Category Archives: Määratlemata

Määratlemata

Tänaseid tähelepanekuid

1. Kui oled oma lapsed pealabast jalatallani või labajalast peatallani (või kuidas see nüüd oligi) varustanud vihmakindla varustusega, sest oled otsutanud, et lapsed võiksid ka vihmaga õue saada,  siis tasuks ka omale samasugune vihmakindel kostüüm muretseda. Mitte nii et peale mõningast õuesolemist tunned kuidas jope on poole raskem ja kraevahelt midagi niriseb. Rääkimata reite külge kleepuvatest läbimärgadest teksadest.

Ei tea mis pikkuseni need Lenne kombekad on? Kas meeterkaheksakümmendkolme jaoks leiab midagi?



2. Peaksin vist lasteaia koka juurde kursustele minema. Sest kuidas on nii, et lasteaias süüakse risottot ja isegi lausa kõrvitsaga, aga kodus piisab ainult riisi vaatamisest kui tuleb "Aga mulle ei maitse!" Samuti asus Triinu eile õhinaga keedetud spinati kallale, kuid peale esimest ampsu teatas, et talle maitseb spinat ainult lasteaias. Ok, ma saan aru, et ma ei ole suurem asi kokk, aga no ma ei usu küll, et see keeduspinat seal lasteaias kuidagi teistsugune oleks. Spinati keetmiseks ei pea nüüd küll Liia Virkus või Jamie Oliver olema! Või peab?

Kommentaarid:

04/12/2009 Raine De Giorgi
😀

04/12/2009 TädiMari .
hahaha! Väga hea!

07/12/2009 kadri kuum
Vihmakindla kombekaga võin sind aidata, vaatan Balti jaama kaltsukas ringi:) Mingi traksidega 70-80ndate tegumoega püskid ikka saad, kollased või punased.
Lasteaia toit on imetoit jah. Meil sama asi. Pudrud on lasteaias niiiiii head, et kodus neid ei sööda. Isegi maitsta pole vaja, sest Näha juba on, see pole hea:)

Määratlemata

Liimib ja lòikab


Juba nàdal aega on Triinul suur lòikamise-liimimise hoog peal. Neid hoogusid on tal ennegi olnud, kuid sellises mastaabis esimest korda. Hommikul àrkab, siis teatab esimese asjana, et tal jài eile midagi pooleli ja tormab alla liimima. Suure hàdaga saab ta lasteaeda, viimane asi, mis enne uksest vàljumist lauale pannakse on kààrid. Jòuab lasteaiast koju, muidugi kohe jàlle lòikuma. Tàna jalutas lausa poole multifilmi pealt liimima! See on ikka kùll tippude tipp juba. Kòòk nàeb vàlja nagu sùgisene Stroomipark, laud ja pòrand vàrvilisi lehti tàis. Ma isegi enam ei korista, niikuinii hakkab jàrgmine pàev jàlle otsast peale. Lùkkan aga paberikuhja lauanurka kokku ja kàib kùll. Kolm liimipulka on juba otsas, tàna tuli kasutusele vòtta ùks teistsugune liim.






Hetkel liimib ta selliseid paberikuhjasid. Liimib igast erinevaid paberitùkke ùksteise otsa, siis kohendab kààridega ààri ja ongi valmis. Mulle tàitsa meeldivad, neid vòiks lausa jòulukaartidena laiali saata.



Kui ta tàna oli pea kaks tundi omaette liiminud ja lòikunud, siis jalutas minu juurde ja teatas: "Emme, tule tee nùùd sina ka midagi. Istu siia minu kohale ja kui sul abi on vaja, siis ma aitan." Mis mul muud ùle jài kui ajasin end arvuti tagant pùsti ja làksin liimima. Tegime siis Triinuga kahepeale sellise kuuse.





Kommentaarid:

04/12/2009 Raine De Giorgi
Kuule, aga see kaardi-idee pole üldse paha, päris armas ja siiras oleks!

04/12/2009 TädiMari .
ma jään siis kaarti ootama!
Triiunu on väga põhjalik 🙂 Kui juba siis juba korralikult!

Määratlemata

Jutud

Triinu istub õhtusöögi taga kuniks see on juba täiesti jahtunud. Triinu: "Emme, kartulid on täitsa külmetanud!"



Võtsin õhtusöögi kõrvale tavapärase vee asemel  klaasi piima. Triinu: "Aga emme! Issid ja emmed ei joo piima! Issid ja emmed joovad kohvi, koka koolat ja veini."



