Category Archives: Määratlemata

Määratlemata

Natuke matemaatikat

Sellise ümmarguse numbri puhul nagu 2 aastat peab ikka mõõtma ja kaaluma ka.

Pikkust on Triinul 88 cm ja kaalu tsiba üle 12 kilo. Lugesin kuskilt, et 2-aastaselt on laps saavutanud pool oma täiskasvanu pikkusest, ehk Triinu peaks siis kuskil 1,76  tulema.

Teine võrrand oli selline, et tuleb liita ema ja isa pikkused, jagada kahega ja tulemusele, tüdruku puhul lahutada ja poisi puhul liita, 10 cm.

Ehk siis võrrandid näevad meie puhul välja nii:

Triinu võrrand: 183 (mina) + 180 (Paolo)/2 – 10= 171,5. No seda ma nüüd küll ei taha uskuda, et ta nii väikseks jääb.

Renato võrrand: 183+180/2+10= 191,5. Seda numbrit usun juba rohkem.

Tegelikult on need võrrandid natuke kahtlase väärtusega, sest esimese järgi peaks mina olema 1.90 ja teise järgi 1.71 pikk. Mõlemad panevad 10 cm mööda, üks allapoole, teine ülespoole. Samas mu venna puhul mõlemad võrrandid enam-vähem klapivad, kuskil 190 ringis ta on. Äkki need siis kehtivad rohkem poistele.

Mulle ikka meeldiks kui Triinust tuleks selline minu suguvõsa moodi pikakoivaline, no natuke üle 1.80 võiks ikka ära tulla. 20 aasta pärast pole see enam mingi eriline pikkus. Tegelikult Itaalias võib-olla isegi on.

Issile muidugi väga jälle ei meeldi see võimalus, et Triinu temast pikemaks võib kasvada, sest siis oleks tema kõige lühem meist. Renato kasvab niikuinii meist kõigist pikemaks, selles pole kahtlustki. Praegu, 3-kuuselt on ta oma 63cm ja 6300 grammiga, siiski veel kõige pisem.

Kommentaarid:

07/04/2008 Annumannu Post
Vot nendesse asjadesse mul usku pole.Vòibolla on seal mingi tòepòhi all, kogu see liitmine-lahutamine, aga ma kaldun ikka arvama, et laps kasvab nii nagu jumal juhatab:D

08/04/2008 Külli Voit
Ah see niisama selline naisteajakirja matemaatika. Neid ei peagi uskuma, lihtsalt harjutasin liitmist – lahutamist.

10/04/2008 Linda Forrest
uups.. kui pikk sa oled :)
ma siis lausa könn- 1.68 😀

11/04/2008 TädiMari .
Kuule Linda, ma veel könnim oma 1,66ga! 🙂

11/04/2008 Annumannu Post
Tore, tore.Ma astun oma 1.60ga siis rivi lòppu ja vaatan alt ùlesse:D

11/04/2008 TädiMari .
Annumannu on könnide kunn 😀

12/04/2008 Külli Voit
Tead Annu, ma poleks elus arvanud, et sa nii lühike oled. Pltide järgi ma pigem arvasin, et sa oled pikemapoolne. No ja kui sa ise oled selline väike, mis seal siis imestada, et su tütar ka pisike on, täitsa normaalne ju.

Määratlemata

Triinu sai 2-aastaseks


Kõigepealt tähistati sünnipäeva lasteaias. Selgus, et sünnipäev oli ka ühel poisil, kes sai kolmeseks. Triinu on lasteaias endiselt kõige noorem, enamus saab selle aastanumbri sees kolmeseks.  Siin toovad emad (või ka isad) sünnipäeval lasteaeda tordi. Lõunaooteks said need totud seal siis lausa kahte torti maitsta. Kas neist keegi pärast ka lõunat sõi, vot ei tea. Väga kahtlen. Jätsime kasvatajale fotoka, et tähtis sündmus ka jäädvustatud saaks.

 

Kui lasteaiast sai ikka mõne pildi kah, siis koduse sünnipäevaga läks ses suhtes kehvasti. Kogu aeg ununes see pilditegemine ära, aga vähemasti filmile sai see kuidas Triinu küünlaid tordilt puhub. Lasteaeda ma tegin korraliku pereemana ikka tordi ise, aga koju enam ei viitsinud või õigemini polnud aega.

Külla tulid meil nagu ikka vanaema ja vanaisa, onupojad Leonardo ja Lorenzo ning kaks Triinu sõpra Linda ja Daniele, koos oma ema Barbaraga, kes on siis minu sõber.

 

Juba päev varem rääkisime Triinule, et homme sul sünnipäev ja tulevad külalised ja toovad kinki jne. Ega ta vist eriti ära jaganud mis see sünnipäev on, ainult kingituste jutu peale läks õhinasse. Eks see on vist veel jõuludest meeles, lisaks on ju ka iga kuu vanaemalt pakk, mis on kah nagu kingituse eest. Pakke meeldib talle lahti käristada küll. Hüüab rõõmsalt kapi, kapi! ja muudkui käristab.

