tänavale minna ja neid paberitükke kõigile näkku visata …

07/02/2008 TädiMari .
Millega Triinu seljas on? Ikka Patapumiga?

09/02/2008 Külli Voit
Lasteaias nad teevad pilte küll ja vahel ka lausa filmivad. Kindlasti tehti ka karnevalist, aga need saab alles lasteaja lõpus kätte.
Ei ole patapum. Paolo jaoks on patapum liiga väike, kui ta selle selga paneb, siis tema ja koti vahele last küll enam ei suru. Ja ma ei teagi mis suuruseni patapumi kasutada saab, Triinu on 12 kilo, ehk on juba liiga suur. See on selline lapsetassimise matkaseljakott, tõeline hightech. Sellega tassib ka mägedes mitu tundi ära, laps istub nagu tugitoolis, Triinu jääb sinna isegi tukkuma.

10/02/2008 TädiMari .
Patapumi võib kuni 3 aastani kasutada.. Kui jahh, issile ümber mahub

Uskumatu, Renato juba ongi vaat et kuuvanune. Ma siin muudkui ootan ja ootan, et millal küll elu rutiinsemat vormi hakkab võtma. Nüüd juba tundub, et vist hakkab. Kuidas ma küll armastan rutiini! Mitte seda rutiini, et iga hommik peab üles tõusma ja tööle minema, aga vot sellist rutiini, et iga hommik saan pesta hambaid ja lausa iga päev jõuan dushi alla ning hommikukohvi joon ikka enne lõunat mitte pool viis õhtul.

Triinu on ka tubli. Esimestel päevadel ta küll trügis sülle just see moment kui Renato süles oli, kuid paari päevaga kadus see komme ära. Kuna Renato

magas enamasti ja Paolo oli ka kodus, siis sai Triinu rohkem kui piisavalt tähelepanu ning armukadeduseks polnud põhjust. Nüüd aga, kui me kolmekesi kodus oleme ja Renato on otsustanud nutta, siis vahest viskab Triinul see Renatole keskendumine üle ja hakkab sülle nõudma või mind näpust kuhugi tirima või midagi tahtma. Vahest tuleb tal täpselt sel momendil süleisu kui kuuleme monitorist Renato vääksumist, või siis on tal midagi vaja just sekund peale seda kui olen maha istunud ja Renato on end tissi otsa haakinud. Aga nüüd käib ju Triinu lasteaias ja seega on ka meie kolmekesiolemist vähem.

Kommentaarid:

28/01/2008 Vanaema Eestist
Palju, palju õnne pisike poiss! Juba ongi kuu möödas. Ja rõõm lugeda, et sul on Renato magamisega vedanud. Mul on need oma 7 magamata kuu tunne veel siiani keres, kui Anti otsustas öösel elama hakata ja sina nagu normaalne inimene päeval. Nii et kui Anti nii hommikul kuue ajal magama jäi, siis kuskil pool seitse-seitse kostus sinu rõõmsat hõiskamist.

28/01/2008 Külli Voit
See on see ütlus, et ära ikka enne õhtut hõiska…Täpselt öö peale kirjatüki valmimist sain vaat et terve öö üleval istuda. Loodetavasti on see ajutine nähtus.
Aga Triinu ei tahtnud täna lasteaiast koju tulla…

30/01/2008 Raine De Giorgi
Oh kui tore, et teil kenasti läheb. Meil on siin vennanaine peaaegu kolmekuusega ning tema laps esimene kuu magas ainult 3-4 tundi ja siis söömine ja mähku vahetamine. nüüd on asi neil juba rutiinsem ning päeval mängivad ning õhtul/öösel magavad..
Küll sul on ikka armsad lapsed!

31/01/2008 Annumannu Post
Renato on kohe sellise tòsise poisi nàoga.Pakun, et jàrjekordne sinisilm:P.Ja rutiini armastan mina ka, mulle kohe meeldivad kindlad kellaajad ja palju kergem on oma tegevusi sàttida ja plaane teha:).Lasteaiaga on teil seega kòik ilusti làinud.Meie ootame kannatamatult juba septembrit:).Ma vaatan, et potitreening ka teil aktiivselt kàsil.Meil ka see igapàevane teema praegu ja pàeval( ka magamise ajal ) màhkmeid ei kasuta, isegi kui pùksi tuleb tihti.Vàljas ja òòsel paneme veel alla.Oh tuleks juba see pàev, kui nendest màhkmetest vabaks saaks:)

05/02/2008 Külli Voit
On jah tõsine poiss. No kaljukits ju, nad pidavatki olema nagu väikesed vanainimesed. Lisaks me avastasime, et kui ta üldse kellegagi sarnaneb, siis oma nimekaimust vanaisaga. Vanaisale on see muidugi mesi kõrvadele ja suur kompliment. Renatole….noh, ma ei tea kui suur kompliment see on. Aga eks tal kasvades kaob ära see vanainimese nägu ja tuleb poisi nägu asemele.
A triinu potiteema väärib lausa uut postitust…

Otsi pildilt Renatot.

Kommentaarid:

18/01/2008 TädiMari .
hehe.. arvata on, et kutt on lina sees!!!

18/01/2008 Külli Voit
Kuidas sa küll ära arvasid? :o) Jah, need lillad kõrvad kuuluvad Renatole. Ja see ilus müts Triinu peas on umbes 20 aastat vana Paolo nooruspõlve müts ning Triinu absoluutne lemmik.

18/01/2008 Annumannu Post
Ma esimese hoobiga ei leidnud kuskilt.Otsisin mis ma otsisin.Teisel korral st. jàrgmine pàev, vaatsin uuesti ja mòtlesin, et peab ju olema kuskil….ja siis jòudis kohale, et ju siis ikka pòues on:)Seda mùtsi vaatsin kohe, et jube armas ja teistsugune.Mòtlesin, et kellegi nàputòò:)

18/01/2008 Raine De Giorgi
Oh, tänu mütsile leidsin üles