Ei saa ju lasta talvel nii mööda minna, et korralikku lund näind ja katsundki pole. See kriba mis meil siin ükspäev alla sadas, ei lähe arvesse, sest see oli juba enne õuejõudmist ära sulanud. Meie lähim lumi on meist kuskil tunni autosõidu kaugusel ning mõned sajad meetrid kõrgemal. Tegelikult on lund ka meil siin külje all, Monte Baldo´l, kuid miskipärast seda mäge suusatamisevääriliseks ei peeta ja tõstukid suletakse talveks. Meid aga viietunnine, lapsed seljas mäkkeronimine, ei ahvatlenud.

Tegelikult läks meil see üritus natuke nässu. Lihtsalt aeg ja koht oli väga -väga valesti valitud. Päikesepaistelisel pühapäeva pärastlõunal ei ole absoluutselt hea mõte minna linna kõige lähemasse suusakeskusesse, eriti veel kui omal pole plaaniski suusatada, vaid niisama olla ja natuke lõunat süüa. Kuna rahvamassid olid meeletud, siis oli selge, et söögikohta koera kaasa võtta ei saa ja hiljem õues lahti lasta ka ei saa. Eriti veel arvestades Linnu nõrkust kelkude vastu. Nimelt ei suuda ta mingi valemiga vastu panna kiusatusele neid taga ajada ja võimalusel ka natuke ampsata. Seega vaene Linnu veetis suurema osa väljasõidust autos.

Renato, nagu ikka, magas kogu ürituse maha. Oli ainult üks erksam moment kohvikus ja otseloomulikult oli see ärgas moment siis, kui meie road peale väga-väga pikka ootamist lõpuks kohale jõudsid. Ka Triinu oli selleks ajaks kõik oma kannatuseraasud ära tarvitanud ning tegeles üle meie, üle teiste, üle laua ronimise; suhkru, vee ja muu kraami ümber-, maha-, kokkukallamisega ning keelamise peale kõva häälega protesteerimisega. Kuna Renato väga pikalt ärgas olla ei jaksa, siis läks ärksus kiirelt üle nutuks. Seega lahmisime oma pastad ja praed närimata kujul kõhtu ning tormasime õue, et nautida seda mille pärast me sinna üldse sõitsime – lund.

Triinul oli see sel aastal juba teine lumeüritus, kuna korra käis ta ka vanaemaga kelgutamas. Kuid vaatamata juba väikesele kogemusele ei saa öelda, et ta suur lumerõõmude austaja oleks. Meie värskelt ostetud kelgule ta isegi tahtis istuda. See oli kindlasti tänu vanaema mitmetunnisele eeltööle, sest esimesel korral oli ta nõus kelgule ronima alles vahetult enne kojusõitu.  Kuid kahjuks ei olnud seda rõõmu pikalt. Meie oma täiskasvanud aruga mõtlesime, et kui kelk ja mägi ja laps olemas, siis tuleb ju ikka mäest alla ka sõita. Ja nii siis Paolo Triinu mäest alla lükkas ja mina alt kinni püüdsin. Kõik läks väga kenasti, ei mingit kukkumist ja mägi polnud kah teab mis mägi, lihtsalt kaldega tee. Kuid hoog tuli siiski üllatavalt suur ja Triinule see lõbusõit mitte üks raas ei meeldinud ja kelgul ta enam olla ei tahtnud. Ei saanud ka üks meist Triinuga koos sinna istuda, sest Paolo oma saja kiloga oleks kelgu lihtsalt pooleks istunud ja minul oli Renato linaga kõhule seotud. Mingi aeg paelus Triinut lihtsalt kelgu nööriga enda järel vedamine, kuid varsti ammendas ka see ning ainus soov oli saada sülle ja sinna jäädagi. Nii me siis seal natuke aega kõndisime, minul Renato kõhul, Paolol Triinu kukil, Linnu paela otsas ja tühi kelk järel lohisemas. Kõndisime siis mingi sada meetrit, aga kuna tee oli parajalt libe ja oht laps kukil kukkuda reaalne, koera lahti lasta ei saanud ning üldse tundus taoline lumenautimine kuidagi mõtetu, keerasime otsa ringi ja sõitsime koju.

Enne veel jäi tee peale üks selline eriti kommertslik hüppamise värk. Triinu läks seda nähes suurde õhinasse ja kuna kelguvärk läks nässu, siis ohverdasime selle 5 eurot. Kuna aga see batuut oli tegelikult vist mõeldud alates kolmandast eluaastast, siis Triinu ronis küll sinna otsa kuid püsti ei saanud ta kordagi. Ja kui siis üks suurem jõmm ta kõrval eriti hullunult hüppama hakkas, tuli ka nutt ning Paolo pidi talle batuudile järgi ronima.

Aga muidu oli tore! :o) Värsket õhku sai ikka, kuigi ega seda on meil siin kodus kah piisavalt.

Siin on veel pilte.