 

Sünnipäevaüritus läks igati korda, Triinu nautis olukorda täiega. Ainus, kes kogu sellest möllust suurt rõõmu ei tundnud, oli Renatino. Kuna ta ärkas just vahetult enne esimeste külaliste saabumist, siis oli ta kogu oma ärkveloleku aja suure möllu sees. Esimene pooltund oli ta päris reibas, naeratas ja üritas kah midagi öelda. Siis oli vaja kõigil teda sülle võtta ja talle nägusid teha. Vaene väike laps. Kuigi polnud ju teab mis palju rahvast, kuid ei tasu unustada, et





tegu on ikkagi itaallaste, mitte eestlastega. Piisab juba kolmest itaallasest, et tekitada parajalt korralik kaos. Ei oska itaallased rahulikult laua ääres istuda ja oma kartulisalatit nohistada. Igal juhul 1,5 tunniga oli Renato täiesti kapsas ja minu ponnistus teda uinakule saada, luhtus täiega. Lõpuks läks oma 3 tundi, et teda üldse magama saada. No mis teha, selline see väikevenna elu on. 

 

Sünnipäevaks sai Triinu meilt mänguköögi ja pesumasina (minu lemmik neti mänguasjapood). Et ikka koduperenaise rolli harjutada. No tegelikult talle lihtsalt hirmsasti meeldib pottide ja pannidega asjatada. Siis sai karbitäie plastiliini moodi asja, ma ei tea kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Selline värviline ja pehme mass, saab voolida ning ei määri nii nagu plastiliin. Sellised mökerdamised meeldivad talle meeletult.  Eesti vanaemalt tuli kingiks nukupere koos nukumööbliga ja Itaalia vanaemalt Triinu jaoks natuke igav kingitus –tekk, padi ja voodipesu lasteaias magamiseks. Noh ja siis igast väikest nänni veel, mingeid kotikesi ja tilu –lilu.

Kommentaarid:

04/04/2008 Annumannu Post
Hilinenud suured ònnesoovid meie poolt ka Triinule!!!Tòeline kaunitar on Triinu.Ma kujutan, ett kui palju komplimente teile tehakse;).

04/04/2008 kadri kuum
Õnnesoovid ka meie poolt!!! Nagu ikka, 1 päev enne on meeles et homme sünnipäev aga õigel ajal ununeb ikka ära.
mmmm ja värsked maasikad tordi peal on väga isuäratavad!! PALJU ÕNNE, TRIINU (kirjutasin suurte tähtedega, et ta saaks ise lugeda:))))

04/04/2008 Külli Voit
Sellised on need tänapäeva emad, kaheaastased peavad juba sõnu kokku lugema eks! :o) Ma sain omal ajal isegi vara lugemise selgeks kuna läksin 6-aastaselt 0-klassi, muidu ikka õpiti alles koolis.

05/04/2008 Jette A
Kallis-Kaunis Triinu, palju õnne hällipäevaks!! Soovib Susi vanematega

Määratlemata

Täna oli mõnus päev

Kõik algas tegelikult juba eelmisel õhtul, ehk siis Renato tegi super-ideaalse öö. Läks õhtul seitse magama, sõi kell üheksa, kell kaks ja kell viis, magas hommikul poole kaheksani ning ärkas heas tujus. Seega ärkasin ka mina üle pika aja puhanult ja kah heas tujus. Ilm oli juba hommikul super, õues oli samasoe kui toas. Meie maja puhul tegelikult isegi soojem. Toas oli 20 ja õues 25. Uksed ja aknad olid pärani ning lapsed sõelusid sisse –välja. Täpselt nii nagu ma siia majja kolides ette kujutasin et olema saab. No tegelikult sõelus omal jalal esialgu ikka ainult üks, teine sõelus minu süles või magas vankris, aga ikka ainult õues. Hommikul tegime ühe tiiru oma rong-vankriga või vanker-rongiga. Selline kahelapse käru. Üks kohalik kahelapseema laenas meile, ise tuli ja pakkus. Vot sellised inimesed elavad meil siin Fumanes, aga see on omaette teema. Pärast asjatasime aias. Issi püüdis meie umbrohustunud muru esteetilisemaks muuta ja meie Triinuga kastsime lilli ning panime basiilikuseemned potti. Vahepeal tegin lõunat ning peale seda üritasin Triinut magama saada. Natuke aega ta nagu oli vait oma toas, aga kahtlaselt vähe. Tõenäoliselt ta ei maganudki, aga mis sest. Nii ilusa ilmaga polegi vaja magada. Läksime hoopis rattaga sõitma. Esimest korda siin olles. Hirmus raske oli. Mõtlesin, et kas ma tõesti olen raseduse, sünnitamise, imetamise, magamatuse, talve ja maeiteamillepärast veel nii nõduraks jäänud, et ei jaksa vändatagi enam. Triinu nagu kah ainult kilo raskem kui oli suvel. Aga siis selgus tõsiasi, et kummid olid lössis mis lössis. Aga ikkagi tegime tiiru, loodetavasti ei lõhkunud kumme ära. Tagasi jõudes sõime õues jogurtit ja viinamarju ning mina hakkasin Renatot magama sättima. Triinu asjatas endiselt õues. Issi, vaatamata mitmetunnisele rassimisele, ei olnud meie „muru“ suurt kaunimaks suutnud muuta. Et siis homme helistame aedniku kohale ja laseme valmis muru panna.

Õhtuks sõime kala, Triinu tegi oma tavapärase õhtuse etteaste ning meie proovisime lõpuks ometi oma sauna ära! Täitsa sauna moodi oli.

Päev sai ainult kuidagi ruttu otsa, sest nagu selgus, keerati täna kella. Ega me poleks teadnudki, aga arvutid on ju nii targad, et keeravad ise oma kellad edasi. Ja tegelt, kirikutorni kell oli kah õigeks keeratud. Minul aga see kellakeeramine keeras kohe kõik sassi – kes millal sööb ja kes millal magab. Ma ei arvanudki, et ma nii kellaaegades kinni olen, aga tuleb välja, et olen. A eks see on sellest, et iga minut on välja arvestatud ja kõik on omavahel seotud. Näiteks läheb Renato vanni kell kuus, et siis kell seitse ta juba magab ja ma saan Triinule süüa anda. Samas, söögi pean valmis tegema juba enne vanni, sest pärast ei jõua ja seda saan teha ainult siis kui Renato teeb uinakut. Seega, selleks et ta umbes vanniks üles ärkaks, peaks ta kuskil pool viis – viis uinakule minema. Noh, ja nii terve päev ära plaanitud. Tõeline matemaatika.

