Kui Triinuga ei suutnud ära oodata millal need karmid esimesed 3 kuud läbi saavad, siis Renatoga on see läinud kõik nii kähku, et ei jõudnud bloogigi midagi kirjutada. Ainuke kriis oli kuskil kolmanda kuu alguses, kus äkitselt hakkasid hirmsad gaasid vaevama ja nii 2 nädala jooksul oli meil nii mõnigi magamata öö ja nuttu täis päevad. Aga nii äkki nagu nad algasid, sama äkki nad ka kadusid.
Üldiselt on ta endiselt selline rahulik sell. Aga mitte üldsegi tuim, hoopis väga seltskondlik, naeratusi jagub kõigile kes temaga suhelda viitsivad. Seltskonda talub kah paremini kui Triinu sama vanalt.
Tal on omad asjad mis talle ei meeldi ja mis teda nutma ajavad. Näiteks mütse ei salli silmaotsaski. Ka pluusid on vastikud niikaua kuni nad üle pea tulevad. Ning pikad varrukad on tüütud, sest kuni ema ükskord need vastupuiklevad käed varrukatesse saab on ühel kolmekuusel ammu kannatus katkenud. Noh ja õuekombest ei tasu üldse rääkidagi. Õnneks selle aeg on nüüdseks läbi.
Kui muidu on Renato vana rahu ise, tee temaga mis tahad, siis söömise suhtes on ta vastupidi vägagi pretensioonikas. Tõenäoliselt on selles osas ta ississe, et söömine on üks tähtis tegevus ja sellega nalja ei tehta. Kui Renato sööb, siis muu elu peab seisma jääma. Eriti käib see minu kohta. Mina tohin istuda ja teda heldinud pilguga vaadata. Ja kõik. Rääkida ma ei tohi, isegi sosistada mitte. Arvutit ühe käega näppida ei tohi, ajakirja lugeda ei tohi. Ka teised läheduses võivad äärmisel juhul sosistada ja mina kindlasti ei tohi silmi teistele tõsta vaid pean heldinud pilgul Renatot vaatama. Kui ma julgen midagi öelda või ajakirja keeramiseks kätt tõsta, hakkab esmalt sahmima, siis laseb tissi lahti ja lõpuks hakkab nutma ka kui ma vaatamata kõigele teda edasi ignoreerin. Õnneks on Renato kiire sööja, ei mingit pooletunnist tissi otsas istumist. 10 minutit ja valmis. Selle aja võin ma teda heldinult vaadata küll.
Triinu muidugi kasutab selle momendi ära ja tegeleb mingi lollusega, sest ma ju ei saa isegi normaalse häälega midagi öelda, rääkimata riidlemisest. Tegelikult ei meeldi kurjustamine Renatole ka niisama, ilma söömiseta. Ja minul ikka need detsibellid kipuvad tõusma kui Triinu mind ei kuula või lollust teeb. Nüüd aga pean ma intelligentsemaid kasvatusvahendeid kasutama, et Renatot mitte ehmatada. Triinule mu lärmamine niikuinii ei mõju kah.
Oma kolmanda kuu sünnipäeval avastas Renato, et tal on näpud. Ja käed ei vehklegi enam nii kaootiliselt, seega on võimalik seda näpuasja rahulikult uurida.
Lutiga on Renatol omad suhted. Lutt on tal küll kohe aegade algusest saadik kuid ega ta mingi suur lutitaja ei ole. No nii küll ei ole, et päevad ja ööd läbi istub lutt suus. Enamasti olen mina see kes seda lutti topib, on ainult üks moment kui Renato seda ise kah tahab. Kui tavaline on see, et titt eelistab tissi lutile, siis Renato eelistab vahel lutti tissile. Viimane on ikkagi ainult söömiseks ja niisama seal otsas ei istuta. Kui kõht on täis, siis paluks lutti.
Magamisega on ühelt poolt hästi ja teiselt poolt kehvasti. Öine magamine on tunduvalt paranenud. Õhtul jääb magama täitsa ise, käib vannis, ööriided selga, süüa, siis teki sisse, lutt suhu ja mina võin areenilt lahkuda. Päevased pikad magamised on see-eest kahanenud 40 minutilisteks. Väga tüütu ja ma ikka loodan, et see kauaks nii ei jää.
Huvitav on see, et linatamine ei lähe meil Renatoga kohe mitte üks raas. See, et Renatole linatamine ei meeldi, on isegi arusaadav, tal ju esimene kord ja vajab harjumist. Kuid ka mulle miskipärast ei meeldi seekord, kuigi Triinuga käisin kuus kuud praktiliselt iga päev ja lausa mitu korda päevas. Aga seekord ma kohe ei jaksa ja lina kah tundub kogu aeg halvasti olevat, kuigi seon väga püüdlikult. Renatol läheb tükk aega enne kui ta linas rahulikuks jääb, muudkui sahmib ja ajab end sirgu, no ei meeldi kohe. Kui Triinule meeldis ka ilma linata kõht kõhu vastas olla, siis Renato tahab just selili olla ja süles nägu väljapoole. Ma nüüd ootan kõhukoti aja ära, ehk sellega läheb paremini, sest sellega on natuke rohkem vabadust kui linaga.
Kommentaarid:
29/03/2008 Vanaema Eestist
Palju õnne, pisike tibu! Just vaatasin, et Triinust oli esimesel kolmel kuul pikalt juttu, et mida kõik jälle teeb, Renatost ainult natuke ja paar pilti…Nii armas väike poisu.
29/03/2008 annumannu post
Palju ònne!!!Nii armsalt naeratab:)
30/03/2008 Külli Voit
Nojah, mis teha. Eks ma siis kirjutan Renatost ühe pika loo mitme lühikese asemel. No ei ole minul selle kirjutamisega nii hästi, et ükskõik mis momendil istun maha ja kirjutan. Mul peab ikka vaim peal olema ja see vaim tuleb ju ikka siis kui kirjutada ei saa ja kui siis moment tekib, on kõik peast läind.
31/03/2008 kadri kuum
Palju õnne!!! Aurelia pani Renatole uue nime ka, küsis mu käest, et ta tahab näha Tornado pilti:)
31/03/2008 Külli Voit
Eheh…väga hea! Ilus poisslapse nimi ju! Selline välismaine variant Tormist.