Ato armastab raamatuid. Noh, eks nagu kòik vàikesed lapsed, kui neile vàhegi raamatuid kàtte antakse. Mulle ka raamatud meeldivad. Nii need suurte omad kui ka vàikeste. Piltide vaatamist ja juttude jutustamist eelistan igal kell mòningatele muudele tegevustele. Hea rahulik. Mòllata ja lapsi loopida ma eriti ei armasta, kuigi seda siiski vahest teen, sest nende jaoks on see ju màngimise tipp. Aga ùldiselt on see issi pàrusmaa.
Aga siis raamatutest. Ato kui suur autosòber, otseloomulikult armastab ùlekòige ka raamatuid autodest. Ja mina pean ùtlema, et ùkskòik kuidas ma ka ei ùritaks, vot autoraamatutest ei suuda ma kùll kuidagi vaimustuda ja veelvàhem neist mingeid lugusid vàlja imeda.
Autoraamatu vaatamise stsenaarium:
Ato: Autooo!
Mina: jah, see on auto
Ato: eeeeautoo!
Mina: jah, see on veoauto
Ato: teautooo!
Mina: ja, see on tuletòrjeauto
Ato: eeeauto!
Mina: ja see on veoauto
Ato kurjalt: EEEAUTO!
Mina: jajah, òige see on ju seguauto
jne, jne, jne
Kui ma ùritan minna lihtsamat teed ja raamatusse sùùvimata korrutada auto vòi veoauto, siis see ei làhe làbi. Vaatamata oma nirule rààkimisoskusele teab ta tàpselt, mis autoga tegu on ja hoia alt kui eksida julged. Sama kehtib ka traktorite kohta:
Ato korrutab ikka kas taktor vòi siis eeeeeetaktor (mis siis viitab mingisugusele erilisemale traktorile).
Mina: jah, see on traktor ja see on buldooser, see on ekskavaator ja see on heinapressiga traktor, jah, see on ratasroomiktraktor ning see on frontaallaadur, see on skreeper ja see on kaadur, see on kahveltòstuk ja see on laadur…..
Pòllumajadusmasinates olen nùùd vàhemasti kodus. Kui kedagi huvitab tàpsemalt mis asi on frontaallaadur vòi skreeper, siis andku aga teada.
Õnneks on siiski nii, et kui Atole mõni muu raamat ette sööta, siis vaatab ta ka neid hea meelega. Eriti kui seal on lahtikäivaid aknaid. Kaks raamatut, mida ta tihtipeale isegi autoraamatutele eelistab, on Lotte raamat ja Laura Lood.
Aga siis raamatutest. Ato kui suur autosòber, otseloomulikult armastab ùlekòige ka raamatuid autodest. Ja mina pean ùtlema, et ùkskòik kuidas ma ka ei ùritaks, vot autoraamatutest ei suuda ma kùll kuidagi vaimustuda ja veelvàhem neist mingeid lugusid vàlja imeda.
Autoraamatu vaatamise stsenaarium:
Ato: Autooo!
Mina: jah, see on auto
Ato: eeeeautoo!
Mina: jah, see on veoauto
Ato: teautooo!
Mina: ja, see on tuletòrjeauto
Ato: eeeauto!
Mina: ja see on veoauto
Ato kurjalt: EEEAUTO!
Mina: jajah, òige see on ju seguauto
jne, jne, jne
Kui ma ùritan minna lihtsamat teed ja raamatusse sùùvimata korrutada auto vòi veoauto, siis see ei làhe làbi. Vaatamata oma nirule rààkimisoskusele teab ta tàpselt, mis autoga tegu on ja hoia alt kui eksida julged. Sama kehtib ka traktorite kohta:
Ato korrutab ikka kas taktor vòi siis eeeeeetaktor (mis siis viitab mingisugusele erilisemale traktorile).
Mina: jah, see on traktor ja see on buldooser, see on ekskavaator ja see on heinapressiga traktor, jah, see on ratasroomiktraktor ning see on frontaallaadur, see on skreeper ja see on kaadur, see on kahveltòstuk ja see on laadur…..
Pòllumajadusmasinates olen nùùd vàhemasti kodus. Kui kedagi huvitab tàpsemalt mis asi on frontaallaadur vòi skreeper, siis andku aga teada.
Õnneks on siiski nii, et kui Atole mõni muu raamat ette sööta, siis vaatab ta ka neid hea meelega. Eriti kui seal on lahtikäivaid aknaid. Kaks raamatut, mida ta tihtipeale isegi autoraamatutele eelistab, on Lotte raamat ja Laura Lood.