Seega, mina elasin tänase päeva ikka vana kella järgi, alles õhtul keerasin kellad õigeks. Homme siis üritan muu maailmaga ühte kella minna. Keeruliseks teeb asja see, et Renato jääb n.ö. vana kella järgi elama, aga Triinu ja loomulikult ka meie, uue kella järgi.

Aga nüüd on see päev läbi kah. Homme lähevad Paolo ja Triinu bussiga Veronasse, sest meil Renatoga on autot vaja kuna lähme puusadest ultraheli tegema. Bussisõit saab Triinule kindlasti suur seiklus olema. Ma juba kujutan ette kuidas ta seal silmad suured peas ringi vahib.

Kommentaarid:

02/04/2008 Liisi Helena Kasesalu
Kallid Triinu ja Renato ja emme ja issi – kõigile palju õnne sünnipäevaks! Renatole tagant järgi ja Triinu vist ka magab juba, nii et ka kerge hilinemisega 🙂 Musid ja kallid, Liisu emme issiga.

Määratlemata

Renato 3 kuune

Kui Triinuga ei suutnud ära oodata millal need karmid esimesed 3 kuud läbi saavad, siis Renatoga on see läinud kõik nii kähku, et ei jõudnud bloogigi midagi kirjutada. Ainuke kriis oli kuskil kolmanda kuu alguses, kus äkitselt hakkasid hirmsad gaasid vaevama ja nii 2 nädala jooksul oli meil nii mõnigi magamata öö ja nuttu täis päevad. Aga nii äkki nagu nad algasid, sama äkki nad ka kadusid.

 

Üldiselt on ta endiselt selline rahulik sell. Aga mitte üldsegi tuim, hoopis väga seltskondlik, naeratusi jagub kõigile kes temaga suhelda viitsivad. Seltskonda talub kah paremini kui Triinu sama vanalt.

 

Tal on omad asjad mis talle ei meeldi ja mis teda nutma ajavad. Näiteks mütse ei salli silmaotsaski. Ka pluusid on vastikud niikaua kuni nad üle pea tulevad. Ning pikad varrukad on tüütud, sest kuni ema ükskord need vastupuiklevad käed varrukatesse saab on ühel kolmekuusel ammu kannatus katkenud. Noh ja õuekombest ei tasu üldse rääkidagi. Õnneks selle aeg on nüüdseks läbi.

 

Kui muidu on Renato vana rahu ise, tee temaga mis tahad, siis söömise suhtes on ta vastupidi vägagi pretensioonikas. Tõenäoliselt on selles osas ta ississe, et söömine on üks tähtis tegevus ja sellega nalja ei tehta. Kui Renato sööb, siis muu elu peab seisma jääma. Eriti käib see minu kohta. Mina tohin istuda ja teda heldinud pilguga vaadata. Ja kõik. Rääkida ma ei tohi, isegi sosistada mitte. Arvutit ühe käega näppida ei tohi, ajakirja lugeda ei tohi. Ka teised läheduses võivad äärmisel juhul sosistada ja mina kindlasti ei tohi silmi teistele tõsta vaid pean heldinud pilgul Renatot vaatama. Kui ma julgen midagi öelda või ajakirja keeramiseks kätt tõsta, hakkab esmalt sahmima, siis laseb tissi lahti ja lõpuks hakkab nutma ka kui ma vaatamata kõigele teda edasi ignoreerin. Õnneks on Renato kiire sööja, ei mingit pooletunnist tissi otsas istumist. 10 minutit ja valmis. Selle aja võin ma teda heldinult vaadata küll.

Triinu muidugi kasutab selle momendi ära ja tegeleb mingi lollusega, sest ma ju ei saa isegi normaalse häälega midagi öelda, rääkimata riidlemisest. Tegelikult ei meeldi kurjustamine Renatole ka niisama, ilma söömiseta. Ja minul ikka need detsibellid kipuvad tõusma kui Triinu mind ei kuula või lollust teeb. Nüüd aga pean ma intelligentsemaid kasvatusvahendeid kasutama, et Renatot mitte ehmatada. Triinule mu lärmamine niikuinii ei mõju kah.

 

Oma kolmanda kuu sünnipäeval avastas Renato, et tal on näpud. Ja käed ei vehklegi enam nii kaootiliselt, seega on võimalik seda näpuasja rahulikult uurida.

 

Lutiga on Renatol omad suhted. Lutt on tal küll kohe aegade algusest saadik kuid ega ta mingi suur lutitaja ei ole. No nii küll ei ole, et päevad ja ööd läbi istub lutt suus. Enamasti olen mina see kes seda lutti topib, on ainult üks moment kui Renato seda ise kah tahab. Kui tavaline on see, et titt eelistab tissi lutile, siis Renato eelistab vahel lutti tissile. Viimane on ikkagi ainult söömiseks ja niisama seal otsas ei istuta. Kui kõht on täis, siis paluks lutti.

