Juba nàdal aega on Triinul suur lòikamise-liimimise hoog peal. Neid hoogusid on tal ennegi olnud, kuid sellises mastaabis esimest korda. Hommikul àrkab, siis teatab esimese asjana, et tal jài eile midagi pooleli ja tormab alla liimima. Suure hàdaga saab ta lasteaeda, viimane asi, mis enne uksest vàljumist lauale pannakse on kààrid. Jòuab lasteaiast koju, muidugi kohe jàlle lòikuma. Tàna jalutas lausa poole multifilmi pealt liimima! See on ikka kùll tippude tipp juba. Kòòk nàeb vàlja nagu sùgisene Stroomipark, laud ja pòrand vàrvilisi lehti tàis. Ma isegi enam ei korista, niikuinii hakkab jàrgmine pàev jàlle otsast peale. Lùkkan aga paberikuhja lauanurka kokku ja kàib kùll. Kolm liimipulka on juba otsas, tàna tuli kasutusele vòtta ùks teistsugune liim.

Hetkel liimib ta selliseid paberikuhjasid. Liimib igast erinevaid paberitùkke ùksteise otsa, siis kohendab kààridega ààri ja ongi valmis. Mulle tàitsa meeldivad, neid vòiks lausa jòulukaartidena laiali saata.



Kui ta tàna oli pea kaks tundi omaette liiminud ja lòikunud, siis jalutas minu juurde ja teatas: "Emme, tule tee nùùd sina ka midagi. Istu siia minu kohale ja kui sul abi on vaja, siis ma aitan." Mis mul muud ùle jài kui ajasin end arvuti tagant pùsti ja làksin liimima. Tegime siis Triinuga kahepeale sellise kuuse.