Eriti huvitav on seal see koka koola, seda me tegelikult eriti just ei joo. Kui välja arvata see üks kord kui ostsin pudeli koolat, et sellega katlakivi eemaldada. Kirjutati kuskil ökolehel, et sellega saab. Katlakivi see muidugi ei eemaldanud, vaid muutis selle lihtsalt pruuniks, nii et nüüd on veelgi koledam kui oli enne. Selle järgijäänud koka koola me siis jah, jõime ära. Näha on, et see üks kord jättis kustumatu mälestuse Triinu mällu.



Atol on aga uus sõna – tooti. Tooti tähendab kõike, mille kohta tal omal veel sõna ei ole. Ehk siis põhimõtteliselt kõik, välja arvatud need 15 sõna mis tal selged on.  Triinu on ka tooti.

Kui Ato tahab midagi enda kätte, siis võtab ta appi omaloodud viipekeele – toksib ühe käe nimetissõrmega teise käe peopesa ja juurde käib nõudlik tooti, tooti! Ehk siis "anna mulle ka saia!" või "mina tahan ka issi telefoniga mängida!" jms.



Ato on hea näide sellest kuidas piisab ka 15 sõnast, et juba lauseid moodustada ja suhtlust aretada. Eeskujuks kõigile keeleõppijatele, kellel tavaliselt on meeletu sõnavara, kuid ühtegi lauset ikka moodustada ei suuda. Mina ise kah nende hulgas, muidugimõista.



Aga Ato laused on siis sellised:



Auto kuku -auto kukub

Äi kuku – Ato ei kuku

Emme äi! – emme ei tohi teha

äi kuu – see on päike, ehk siis ei ole kuu

jne.

Enamasti figurreerib lausetes Äi! ehk siis Ei!

Ei figureerib viimasel ajal üldse kuidagi palju, ka ilma lauseteta. Hakkame sinna terrible two kanti jõudma vist.



Isegi kolmesõnalise lause saab hea tahtmise juures kokku:

Äi papa auto! – issi ei tohi autot võtta

Kommentaarid:

07/12/2009 kadri kuum
Adeelel kah lähenev Terrible two. Kui midagi ei saa, mida parasjagu tahab, siis hakkab nutma ja röögib “Teele oma, Teele oma” või Anna siia! Ja magama minekud on sellised, et “Lähme tuttu” – “Ei, EI, EIIIIIIIIIIIIIIIII”

Määratlemata

Specifico….

….ehk spetsiifiline. Niimoodi me hùùame vahest Atot. 

Atol peavad olemas asjad nii nagu on. Muuta pole midagi vaja. See ilmnes juba esimesel elupoolaastal kui ta oli nòus sòòma ainult hàmaras magamistoas ja voodis lamades ning mitte kuskil mujal vòi muus asendis. Selle nahka see imetamine meil lòpuks làkski.

Putru sòòb ta hommikul ainult ùhest kindlast kausist, ùkski teine ei sobi. Lisaks on pudrukauss ainult pudru jaoks, lòunat vòi òhtusòòki sealt ei sòòda.

Ato koht laua ààres on laua otsas, kuna see oli ainuke koht kuhu sòòtmistool mugavalt mahtus. Kui ta sòòtmistoolist vàlja kasvas, mòtlesime, et kùll oleks tore kui me nùùd kòik laua ààres istume, et ùhelpool kaks ja teisepool kaks. Et kuidagi harmoonilisem, muidu keegi istus ikka nagu seltskonnast vàljas. Ei tulnud sest vàlja midagi. Iga sòògikord  nùgis ja sikutas Ato protestides oma tooli laua otsa tagasi. Nùùd ta siis ongi meil nagu peremees laua otsas.

Pissil kàib ta ainult issi tòòtoas, pott peab olema seljaga ukse poole ja kòik peavad toast vàlja minema.

Vannis istub ta ainult kraanipoolses otsas ja seljaga Triinu poole. Veenmised, et vòiks ju nàoga Triinu poole olla, oleks toredam màngida, ei ole andnud tulemusi.

Kui ehitan talle mànguklotsidest maja ning poolepealt avastan, et ei tule just parima konstruktsiooniga varinat, et vòiks teha teistmoodi, siis enam midagi muuta ei tohi. Hilja, kui juba nii sai maja tehtud, siis olgu nii. Mis sest et kogu aeg ùmber kukub.