 

Magamisega on ühelt poolt hästi ja teiselt poolt kehvasti. Öine magamine on tunduvalt paranenud. Õhtul jääb magama täitsa ise, käib vannis, ööriided selga, süüa, siis teki sisse, lutt suhu ja mina võin areenilt lahkuda. Päevased pikad magamised on see-eest kahanenud 40 minutilisteks. Väga tüütu ja ma ikka loodan, et see kauaks nii ei jää.

Huvitav on see, et linatamine ei lähe meil Renatoga kohe mitte üks raas. See, et Renatole linatamine ei meeldi, on isegi arusaadav, tal ju esimene kord ja vajab harjumist. Kuid ka mulle miskipärast ei meeldi seekord, kuigi Triinuga käisin kuus kuud praktiliselt iga päev ja lausa mitu korda päevas.  Aga seekord ma kohe ei jaksa ja lina kah tundub kogu aeg halvasti olevat, kuigi seon väga püüdlikult. Renatol läheb tükk aega enne kui ta linas rahulikuks jääb, muudkui sahmib ja ajab end sirgu, no ei meeldi kohe. Kui Triinule meeldis ka ilma linata kõht kõhu vastas olla, siis Renato tahab just selili olla ja süles nägu väljapoole. Ma nüüd ootan kõhukoti aja ära, ehk sellega läheb paremini, sest sellega on natuke rohkem vabadust kui linaga.   

Kommentaarid:

29/03/2008 Vanaema Eestist
Palju õnne, pisike tibu! Just vaatasin, et Triinust oli esimesel kolmel kuul pikalt juttu, et mida kõik jälle teeb, Renatost ainult natuke ja paar pilti…Nii armas väike poisu.

29/03/2008 annumannu post
Palju ònne!!!Nii armsalt naeratab:)

30/03/2008 Külli Voit
Nojah, mis teha. Eks ma siis kirjutan Renatost ühe pika loo mitme lühikese asemel. No ei ole minul selle kirjutamisega nii hästi, et ükskõik mis momendil istun maha ja kirjutan. Mul peab ikka vaim peal olema ja see vaim tuleb ju ikka siis kui kirjutada ei saa ja kui siis moment tekib, on kõik peast läind.

31/03/2008 kadri kuum
Palju õnne!!! Aurelia pani Renatole uue nime ka, küsis mu käest, et ta tahab näha Tornado pilti:)

31/03/2008 Külli Voit
Eheh…väga hea! Ilus poisslapse nimi ju! Selline välismaine variant Tormist.

Määratlemata

Triinu haigus

Triinu oli vahepeal korralikult haige. Palavik nii 38,5 ja kõht hirmus lahti. Niipalju siis sellest nohust lahtisaamisest, tuli hoopis tõsine tõbi kallale. Tõenäoliselt oli tegu kõhugripi või rotaviirusega. Tõenäoliselt sellepärast, et arsti juurde me ei jõudnudki. Kuna arstid siin kodudes ei käi (tegelikult vist suure palumise peale ikka tulevad, aga siis peab ka surmatõbi kallal olema) ja mulle käib üle mõistuse, et ma pean haige lapse kuhugi arsti juurde vedama, siis venitan alati seda minekut nii kaua kui võimalik. Mul on selline kolme päeva reegel – palavik ei tohi minna üle 39 ja kui neljandal päeval pole paremaks läinud, siis arsti juurde. Läks õnneks, neljandal päeval oligi juba parem, kuid need kolm päeva olid päris karmid. Kohutav on vaadata kuidas su muidu nii reibas laps on täiesti apaatne ja vahib tuima näoga tühja seina või muudkui nutab ja ütleb ai ai ning sa ei saa teda kuidagi aidata. Muidugi ta ei maganud kaks ööd ja kolme päeva jooksul ei pannud vist kordagi jalga maha, sest tahtis olla ainult süles. Õnneks aga neljandal päeval oli asi möödas – hommikul kostis tema toast nutu asemel tavapärane käsutamine Emme! Issi! Mahla vuuoooi*! Endine Triinu oli tagasi.

*volere on itaalia keeli tahtma: voglio, vuoi, vuole….tahan, tahad, tahab… Triinul väga sagedaselt kasutusel, sest tal ju pidevalt midagi vaja. Voglio asemel ütleb küll vuoi, et veenvust lisada venitab uu-d ja oo-d.

Kommentaarid:

29/03/2008 Ingrid Nielsen
Palavik võib vabalt ka üle 39 minna, kõrgeks palavikuks loetakse 39 ligi olevaid kraade, 40 on väikelapsele ohtlik, 38,5 on mõõdukas palavik. Minu piir on 39,5, aga Leen on kuuene, kui ta oli väiksem, siis oli mu piiriks 39,1-2. Kõrge palavik on hea, see tapab batsillukaid ja viirusi, oluline on jälgida palavikku kõrgenemist-alanemist. Kui kõrge palavik kestab rohkem kui 24-36 tundi on vaja kutsuda arst (muude ägedate sümptomite korral juba varem). Kui süda ei anna rahu palaviku pärast, siis on õigem proovida palavikku alandada välispidiselt – so viinalahusega last hõõrudes. Seespidised palavikualandajad olgu lahenduseks vaid siis, kui lapsel on pikemat aega väga paha ja ta ei saa magada nt. Palavik on ju orgamismi ravimeetod nii et teda ei tohi vaenlasena võtta. Minu teadmised pärinevad aastakümnete pikkuse kogemusepagasiga lasteõelt.

