Hommikul enne lasteaeda minekut.

 

Ükspäev kasvataja hommikul kiitis Paolole, et küll on ikka tubli ema Triinul, laps kogu aeg nii kaunilt riides. Paolo siis kohe parandas, et ei ole see ema ühti riideid valinud, hoopis tema töö on see. Nüüd lasteaiakasvatajad juba teavad – kui Triinu tuleb tumesiniste dressipükste ja kellegilt saadud vana oranzi pusaga, siis on hommikune riietaja olnud ema. Kui aga piigal on tutt peas ja roosa kleit üll, siis on olnud selleks issi. No tegelikult tutti ikka pähe ei tee ja roosat kleiti ka ei ole, aga no mõte jääb samaks.

 

Teinepäev kasvataja küsis, et noh, kas on näha kah, et laps on iseseisvamaks ja tublimaks muutunud? Paolo siis vastas, et jajah, sõnavara on kõvasti arenenud, eriti tihedalt kasutatakse nüüd sõna mio (minu), samuti teatas Triinu hommikul minu küpsetatud saiade peale che schifo! Sõnavara on tal tõesti seal märgatavalt suurenenud ja noh, mis parata, mitte see eesti oma.

 

 

 

Lisaks on lasteaed Triinus äratanud siiani varjul olnud keemiku. Seal nad möksivad igast asjadega, nüüd vaja Triinul kodus kah katsetada. Kuna muid võimalusi katsetamiseks eriti ei ole (loe: ema ei luba), siis rahuldab Triinu oma möksimisekihku söögilaua ääres.

 

Siin siis näha ühe katse tulemus

 

Katse kirjeldus: segada kokku pasta ja jogurt, teises topsis mahl ning riivitud juust, siis kallata mahla-juustusegu pasta–jogurtisegu hulka, segada, siis kallata ümber mahlaklaasi, et näha kas see kõik klaasi ka mahub. Ei mahu. Katse sooritatud. Ema võib koristama hakata.

 

Aga tegelikult olen ma lasteaiaga rahul. Isegi väga. Ma arvan, et vähemalt Triinule on see ainult positiivselt mõjunud. Tundub, et ta ise arvab ka nii. Kui hommikul küsida, et kas lasteaeda lähme, siis tuleb eriliselt reibas Siiiii!!! ja Andiamo!!! vastuseks ning tüdruk hakkab bidzaamas ja paljajalu end uksest välja sättima.

 

Laulis ja tantsis ta tegelikult juba enne lasteaeda. Aga kui enne oli tegu niisama omaloominguga, siis nüüd vahest isegi taban mõne tuttava viisijupi. Mina neid laule muidugi ei oska, aga kuna Paolo veetis ju terve esimese nädala koos Triinuga lasteaias, siis on tal need paratamatult  peas.

 

 

 

 

Kaltsukubu

See varases nooruses alanud mütsiarmastus on endiselt teemaks. Kui oleks Triinu teha, siis me kõik peaksime 24h kandma mütsi (või ka kahte), päikseprille ja soovitavalt ka kõrvaklappe. Õnneks nüüd ta vahest siiski aksepteerib ka ei´d, juhul kui mul või Paolol pole isu karvamütsiga toas istuda. See-eest omale topib kõik ja korraga, kui midagi üle jääb, siis need lähevad karumõmmidele pähe.

Kommentaarid:

04/03/2008 TädiMari .
Ka siin kõik emad kiidavad lasteaeda! Ka kõige alternatiivsemad, kui panevad lapsed sinna siis pärast ei jõua ära kiita! Noh ja Triinu pole ka just introvertne ja häbelik, kes eelistaks kodus vaikselt nohistada.

06/03/2008 Jette A
Oioi, milline imearmas väike preili, tõeline kaunitar! Aga Itaalias toimiv lasteaiasüsteem ajab küll kadetaks..