Atol on siin ùks lauajupp, mille ta toetab vastu diivanit et sealt siis autosid alla veeretada. Kui tegin ettepaneku, et teeks lauajupist diivani ja laua vahele hoopis silla, noh, vahelduse mòttes vòi nii, siis tuli sellest ainult ùks suur kisa ja protest. Lauajupp kàib vastu diivanit kaldteeks ja kòik! Ei mingit silda!



Triinu on hoopis teist masti. Tema hùùdis silla idee peale kohe ròòmalt JAAAA!!! ja oli kohutavalt pettunud kui silda ei saanudki, sest Ato ei lubanud. Temale meeldib kòik uus ja teistsugune. Tihti ta hùùab oma ròòmsa jaaa kòigepealt àra ja alles siis hakkab uurima, et mis see ùldse on mis me tegema hakkame vòi kuhu làhme.



Aga no ega siin midagi imestada ole, ega kàbid kàndudest kaugele ju kuku. Meie issile oli vàikese poisina maailma suurim trauma see, kui pidi uued saapad jalga panema. Tema tahtis ainult oma vanasid vòi ààrmisel juhul uusi, kuid tàpselt samasuguseid nagu olid vanad. Ega ta praegugi suurt muutunud ei ole. Teksased vòivad olla ainult Levis 501 ja soovitavalt 80ndate helesinine (òak!). 80ndate inimene nagu ta meil on. Kuna issi aga ise riidepoodides ei kài, siis Levis 501 vòin ma osta kùll, aga neid helesiniseid minu kàsi korvi panema ei tòuse. Seega, neid tal siiski ei ole. Kodus peavad kòik asjad olema samas kohas, kuhu ta nad kùmme aastat tagasi pani. Kui mingi asi muudab oma asukohta, siis vajab issi umbes kolm kuud, et hakata asja vana koha asemel uuest otsima.



Mina aga olen olen rohkem Triinu moodi. See kes iga nàdal mòòblit ùmber paigutab. Kui kaks pàeva pole midagi erakorralist juhtunud, hakkan oigama kui igav ja ùksluine mu elu ikka on. Kuna mòòbel on meil kodus kòik liiga suur vòi seina kùljes kinni, siis seda ma suurt ùmber paigutada ei saa. Mis ei tàhenda, et ma seda mòttes pidevalt ei teeks. Aga kòik see, mis mòòbli sees on ju kùll vàgagi ùmberpaigutatav. Umbes tàpselt siis kui issi on oma kolmekuulise tsùkli làbi teinud ja lòpuks ometi suutnud meelde jàtta kus tema sokid on, olen mina leidnud uue, hoopis parema ja loogilisema asjadepaigutamise sùsteemi meie kappides. Ning muidugi ma kohe tòstan kòik ringi. Ja vaene issi otsib jàrjekordsed kolm kuud  minu t-sàrkide sahtlist oma sokke lootusetult taga.

Kommentaarid:

01/12/2009 Vanaema Eestist
Seal kasvamas siis uued Anti ja Külli. Kui meil kodus öeldi sõna “lähme”, siis sina olid kohe suure hooga ukse all ja polnud üldse tähtis kuhu ja milleks minnakse, Antile tuli tund aega seletada, et kuhu ikka minnakse ja kes seal on ja mida seal tehakse. Ja siis teine tund veel veenda, et ega seal nüüd nii kole ka ikka ei ole, et võiksime ikka minna.

01/12/2009 Raine De Giorgi
oota, aga kes see poiss oli kes keset vaipa potil istus? 😛

02/12/2009 Külli Voit
No kùlalistega oli iiga pònev, et teise tuppa hàdale minna. Akki veel toimub midagi sel ajal kui tema àra on.

Määratlemata

Uhh

Udu, udu, udu ja nùùd veel ka vihm. Ja nii kàib juba kuu vòi rohkem. On see Itaalia vòi kus me elame!?



Ja siis ma tegin avastuse – ùle kòige maailmas vihkan (ok, see on ehk liialdatud) ma torumehi. Ja gaasimehi ja maalreid ja puuseppi ja igast muid asjamehi, kes sulle siia koju tulevad.  Eesti ajast sellist vastikust ei màleta, kuigi sai nendega kokku puututud kùll. Aga siin….kòigepealt see neile helistamine – nad ju ei rààgi itaalia keelt vaid mingit dialektisegu, millel lisaks igaùhel oma spetsiifiline vanamehe aksent. Ning mina teiselpool toru oma puise eesti aksendiga. Olen kùll igasuguseid keelekursuseid làbi kàinud, kuid kuskil pole òpetatud torumeeste vòi gaasikatla parandajate sònavara. Hàsti kui eesti keeleski teaks. Mina ei saa neist aru ja nemad ei saa minust aru. Siis nad tulevad ja veedavad siin ikka oma kaks tundi vàhemalt. Hingeldavad, higistavad, ronivad kapi all ja kapi peal, p…epilu vàrvli vahelt paistmas. Ja mina seal kòrval, teesklemas huvi ja rahulikkust. Lòpuks kui nad lahkuvad, viies kaasa màrkimisvààrse summa, avastan, et see mille pàrast see mees kohale tuli, on ikka parandamata!