29/03/2008 Annumannu Post
Tore, et vàhemalt nùùd terved olete!Ma olen miljon korda lugenud, mida teha ja mida mitte palavikuga, aga iga jumala kord làhen paanikasse.Vòibolla ka selle pàrast, et ise olen alati hea tervisega olnud ja kohe ei oska midagi teha, kui lapsel palavik kallale tuleb.Ma kujutan ette, kui rasked need pàevad teil olid.Ja jàlle on kònepruuk meie lastel ùhtemoodi.Minu omal on see vuooooi iga asja ees ja taga(mamma, mahlad vooooiii).Meil on mahl alati mitmuses:D

30/03/2008 Külli Voit
Vot see viinaga määrimine ja viinasokkide tegemine on midagi mida mina ei tee. Mul on tegelikult just selle jaoks isegi viin koju ostetud, aga ikka ei tee. No ei ole seda harjumust. Tõenäoliselt sellepärast, et mul ema meile kah ei teinud. Vähemasti ma ei mäleta, et oleks teinud. Eks ta muidu oleks teinud küll, aga kuna isa on mul väga viinamaias, siis kõik sokiviinad said otsa enne kui sokkidesse jõudsid. :o)

01/04/2008 Ingrid Nielsen
Kusjuures ka mulle oli asi väga võõras… kuni 2006 aasta detsembrini…. kui Leenul tõusis palavik ligi 40 – andsin paratsetamooli ja see võttis ainult pool kraadi alla… siis oli hirm nii suur, et rohuga ja ikka kõrge palavik… siis küll hõõrusime – kaks tundi kordamööda, et palavik ei läheks jälle kõrgemaks…. rohulimiit oli ju täis… ja saime alla küll ja lapsele meeldis rohkem see jahutamine ning jäi ilusti magama. huh. Siiani tuleb hirmuhigi kehale kui mõtlen selle öö peale.

Määratlemata

Minu sünnipäev

Mul oli vahepeal sünnipäev. Tegelikult pole see üldse oluline info, sest ma ei ole suur sünnipäevataja kui tegu on minu sünnipäevaga. Ja ega meil mingit pidu olnudki. Isegi restoraani ei viidud seekord, kuid mitte sellepärast, et ära oleks unustatud, vaid sellepärast, et Triinu oli haige. Ja noh, kui oleks ka terve olnud, poleks ikkagi olnud kedagi lapsevalvesse võtta ja Renato tahab õhtuti tihedamini süüa, et ei pääse ma kuhugi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis Paolo kingitusest.

Paolo ei ole suur kingituste tegija. Mitte, et ta ei tahaks teha, vastupidi. Aga ta kohe kuidagi ei suuda välja mõelda mida kinkida ja see on tema jaoks üks suur peavalu. Kui ta vähegi saab, siis ta ajab selle kingiotsimise vaeva kellegi teise kaela (näiteks minu), kuid minu sünnipäeva puhul see variant ju ei sobi. Teisena proovib ta sellist lähenemist, et pean ise ütlema mis ma tahan. Ok, paar korda olen ma siis öelnud, aga siis läks asi hoopis käest. Kuna pangakaardid on niikuinii minu valduses, siis ta leidis, et noh, mine osta siis ise ära kah! No tore küll eks, lasen poes ära ka pakkida, toon koju ja siin siis üllatunud näoga rebin paki uuesti lahti või?! Mulle selline värk ei meeldi. Kui mul on midagi vaja, siis lähen ja ostan niisama ära, selleks ei pea sünnipäeva ootama. Ma tahan ikka üllatust ja ei pea üldse mingi suur ja hinnaline asjandus olema. Kui ei ole üllatust, siis pole üldse vaja. Nii ma Paolole siis see aasta teatasin. Temale muidugi jälle see variant ei sobinud. Siis ta käis ja ähkis umbes nädal otsa, et oh mis ma sulle küll ostan ja oh küll on ikka raske. Sünnipäev oli mul pühapäeval. Reedel tuli Paolo äraseletatud näoga koju. Kingitus oli olemas!Olgu öeldud, et üllatus jäi mul sellele vaatamata ära, sest kui Paolo ei suuda kuidagi kingitusi teha, siis veel vähem suudab ta neid väheseid õige hetkeni saladuses hoida. Et siis reede õhtul lobises ta kingituse mulle juba välja ja kuna laupäeval avastas Triinu auto pagasnikusse „peidetud“ kapi ehk paki, pidi ta selle otsekohe saama ja lahti rebima. Noh, vahet ju polnud enam millal see lahti teha.

Ja mis see kingitus siis on? Tolmuimeja! No mis saab olla veel parem kingitus kui üks tubli kodumasin! No just see, millest ma olen aastaid unistanud ja uneägusid näinud eksole! Hea küll, olgem ausad, ei ole päris tavaline tolmuimeja. See imemasin nimelt teeb kogu töö üksi ära. Väga intelligentne tegelane. Kui esimene emotsioon ei olnud mul just vaimustus, siis mida aeg edasi seda rohkem ta mulle meeldib. Koristab hoolega kõik servad, diivanialused ja lauajalaümbrused, vahetab harja kui satub vaibale, jätab toa omale mällu, et kus on laud ja kus on tool ning järgmine kord teeb töö kiiremalt, kui ära väsib või töö on lõpetatud, läheb ise oma „koju“ patareisid laadima. Ma üldiselt ei ole see tüüp, kes elutute masinatega juttu puhuks. Oma autodele ma nimesid ei pane ja arvutiga ei räägi. Aga nii intelligentse massinaga võib ju ikka natuke juttu puhuda. Noh, koduse inimese asi, suhtlemisvaegus ju…„Tule nüüd korista siit ka“, „Mis sa sinna magamistuppa lähed, seal ei ole must!“, „Kuule, sa juba kolm korda koristasid siit!“ „Ok, aitab küll, mine nüüd puhkama“…Umbes selline näeb minu monoloog välja, sest ega ta eriti vasta, tõsine töömees. Või ma vähemasti arvasin et mees, selline usin mister muscle…kuni ta ükshetk naise häälega vastas…

Kuid kõigele vaatamata järgmine aasta ma vist ikkagi lähen ja ostan ise omale kingituse.





