Tag Archives: igapàevaelu

Hambaarst

Triinu ja Ato kàisid hambaarsti juures. Esimest korda. See asi siis nyyd ka tehtud. Tegelikult ma juba pikemat aega mòtlesin, et peaks selle asja ette vòtma, sest no ma vòin ju ise sinna suhu vaadata, aga ega ikka niimoodi aru saa, kas on terved vòi mitte. Hambaid nad kyll pesevad kenasti kaks korda pàevas ja isegi ilma igasuguse streigita, kuid kolme minutit ei nùhi neid muidugi keegi, hea kui pool minutit kokku tuleb. Ning kommid ja muud maiustused on meie majas ikka igapàevane teema, seega hambaarsti kylastus oli igati pòhjendatud.

Tegelikult ei plaanunud ma muidugi midagi, vaid kòik oli jàlle juhuse tahe, nagu tihti mul juhtub. Otsustasin yle aastate hoopis enda hambaid kontrollida ning suundusin yhte esimesse meelepàrasesse kodulàhedasse hambastuudiosse. Màrkasin seal esmalt kohe nurgas asuvat màngunurka ning siis ka yht kutsuvat flaierit. Nimelt korraldavad nemad iga kuu lastele yhe informatiivse poolteisttunnikese, kus rààgivad kuidas pesta, miks pesta ja muud sellist hambatarkust. Peale teooriatundi  teevad lisaks lapse hammastele ka esimese kontrolli. Ning kòik see nali tasuta. Vot selline tore lapsesòbralik hambastuudio. Ma ei hakanud pikalt mòtlema, panin Triinu ja Ato kohe kirja. Kohting oli ùle ootuste hàsti tehtud. Esmalt natuke rààgiti, siis nàidati multifilmi, kòik ikka hamba teemal, seejàrel tehti ekskursioon stuudios, nàidati kuidas valmivad kunsthambad, kuidas hambaarsti tooliga saab yles alla sòita ja ning kuidas need voolikud ja puurid òhku puhuvad ning vett pritsivad. Lòpetuseks kingiti kòigile t-sàrk, kotike hambapasta ja hambaharjaga ning yks hiigelsuur hammas. See oli siis esimene etapp.

Jàrgmine etapp oli kontrolli minek. Selleks panime teisele pàevale aja kirja. Kuigi see teooriatund oli igati tore ja vahva, hakkas enne kontrolli minekut kodus ikkagi yks jauramine. Nemad ikka ei taha ja nemad kardavad. Mida nad tàpselt kardavad, jutust vàlja ei tulnudki. No eks lihtsalt uus asi. Triinu arvas ka et on valus, kuigi eelmisel pàeval demonstreeriti hammaste kontrolli ka paari julgema lapse peal ja neil kohe kindlasti valus ei olnud, aga tundus, et see Triinut ei veennud. Kodus jauras tegelikult rohkem Ato, Triinu oli rahulik. Aga Ato on meil selline, et alguses muudkui punnib vastu ja jaurab, aga siis yks hetk kàib nagu klòps ja ei mingit jauramist enam. Saab vist aru, et pààseteed pole ja et asi tuleb àra teha. Stuudios oli ta vàga rahulik ja ròòmus, marssis kohe arstikabinetti ning sàttis ennast ytlemata toolile pikali. Arstki imestas, et ohoh, nii kiire selle hambakontrolliga. Triinu vastupidi oli kodus pàris rahulik, aga stuudios hakkas natuke nutma. Kui ta aga nàgi, et Atoga midagi hullu ei tehtud ning ta oli ròòmus ja rahul, làks ka Triinul nutt ùle ja tuli julgus tagasi.

Hambad ostusid mòlemal tàiesti terveteks, seega jàtkame samas vaimus. Peseme kaks korda pàevas ja sòòme kommi magustoiduks. Kàsti tulla aasta pàrast uuesti. Aga me vist peame korraks minema varem, sest Triinu joonistas kohe kodus arstile pildi ja no me ei saa ju sellega aasta otsa oodata.

