Kui Triinust on esimesel-teisel kuul tehtud eiteamitusada pilti, siis avastasin suure ehmatusega, et Renatost nagu polegi midagi. See on see teise lapse vàrk. Mitte, et Renato nùùd kuidagi vàhem tàhtis oleks ja et me pildistada ei ùritaks. Aga selleks, et saada ilusat pilti on esmalt vaja last, soovitavalt àrkvel ja heas tujus; head valgust, soovitavalt tuppa paistvat pealelòunast pàikesepaistet ning vòimalikult vàhe segavaid faktoreid (loe: Triinusid). Laps meil on, kuid kahjuks (pildistamise kontekstis kahjuks, kuid muidu siiski ònneks) mitte just tihti àrkvel. Kui ka on àrkvel, siis peale sòòmist ja kakamist on vàga vàike periood, kus ta on silmad lahti ja ròòmus. Sest ta tahab peaaegu kohe jàlle uuesti magama minna ja hakkab nutma kui tal seda teha ei lasta.

Triinu sùndis kevadel ja meie Verona korter koosneski pòhimòtteliselt ainult akendest – kòik seinad olid aknaid tàis, lisaks katuseaknad. Seega valgusest puudust ei olnud. Lisaks sai kevadel ka òues palju pilti tehtud. Siin on meil aga tùùpilisem Itaalia elamine, ehk siis palju pimedam. Lisaks on ju talv, seega pàikest vàhem. òuepildid on hoopis mòtetud, sest mis sa sest linasse peitunud last vòi kombest vàljapiiluvat nina ikka pildistad. 

Kuna aga aeg ju lendab ja lapsest ikka vòiks mòni pilt ka olla, siis olen kiirelt klòpsinud mòned mitte nii ilusad vàlguga tehtud pildid, kus taustaks on segamini voodi, vankrirattad vòi lauajalad. Loomulikult mòttega, et need on ainult tagavaraks ja kohe-kohe teeme ilusad ka…

Kui nùùd lastest ka natuke rààkida, siis Renatost on saanud tyypiline 1,5 kuuvanune kuunàgu – selline ùmmargune. Kaale ja pikkusi ma kahjuks ei tea. Kàisime kùll arsti juures, kuid meie arstil oli asendaja, kellel oli hirmus kiire ja kaal oli neil ka katki. Tegelikult on mul ka kodus laenutatud kaal, sest siin kàstakse last iga nàdal kaaluda, kuid see on vist ka katki. No kuskil 5 kilo vast kaalub.

Kuna Renato tòesti on vàga vàhe àrkvel, siis ma ei ole saanud teda eriti niisama teki peale siputama pannagi. Suurem suhtlemine kàib meil màhkmevahetuse ajal ja peale seda enam jaksu ei ole. Seega oli mulle suureks ùllatuseks kui ùhel erksamal momendil ta tekiga pòrandale panin ning ta pool keret kàte najal ùles upitas. Lisaks lùkkab ta ennast siis ùhe kàega kùljele ja sealt vajub seljale. Vòiks lausa òelda, et keerab. Mis tundub mulle natuke absurdne 1,5 kuuselt. A no igal juhul teeb ta seda liigutust jàrjepidevalt, et tekkis lausa raskusi kòhuli asendis pildi tegemisega, sest pònn oli enne selili kui klòps tehtud. Vot selline jòumees on meil.

Nii nàdala on ta ka verbaalselt aktiivsemalt suhtlema hakanud. Guutab ja gaatab, naeratab ja vahel tuleb lausa mòni naerukilge. Triinule meeldib vàga Renatoga suhelda. Ronib vetsupotile, kùlitab poole kerega màhkmelaual, paneb oma nina peaaegu vastu Renato oma ning guutab ja gaatab talle vastu. Yldiselt on ta tubli suur òde – teeb pai, rààgib hella hààlega Enato vàike-vàike, paneb lutti suhu, viib màhku prùgikasti ja hommikul esimese asjana vaatab venna ùle. Armukade minu arvates ei ole, vòi vàhemasti ei ole see Renatole suunatud. Pigem on ta minus pettunud, et kuidas ma kùll ei saa ùheaegselt Renatot toita ja talle jogurtitopsi avada. Mingit paha tita vòi Renato àra juttu, vàhemasti esialgu, ei ole.

Kommentaarid:

12/02/2008 Vanaema Eestist
Jessas kui armsad nad kahekesi on!