Perekond uut liiget uudistamas. Triinu kardab töömeest ja Linnule ie meeldi kui ta diivani alla suristama läheb.

Kommentaarid:

24/03/2008 Vanaema Eestist
Kuule see ju isegi täitsa vahva vidin. Aga on veel “häid” võimalusi, mida naisele sünnipäevaks kinkida – näiteks triikimisalus spetsiaalselt triiksärkide jaoks, õllekannude alus, tööriistakomplekt autoremondiks, pükste viigitaja…….

24/03/2008 Linda Forrest
Palju õnne sünnipäevaks!

See masin on ikka vinge küll! Kuhu see tolm mahub?

24/03/2008 Linda Forrest
Tuligi mu pärisnimi… tegelt olen mermaid 🙂

24/03/2008 Külli Voit
No seal sees on ka tolmule ruumi, peale igat koristamist peab muidugi tühjendama.

25/03/2008 Annumannu Post
Palju ònne muidugi!Vàikese hilinemisega:)Ma olen seda imemasinat nàinud àmma juures.Nad aga ei teinud eriti head reklaami, ju nad polnud teda kasutanudki, nagu kòik asjad, ostetakse lihtsalt tolmu koguma.Liiga ilusad ja uued, et kasutada.Aga sinu jutu jàrgi on asjalik asi…….ja mul sùnnipàev alles augustis:)

25/03/2008 Monica Juhtund – Orsi
Minugi poolt Palju ònne !
Kas see vidin koristab ikka ilusti àra kòik ? 🙂

25/03/2008 TädiMari .
Kusjuures ma tegelt teadsin küll, et sull spünna oli aga siis oli mul ema siin ja vaevalt,e t sa nüüd solvud. Igaljuhul palavad õnnitlused ka minu poolt :)
Ja kas Linnu karvad nopib ka üles? Vaiba seest kaa? Aga saiapuru ja märjad puuvilja jäägid köögi põrandalt?
( ära nüüd katsetamisega masinat aint ära lõhu 🙂 )

25/03/2008 Külli Voit
Alguses olin väga skeptiline, et niikuinii vuristab niisama mööda tuba ja sööb ainult elektrit. Aga oh üllatust, ta tõesti koristab ja tootja väitel on just eriti usin loomakarvu korjama. Linnu omad saab igal juhul kätte ja vaip on meil kah karvaajav, need koristab ka kokku. Saiapuru on käkitegu! Niiskemat kraami ma sihilikult pole proovinud, aga eks ikka on ette sattunud ja korjab kõik kokku. Midagi umbe minna ei anna, see mehhanism seal väga lihtne. Silmaga paistab küll kõik puhas, kuigi vaibad ma vist siiski tõmbaks vahel ka teise imejaga üle. Aga praegu on viimasest kondijõul imemisest üle paari nädala möödas ja ikka tundub nagu puhas. Ainus miinus on see,et ta suristab jube kaua, ikka põhjalik noh. Et kui siis ise oled kodus käib natuke närvidele kui keegi pidevalt üle varvaste sõidab või peab sind lauajalaks ja hakkab usinalt ümber sinu prahti koristama. Ja see surin ka, kuigi suurt müra ta ei tee. Ma panen siis käima kui kodust ära lähen või sinna korrusele kuhu parajasti asja pole.

26/03/2008 Riina Riina
Kui tohib, siis lisan ka oma õnnitlused, kuigi ei tunnegi. Aga õnne läheb alati vaja! Tahtsin lihtsalt kommenteerida, et meil ka juba aastaid selline tore koduabiline teenistuses, küll teistsugune mudel (Electrolux), hellistavalt nimeks Robi. Ja ausalt, annaks Nobeli preemia sellele, kes ta välja mõtles. Meil on temast tõsiselt palju abi. Kogu mööbel on ostetud täpselt mõõdus, et Robi mahuks igale poole puhastama. Tavaliselt koristab me kodu ära siis, kui ise tööl või väljas oleme. Ei saa enam tõesti aru, miks peaks koristamise peale aega raiskama. Kusjuures, kui piisavalt tihedalt kasutada, siis ei teki ka õhku tolmu ja kogu korter näeb puhtam välja. Meil must mööbel, aga tolmukorda ei paista. Seega komplimendid su mehele, see oli ju tore kingitus – kinkida rohkem aega teile, et sa peaks vähem aega raiskama koristamisele 🙂

Määratlemata

Kahekuune

Meie igapäevane põhilause on hetkel „Küll ikka Renatoga on palju lihtsam kui oli Triinuga“ ja millegipärast on mul tunne, et see lause jääb pidevasse kasutusse vähemalt järgmised 18 aastat. Nüüd tundub, et Triinu on hirmus paha laps, ei ole, aga ta on ju Jäär ja Renato on Kaljukits. Jälle ma oma astroloogiaga siin, aga no mis salata, minu jaoks need asjad kehtivad. Kaljukitsed pidavat olema tublid lapsed ( õigem oleks vist öelda lihtsad oma vanematele kasvatada, sest tublid on ju kõik lapsed) – nad on rahulikud, kannatlikud, usinad, õpivad korralikult, tahavad olla tublid ja ruttu täiskasvanuks saada. Kui nad aga suureks kasvavad, siis sõltub kõik sellest kas nende valikud ühtivad nende vanemate valikutega. Ehk kui ühtivad on kõik hästi, kui aga ei, siis pole vanematel muud teha kui aksepteerida oma lapse valikuid, sest kange Kaljukits oma meelt ei muuda. Et kui Renato otsustab suurena New Orleansi kolida, et seal drag queenina elatist teenida, siis ei ole mul teha muud kui talle vahest külla sõita. Aga sinna on veel aega ja hetkel naudin oma tubli poega täiel rinnal.