Jàtkates aga hambateemal, siis vòin lòpuks ometi kuulutada, et ka meie pesamunal, siis 13 kuud ja nàdal, tuli lòpuks esimene hammas!! Ma kyll juba lootsin, et saame Guinessi rekordiraamatusse kui maailma esimene hambutu laps, aga noh, pikas perspektiivis parem vast ikka hammas kui see hetkeline kuulsus ja feim.

 

Tagasihoidlikud soovid

Mul yldiselt ei ole eriti mingisuguseid suuri utoopilisi soove, noh et tahaks teisele poole maakera sôita vôi igatseks hirmsasti taga vana elu, kus sai teha seda mida tahad ja just siis kui tahad. Noh, väikeste piirangutega siiski, kuid tôesti väikeste. Teine pool maakera ei kao ju kusagile, jouab kunagi sinna ka ja kui ka kaob, siis tôenäoliselt kaon koos temaga ka mina, et seega pole siis nii seda mida taga nutta kui ka seda, kes taga nutaks.
Ainus, mida ma tôesti taga igatsen, on vôimalus olla niimoodi haige nagu seda ainult vanasti olla sai. Täisesti enesekeskselt. Et oledki terve päeva voodis vôi diivanil rösakil liigutades ainult kätt, et lehte keerata, kanalit vahetada vôi nina nuusata. Kirsiks tordi peal oleks veel keegi, kes sulle teatud intervalli tagant uue aurava tassi teed toob, poest hiigelsuure kausitäie viinamarju ostab ning kartuliputru ja viinereid keedab. Ok, need viiimased vôivad ka olemata olla, jäägu need sinna lapsepôlve mälestustesse.
Millal seda jälle huvitav saab?

Vàriseb

Ei ole yldse tore àrgata òòsel selle peale, et sul kaubarong magamistoa akna alt mòòda kihutab. Mis sest et ròòpaid siin pole ja ronge veel vàhem. Aga vàhemalt tunne oli selline. Ei, tegelt ikka hullem, sest rong sòidab àra ja siis on jàlle vaikus, aga kui maa otsustab vàriseda, siis ei tea kunagi kaua ja kui kòvasti ta seda teha plaanib.

Siiani olen maavàrinate suhtes olnud pàris rahulik. Kartuse ja àrevuse asemel on nad tekitanud pigem elevust ja uudishimu. Oma elu esimese maavàrina magasin maha, no polnud ju kogemust ja lihtsalt ei saanud aru. Arvasin, et naabril kukkus kapp pikali vòi midagi sellist. Vòib olla kukkuski, aga et vàrises, sain alles jàrgmine pàev teada. See oli nii kuus aastat tagasi, Veronas. Siis tuli vahele tùkk tyhja maad. Ei màletagi kas siin vahepeal ka mòni vàiksem vàrin oli vòi mitte.

Kuni mòòdunud sygiseni kui sain esimest natuke tòsisemat vàrinat tunda. 4,2ne. See on umbes selline vàrin, et midagi purunema veel ei hakka, aga mòni vaas vòi pildiraam vòib riiulilt alla sadada kyll. Ka seekordne ei muutnud mind veel eriti àrevaks, pigem hàiris mind Paolo, kes keset òòd kòiki hyydma hakkas, sellega Greta yles ajas  ning meid òue àra evakueerida tahtis. Minu jaoks oli maavàrin endiselt nagu kaubarong, et tuleb ja làheb, peab lihtsalt àra ootama. Kui hiljem ka mitu jàrelvàrinat tuli ja jàrgmistel pàevadel ma paljude erutunud inimestega sel teemal rààkisin, siis tagantjàrgi ma tegelikult hakkasin ka natuke àrevaks muutuma. Hakkas jòudma kohale, et mis siis, kui tòesti tulebki yks tòeline ja pàris? On hoopis midagi muud kui oled vaba ja vallaline ning mòtlema peab ainult endale. Ise ikka kuidagi saab ja no kui ka ei saa, mis seal’s ikka. Lastega muutub kòik. Juba ainuyksi mòte, et keegi neist peaks kuskile maavàrina rusude alla jààma, viib mul sùdame arytmiasse. Seda ei saa lihtsalt juhtuda.