Siia kategooriasse làhevad ka igast mùùgimehed. Yhe veeauruga tolmuimejatàdi sokutas siia àmm. Kaks tundi sisustatud. Kohe aga saabub siia ùks kòògi mùùgimees ja selle ma tàitsa ise kutsusin. Miks kùll, ei saa siiamaani àru. Ükspäev üks lihtsalt helistas ja ma leppisingi temaga aja kokku. Äkki oli vahelduseks udule ja vihmale üks päikesepaisteline päev ning mul tekkis vastupandamatu soov olla lahke. Või siis olin ma hetkeks oma astraalkehast lahkunud.

Kommentaarid:

26/11/2009 kadri kuum
Uhh, ma kohe rahulikum, kui teistel-kaugetel maadel ka päikest pole:) Kui oktoobrikuus Itaaliast tulin, hakkasin nii huvi pärast jälgima, kui palju meil päikest paistab. Kui oli 1,5 nädalat möödunud ilma päikeseta sain väga vihaseks……..Oled nagu paranoiline siin toas….ääää, kle mulle tundub et nagu hakkaks päike paistma, läheb nagu taevas heledamaks…….ei midagi. Natukese aja pärast tormad jälle akna juurde, no nüüd……ikka ei midagi.
Töömeestest nii palju, et mul mehed akna taga mitte toas. Pole kohe harjunud siin metsa sees, et keegi vaatab aknast sisse:)

26/11/2009 TädiMari .
hahaha, pean vist sulle appi tulema!
Ma armastan põllumehi ja igasugu muid vaid dialekti kõnelevaid vanamehi! Ma saan nendega alati jutule ja viskan roppu nalja ja siis saan alet ka veel, Muidugi ei võta ma kätt kunagi selle aja jookusl puusalt ning kullipilguga jälgin ka kogu tööd 😀 Uurin iga asja üle ja lasen endale kõik pulkhaaval lahti seletada.
Vot müügimeestega ei oska ma midagi peale hakata,isegi poes ei meeldi mulle kui müüja mind abistada tahab.

Kadri, kuidas ma sind mõistan! Kui meil maja kõpitseti ja pärast ka üle värviti siis lehvitasid töömehed mulle viienda korruse aknast sisse! Mul oli kõhe aga Annile väga meeldis selline meelelahutus!

Määratlemata

Raamatutest

Ato armastab raamatuid. Noh, eks nagu kòik vàikesed lapsed, kui neile vàhegi raamatuid kàtte antakse. Mulle ka raamatud meeldivad. Nii need suurte omad kui ka vàikeste. Piltide vaatamist ja juttude jutustamist eelistan igal kell mòningatele muudele tegevustele. Hea rahulik. Mòllata ja lapsi loopida ma eriti ei armasta, kuigi seda siiski vahest teen, sest nende jaoks on see ju màngimise tipp. Aga ùldiselt on see issi pàrusmaa.

Aga siis raamatutest. Ato kui suur autosòber, otseloomulikult armastab ùlekòige ka raamatuid autodest. Ja mina pean ùtlema, et ùkskòik kuidas ma ka ei ùritaks, vot autoraamatutest ei suuda ma kùll kuidagi vaimustuda ja veelvàhem neist mingeid lugusid vàlja imeda.



Autoraamatu vaatamise stsenaarium:



Ato: Autooo!

Mina: jah, see on auto

Ato: eeeeautoo!

Mina: jah, see on veoauto

Ato: teautooo!

Mina: ja, see on tuletòrjeauto

Ato: eeeauto!

Mina: ja see on veoauto

Ato kurjalt: EEEAUTO!

Mina: jajah, òige see on ju seguauto



jne, jne, jne

Kui ma ùritan minna lihtsamat teed ja raamatusse sùùvimata korrutada auto vòi veoauto, siis see ei làhe làbi. Vaatamata oma nirule rààkimisoskusele teab ta tàpselt, mis autoga tegu on ja hoia alt kui eksida julged. Sama kehtib ka traktorite kohta:



Ato korrutab ikka kas taktor vòi siis eeeeeetaktor (mis siis viitab mingisugusele erilisemale traktorile).