Või siis võib lihtsalt öelda, et Triinu on rohkem minu iseloomu ja Renato rohkem Paolo moodi.

Mis siis on lihtsam kui oli Triinuga?

Noh, kõigepealt mulle muidugi meeldib mõelda, et ma olen nüüd ju nii kogenud ja tubli ema ning sellepärast on kergem. Eks natuke on ka seda, sest mõnda Triinuga tehtud totaalset viga oleme sihilikult vältinud. Näiteks ei ole Renato kunagi saanud magada minu või issi kõhu peal. Samuti ei kammi me nutva lapsega edsasi-tagasi mööda tuba. Ka jälgin ma esimestest päevadest alates palju  magatakse ja palju üleval ollakse, et ei tekiks üleväsimust. 

Kuid suurem põhjus on vist siiski Renato ise, kes on lihtsalt palju lihtsam beebi kui oli Triinu.

Näiteks vankriga linnas, poes või kus iganes kärutamine. Esmalt, Triinu ei tahtnud üldse vankris olla. Kui ta sinna vahest ka sain, siis üle 15 minuti ta seal ei maganud. Kui ta üles ärkas, siis hakkas nutma ja mitte niisama tihkuma vaid ikka kohe röökima. Renato vankris magab. Üks tund, kaks tundi, kolm tundi….kui söögiaeg hakkab lähenema, siis on soovitav käru seisma mitte jätta. Täis kõhuga pole aga vahet. Kui ta vahepeal ärkab, siis vaatab natuke ringi ja jääb uuesti magama.

Autos Renato magab. Terve tee. Kui see tee just üle 3 tunni pikk ei ole. Triinu magas autos ainult mingi aja, maksimum 40 mintsi.

Külas. Renatot võivad ka teised inimesed sülle võtta, ta isegi naeratab neile. Triinu hakkas võõraste süles kohe vingerdama ja õige pea ka nutma. Nutu puhul ei suutnud mitte keegi teine teda maha rahustada, ka minul võttis see ilmatuma aja.

Kui Renato nutab, siis ma tean miks ta nutab. Tal on kõht tühi, tal on palav või on tal ümbritsevast möllust väsimus peal. Viimase puhul võib ta päris korralikult nutta ja vahest on teda päris raske maha rahustada, kuid see aeg on siiski mõistlik ja missioon ei tundu võimatu. Triinuga ma kõik need esimesed kuud püüdsin aru saada miks ta nutab, kuid enne said need hullud 3 kuud läbi ja nutu põhjus jäigi saladuseks.

Vannis Renatole meeldib.  Pole vahet kaua ta seal liguneb, nutma vannis juba ei hakka. Alles siis kui välja võtan ja riidesse topin, võib juhtuda, et tuleb nutt.

Ainult öise magamise puhul oli Triinuga kergem. Öösel Triinu magas. Renato magab kuni 3-4ni, siis hakkab ringi vahtima ja sahmima. Mul ka magada ei lase, sest üksi on ju igav. Vahepeal tuleb luti isu ja keegi peab ju seda suhu panema. Siis läheb kõht uuesti tühjaks, vahel tuleb ka kaka ja magama jääb uuesti vahetult peale päikesetõusu, umbes nii pool tundi enne Triinu ärkamist. Õnneks on hommikune Triinu issi kohustus ning mul lastakse natuke pikutada.

Ühesõnaga, Renato on selline beebi nagu kirjutatakse raamatutes – magab kärus ja oma voodis, kindlasti ka autos, meeldib vann ning vahest on öösel üleval. Triinuga oli kõik teistmoodi.

Tegelikult mulle selline võrdlemine ei meeldi ja edaspidi ma seda ei tee kah, vähemasti ei pane kirja…:o). Sellest, et nad täiesti erinevad, on juba praegu aru saada ning igasugune võrdlemine oleks puhas energia raiskamine.

Kommentaarid:

04/03/2008 TädiMari .
? Ainult pildid? Aga jutt?

Tegelt pildid on toredad ning kutt on ikka näha,e t kutt ( mitte sinise riietuse pärast), selline mehine nägu peas 🙂

05/03/2008 Külli Voit
Ega kõike korraga ka ei saa! No jutt ikka tuleb ka, ma lihtsalt ei jõudnud. Aga riided on jah itaaliapäraselt helesinised ja ega teist värvi enne tulegi kui eesti vanaema pakk kohale jõuab. Praegu on kõik riided itaalia vanaema sõbranjede kingitud või naabrinaiselt saadud kellel aastane poeg kodus.

06/03/2008 Jette A
Väga rahulolev väike vanamees 😉 !

