Kõik algas tegelikult juba eelmisel õhtul, ehk siis Renato tegi super-ideaalse öö. Läks õhtul seitse magama, sõi kell üheksa, kell kaks ja kell viis, magas hommikul poole kaheksani ning ärkas heas tujus. Seega ärkasin ka mina üle pika aja puhanult ja kah heas tujus. Ilm oli juba hommikul super, õues oli samasoe kui toas. Meie maja puhul tegelikult isegi soojem. Toas oli 20 ja õues 25. Uksed ja aknad olid pärani ning lapsed sõelusid sisse –välja. Täpselt nii nagu ma siia majja kolides ette kujutasin et olema saab. No tegelikult sõelus omal jalal esialgu ikka ainult üks, teine sõelus minu süles või magas vankris, aga ikka ainult õues. Hommikul tegime ühe tiiru oma rong-vankriga või vanker-rongiga. Selline kahelapse käru. Üks kohalik kahelapseema laenas meile, ise tuli ja pakkus. Vot sellised inimesed elavad meil siin Fumanes, aga see on omaette teema. Pärast asjatasime aias. Issi püüdis meie umbrohustunud muru esteetilisemaks muuta ja meie Triinuga kastsime lilli ning panime basiilikuseemned potti. Vahepeal tegin lõunat ning peale seda üritasin Triinut magama saada. Natuke aega ta nagu oli vait oma toas, aga kahtlaselt vähe. Tõenäoliselt ta ei maganudki, aga mis sest. Nii ilusa ilmaga polegi vaja magada. Läksime hoopis rattaga sõitma. Esimest korda siin olles. Hirmus raske oli. Mõtlesin, et kas ma tõesti olen raseduse, sünnitamise, imetamise, magamatuse, talve ja maeiteamillepärast veel nii nõduraks jäänud, et ei jaksa vändatagi enam. Triinu nagu kah ainult kilo raskem kui oli suvel. Aga siis selgus tõsiasi, et kummid olid lössis mis lössis. Aga ikkagi tegime tiiru, loodetavasti ei lõhkunud kumme ära. Tagasi jõudes sõime õues jogurtit ja viinamarju ning mina hakkasin Renatot magama sättima. Triinu asjatas endiselt õues. Issi, vaatamata mitmetunnisele rassimisele, ei olnud meie „muru“ suurt kaunimaks suutnud muuta. Et siis homme helistame aedniku kohale ja laseme valmis muru panna.
Õhtuks sõime kala, Triinu tegi oma tavapärase õhtuse etteaste ning meie proovisime lõpuks ometi oma sauna ära! Täitsa sauna moodi oli.
Päev sai ainult kuidagi ruttu otsa, sest nagu selgus, keerati täna kella. Ega me poleks teadnudki, aga arvutid on ju nii targad, et keeravad ise oma kellad edasi. Ja tegelt, kirikutorni kell oli kah õigeks keeratud. Minul aga see kellakeeramine keeras kohe kõik sassi – kes millal sööb ja kes millal magab. Ma ei arvanudki, et ma nii kellaaegades kinni olen, aga tuleb välja, et olen. A eks see on sellest, et iga minut on välja arvestatud ja kõik on omavahel seotud. Näiteks läheb Renato vanni kell kuus, et siis kell seitse ta juba magab ja ma saan Triinule süüa anda. Samas, söögi pean valmis tegema juba enne vanni, sest pärast ei jõua ja seda saan teha ainult siis kui Renato teeb uinakut. Seega, selleks et ta umbes vanniks üles ärkaks, peaks ta kuskil pool viis – viis uinakule minema. Noh, ja nii terve päev ära plaanitud. Tõeline matemaatika.
Seega, mina elasin tänase päeva ikka vana kella järgi, alles õhtul keerasin kellad õigeks. Homme siis üritan muu maailmaga ühte kella minna. Keeruliseks teeb asja see, et Renato jääb n.ö. vana kella järgi elama, aga Triinu ja loomulikult ka meie, uue kella järgi.
Aga nüüd on see päev läbi kah. Homme lähevad Paolo ja Triinu bussiga Veronasse, sest meil Renatoga on autot vaja kuna lähme puusadest ultraheli tegema. Bussisõit saab Triinule kindlasti suur seiklus olema. Ma juba kujutan ette kuidas ta seal silmad suured peas ringi vahib.
Kommentaarid:
02/04/2008 Liisi Helena Kasesalu
Kallid Triinu ja Renato ja emme ja issi – kõigile palju õnne sünnipäevaks! Renatole tagant järgi ja Triinu vist ka magab juba, nii et ka kerge hilinemisega 🙂 Musid ja kallid, Liisu emme issiga.