Mina: jah, see on traktor ja see on buldooser, see on ekskavaator ja see on heinapressiga traktor, jah, see on ratasroomiktraktor ning see on frontaallaadur, see on skreeper ja see on kaadur, see on kahveltòstuk ja see on laadur…..



Pòllumajadusmasinates olen nùùd vàhemasti kodus. Kui kedagi huvitab tàpsemalt mis asi on frontaallaadur vòi skreeper, siis andku aga teada.



Õnneks on siiski nii, et kui Atole mõni muu raamat ette sööta, siis vaatab ta ka neid hea meelega. Eriti kui seal on lahtikäivaid aknaid. Kaks raamatut, mida ta tihtipeale isegi autoraamatutele eelistab, on Lotte raamat ja Laura Lood.



Määratlemata

Viimased sündmused

Kõige tähtsam sündmus on see, et meil käisid külalised. Eriti tähtis on see minu jaoks, sest ei juhtu just tihti, et minu halli argipäeva nii palju uut ja elevust tuuakse. Vaatamata sündmuse tähtsusele et ole mul sellest ühtegi pilti, õnneks leiab aga neid Anni lehelt. Külas siis käisidki Anni ja Emeline koos oma esivanematega. Teoreetiliselt oli kokkusaamise peamotiiv asjadevahetus ning lastele lõbu pakkumine, siis praktikas on selliste ürituste peapõhjus ikkagi muttide lobisemisvajadus. Viimase ürituse puhul tegelikult ka vanameeste. Peale lõunat nad igal juhul kadusid tundideks kuhugi ära (ok, tegelikult tunnikeseks ehk, kui sedagi). Lastega oli seekord nii, et Triinu oli loid ja apaatne. Põhjus selgus õhtupoole kraadides. Natuke nad Anniga juhule said, kuid selleks et tõesti mänguks läheks, peaksid lapsed olema kauem koos. Või siis peab natuke veel ootama, et Anni rohkem rääkima hakkaks, sest Triinu mängud on juba sellised "suurte" mängud kus on jutul oluline osa.  Atoga oli Annil üks vaidlemise moment kui Ato loopis puzzletükke mööda tuba laiali ja Anni üritas teda korrale kutsuda. No ja Emelinel oma 6 kuuga on mängimiseni veel natuke aega. Sellele vaatamata sai juba arutatud kuidas varsti peaks midagi Eesti kooli moodi asja organiseerima hakkama, et lastel oleks ikka pidev kontakt ka teiste eesti keeles rääkijatega. Tegelikult me nüüd lihtsalt ootame, et aktiivsemad selle ära organiseeriks ja me siis tuleks kohale. Ma räägin siiski ikka ainult enda eest.







Aga õhtul siis jah selgus, et Triinul on palavik. Ei midagi hullu., 38,3. Kurguvalu kaebas ta juba eelmine päev, kui nüüd hästi järgi mõelda. Kui siiamaani lootsin iseparanemisele (loe: ei viitsinud asjaga tegeleda), siis nüüd otsisin sinepipulbrid ja hanerasvad kappidest üles ja hakkas üks suur tohterdamine. Ato sai ka jalavanni, kuigi temal külmetusnähte näha polnud. Aga kui Triinule tehakse, siis temal ju ka vaja. Eile olid mõlemad kodus, Triinul läks köha lahtiseks ja palavikki kadus. Täna läks Ato vanaema juurde ja Triinu on veel kodus. Fakt, et issi ja Ato kodust lahkuvad ning Triinu kaasa ei saa, oli ette teada, et Triinule ei meeldi. Triinu jaoks läks Ato kusjuures lasteaeda, sest see pole nii ahvatlev kui vanaema juurde minek. Aga et siis kojujääjat lohutada, võtsime sellise asja ette.





See muidugi tõi kohe Triinule naeratuse näole. Nüüd on meil ilus värviline aken. Kui valmis sai, ütlesin "On ju ilus, Triinu!". Triinu vastu: "Ei ole väga ilus, natuke kole on." Nojah, ega ma ei ole suur kuntsnik ja tal läks kah mõni koht natuke sassi. Aga ta ongi meil selline prefektsionist. Kui midagi läheb natuke koledasti või sassi, on kohe pettunud ja saab lausa vihaseks ja parem on tema vigadele mitte osutada. No hea näide on see kui kingad valesti jalga saavad, siis nii oligi mõeldud ,sest Triinu ju valesti ei pane. Kui värvib värviraamatut ja läheb üle ääre on kohe hirmus kole. Nüüd on meil siis kõvasti kustukaid kodus. Aga aknamaali mei saime peale mõningast vaatlemist ja arutlemist siiski päris ilusaks.