07/03/2008 TädiMari .
Seda ma arvasin,e t jutt oli tulkul aga eks mul oli vaja ikka näägutada ju!
Anita on täpselt nagu Triinu.. magamise koha pealt. Eile just käisime Ikeas ( see ju Bolognas) ja sinna minnes 40 min täpselt magas( sõit oli meil täpselt rihitud tema uneajaks muidugi), tagasiteel pool teed röökis, siis röökis end magama. Vankris samamoodi magab 40 min kui on uneaeg aga beebina oli alati jama. Lihtsam oligi linaga, seal magas alati!
Kui ma teaks,e t teine nii rahulik tuleks, siis ma mõtleks ka teise peale….. Seni aga mõtleme hoopis koera peale 🙂

07/03/2008 Külli Voit
Anni ja Triinu kahjuks rääkis muidugi ka palavus. On ikka hoopis midagi muud magada sissepakitult 5 kraadises värskes õhus kui higistada 30 kraadiga, käed-jalad laiali vehkimas. Ja lutt teeb ka oma töö, kui ikka hakkab vingerdama, siis lutt uuesti suhu ja magab edasi.
Muuseas paljud väidavad, et teine laps on palju rahulikum ja kolmas veelgi.

07/03/2008 Annumannu Post
Vòibolla on natuke kasu ka sellest, ise oled ka juba kogenum ja tead enam -vàhem mida teha , mida mitte ja ehk ei làhe ka pisiasjade peale paanikasse, mis vòib esimese lapse puhul vàga kergelt juhtuda.Eks me ju kòik òpime ja mida aeg edasi, seda targemad olme:).Muidugi on igal lapsel ka oma iseloom ja tundub, et seekord ònnistati teid ùhet ilusa, rahuliku ja tòsise tegelasega:P.Kas silma vàrvist saab juba aru?Vòi on veel liiga vara….issand enam ei màletagi sellised asju:)

08/03/2008 Külli Voit
Praegu on ikka sinised, natuke tumedamad ja hallimad kui Triinul. Eks see värv veel muutub, kuid pruuni sealt kindlasti ei tule. Kuskil peale 6ndat nädalat peaks olema suht selge mis värv tuleb, kuigi aastate jooksul muutub veel.

Määratlemata

Kodused hetked

 

Hommikul enne lasteaeda minekut.

 

Ükspäev kasvataja hommikul kiitis Paolole, et küll on ikka tubli ema Triinul, laps kogu aeg nii kaunilt riides. Paolo siis kohe parandas, et ei ole see ema ühti riideid valinud, hoopis tema töö on see. Nüüd lasteaiakasvatajad juba teavad – kui Triinu tuleb tumesiniste dressipükste ja kellegilt saadud vana oranzi pusaga, siis on hommikune riietaja olnud ema. Kui aga piigal on tutt peas ja roosa kleit üll, siis on olnud selleks issi. No tegelikult tutti ikka pähe ei tee ja roosat kleiti ka ei ole, aga no mõte jääb samaks.

 

Teinepäev kasvataja küsis, et noh, kas on näha kah, et laps on iseseisvamaks ja tublimaks muutunud? Paolo siis vastas, et jajah, sõnavara on kõvasti arenenud, eriti tihedalt kasutatakse nüüd sõna mio (minu), samuti teatas Triinu hommikul minu küpsetatud saiade peale che schifo! Sõnavara on tal tõesti seal märgatavalt suurenenud ja noh, mis parata, mitte see eesti oma.

 

 

 

Lisaks on lasteaed Triinus äratanud siiani varjul olnud keemiku. Seal nad möksivad igast asjadega, nüüd vaja Triinul kodus kah katsetada. Kuna muid võimalusi katsetamiseks eriti ei ole (loe: ema ei luba), siis rahuldab Triinu oma möksimisekihku söögilaua ääres.

 

Siin siis näha ühe katse tulemus

 

Katse kirjeldus: segada kokku pasta ja jogurt, teises topsis mahl ning riivitud juust, siis kallata mahla-juustusegu pasta–jogurtisegu hulka, segada, siis kallata ümber mahlaklaasi, et näha kas see kõik klaasi ka mahub. Ei mahu. Katse sooritatud. Ema võib koristama hakata.

 

Aga tegelikult olen ma lasteaiaga rahul. Isegi väga. Ma arvan, et vähemalt Triinule on see ainult positiivselt mõjunud. Tundub, et ta ise arvab ka nii. Kui hommikul küsida, et kas lasteaeda lähme, siis tuleb eriliselt reibas Siiiii!!! ja Andiamo!!! vastuseks ning tüdruk hakkab bidzaamas ja paljajalu end uksest välja sättima.

 

Laulis ja tantsis ta tegelikult juba enne lasteaeda. Aga kui enne oli tegu niisama omaloominguga, siis nüüd vahest isegi taban mõne tuttava viisijupi. Mina neid laule muidugi ei oska, aga kuna Paolo veetis ju terve esimese nädala koos Triinuga lasteaias, siis on tal need paratamatult  peas.

 

 

 

 

Kaltsukubu

See varases nooruses alanud mütsiarmastus on endiselt teemaks. Kui oleks Triinu teha, siis me kõik peaksime 24h kandma mütsi (või ka kahte), päikseprille ja soovitavalt ka kõrvaklappe. Õnneks nüüd ta vahest siiski aksepteerib ka ei´d, juhul kui mul või Paolol pole isu karvamütsiga toas istuda. See-eest omale topib kõik ja korraga, kui midagi üle jääb, siis need lähevad karumõmmidele pähe.

Kommentaarid:

04/03/2008 TädiMari .
Ka siin kõik emad kiidavad lasteaeda! Ka kõige alternatiivsemad, kui panevad lapsed sinna siis pärast ei jõua ära kiita! Noh ja Triinu pole ka just introvertne ja häbelik, kes eelistaks kodus vaikselt nohistada.

06/03/2008 Jette A
Oioi, milline imearmas väike preili, tõeline kaunitar! Aga Itaalias toimiv lasteaiasüsteem ajab küll kadetaks..