Siin on aga niisama pilt sellest kuidas Triinu Atole minu lauvärvidega vuntse joonistab ning näide Triinu kirjutamisest. Hetkel on tema peamiseks joonistamiseks tähtede kirjutamine. Kirjutab ta I, T, E ja A tähte. Kõige tähtsamad tähed, otseloomulikult. Ei, ma ei õpeta 3,5 aastast kirjutama, see on tal puhas omaalgatus ja need tähed on tal meeles juba 1,5 aastasest saadik kui neid talle ideede nappuse tõttu kunagi tahvlile kirjutasin. I, T jas E mõtles ise välja kuidas kirjutada, A-d tuli ja küsis ise, et ette näitaksin.

Kommentaarid:

25/11/2009 Raine De Giorgi
Nooo, aga Linnu ju tahtis ainult Emelinega màngida 🙂 🙂

25/11/2009 Külli Voit
Õigus küll jah, minu viga!

Määratlemata

Triinu mängud



Seda, et lastele pole mòtet mànguasju osta, on niigi teada. See muidugi ei tàhenda, et lapsevanemad seda ei teeks, kaasaarvatud mina. Seda, et ma mànguasju oma shoppamisevajaduse rahuldamiseks soetan, on kah ammu selgeks saanud. No igal juhul mànguasju meie lastel on. Mis aga muidugi ei tàhenda, et nad nendega màngiks. Vòi no vàhemalt sihtotstarbeliselt eriti küll mitte. Ok, see selleks, aga mis see trànihunnik siin pildid siia puutub, eks. See on Triinu koti sisu. ÜHE koti sisu, kui täpsem olla. Kui neid kotte liiga palju tekib ja nad igal pool mööda maja ripuvad, siis teen väikest sorteerimist ja üritan träni maja peale ära jaotada. Viimane kord oli neid kotte seitse. Kõik paksult asju täis. Triinu ise valvab neid kiivalt, sest need on TEMA ASJAD! (LE MIE COSE!) Mitte, et ta ise mäletaks mis mingis kotis on. Aga kust see träni siis ikkagi pärit on ja





millega tegu. Põhimõtteliselt võib kotti sattuda absoluutselt kõik mis sinna vähegi mahub – nukuserviis, huulepulk, kamm, mängukiisu, puust redis on sellised tavalisemad asjad. Piltidega salvrätikud, lõngajupid, vana kell, õuest puu alt korjatud oliivid, vanaema katkised keed, mängukaardid, kunstlilled, kõrred, märkmikust rebitud paberilipakad, linnusuled, heegeldatud linik, keetmata pasta, mandariinikoored, postkaardid, kustukumm, issi foto, juuksekummid jne jne. See on selline lõputu nimekiri üldiselt. Paljud asjad on meil siit maja pealt kokku korjatud, kuid suur osa pärineb vanaema Maria sahtlitest. Ega vanaema ei tea isegi, mida Triinu seal olles oma kottidesse topib. Mingi aja tagant saadan siis kotitäie kraami vanaemale tagasi. Nende kottidega ta siis rändab siin toast tuppa, vahel laob kogu kraami kuhugi laiali ja mängib mingeid omi mänge. Mind ei ole neisse kaasatud, lausa vastupidi. Kui peaksin ta mängule peale sattuma, siis teatab mulle "Emme, sina mine tee süüa, mina mängin!" Seega, ma päris täpselt ei teagi mis mängud tal seal on. Aga mänge välja mõtlema on ta meister. Üks nädal mängis kolm päeva kõrvitsaga. Ükspäev oli kõrvits elus ja rääkis, teine päev oli ta aga sünnipäevatort ja ta söödi jäneste poolt hoopis ära. Need on siis need mängud mis mul tähele õnnestus panna. 



Üks peamisi mänguasju on tal lilledega pearätik. Peale traditsiooniliste: rätik on tekk, rätik on seelik, rätik on kott, rätik on vaip, rätik räägib – on siin veel üks näide. Rätik tuleb laotada põrandale, võtta köögikapist pakk pastat ja siis iga lille peale üks pasta panna. Kodune MontessorI.