Ega me peale seda maavàrinat midagi eriti ette ei vòtnud, mida sa ikka teed. Noh, natuke rààkisime làbi, et mis me siis teeme. Et ikka jookseme vàlja aeda ning mina vòtan Greta ja Paolo ylevalt toast Triinu ja Ato. Mòned òòd ma isegi magasin sokkide ja pykstega ning plaanisin ka evakueerimiskoti kokku pakkida (yhe mamma idee), aga no pàevad mòòdusid, maavàrin ununes ja nii làksid ka need sokid sahtlisse tagasi ning kotini ma ei jòudnudki.

Seekord hakkas asi pihta juba òhtul kui kàis esimene vàrin ùle. See oli selline nòrguke, et Paolo kysis lihtsalt, et kas ma kukkusin trepist alla. Selline 2,5ne, mida pàevasaginas ei paneks tàhelegi. Natuke ebalev oli olla, aga ei midagi tòsist. Mingi hetk làksin magama kui siis kell yks òòsel tuli jàlle see kaubarong. Ja muudkui tuli ja tuli ja àra ei lòppenud. Tegelikult kestis see vist ainult 4-5 sekundit, aga òòsel ja maavàrinaga liigub aeg hoopis teistmoodi. Ning siis oled seal voodis òòsàrgi vàel ja paljajalu ning mòtled mis ma nyyd teen. Kas ootan, et làheb yle vòi raban lapse kaenlasse ja torman òue? Tean seda, et aega on maavàrina puhul kuskil 30-40 sekundit, selle ajaga peab saama majast vàlja. Kui on ikka selline, mis juba majasid langetama hakkab. See meie vàrin oli ka seekord 4,2ne, et ei mingeid langevaid myyre, aga no sa ju ei tea seda seal voodis kell 1 òòsel, òòsàrgi vàel. Vàrin làks yle, hingeldasime ning ajasime oma kloppivaid sydameid natuke rytmi tagasi ning mingi tunni pàrast làksin uuesti magama. Sokkide ja pykstega. Lastest ei àrganud selle vàrina peale keegi, ka kass pòònutas rahumeeli. Niipalju siis neist etteennustavatest loomadest.

Hommikul selgus, et vàrinaid oli òò jooksul veelgi, kuid kòik vàiksemad. See on igati normaalne nàhtus ja see meid isegi ei erutanud. Arevaks muutis meid aga tòsiasi, et maavàrina keskpunkt oli siinsamas! Pratiliselt meie kylas! Siis mòtled, et no mis Etna meil siin nyyd on, et niimoodi vàrisema peab.

Saatsime lapsed lasteaeda àra. Paolo jài koju magama, sest ta ikka ei saanud òòsel sòba silmale. Mina làksin Gretaga jalutama. Hommikul oli veel paar vàrinat, aga ei midagi hullu. Hiljem kyll selgus, et yks neist oli siiski suht tugev, aga keskpunkt oli mujal ja meil oli ainult natuke tunda. Jalutan siis Gretaga mànguvàljakule ja vaatan seal yks tuttav mamma kahe lasteaia lapsega. Mòtlesin, et nàed, nad vist ei julgenud lapsi lasteaeda viia. Làksin uurima ja mamma rààgib mulle, et antud on yleriigiline hàire ja kòik lapsed evakueeritakse koolidest, sest 11-13 vahel on oodata uut vàrinat ja kòigil kàstakse vàljas olla. Tema just kàis enda lastel jàrgi. Pòòritasin silmi ja mòtlesin, et ikka tòsine vàrk kui lausa àra evakueeritakse ja miks mulle kyll keegi lasteaiast helistanud ei ole. Làksin siis neile jàrgi, lasteaias ei teadnud keegi midagi, lihtsalt lapsevanemad hakkasid yhel hetkel oma lastele jàrgi tulema. Kodus ajasin magava Paolo jalule ning teatasin erutunult oma uudise. Paolo unise peaga ja suure àhmiga tòmbas mytsi pàhe, saapad jalga ning….istus arvuti taha. Seda pòòrast uudist otsima, et mis alarm ja mida nad siin ennustavad. Sest noh, me haritud inimesed teame ju kòik, et maavàrinaid pole vòimalik ette ennustada. Mingit uudist vòi alarmi me kuskilt muidugi ei leidnud ja seega otsustasime, et kòigepealt sòòme kòhu tàis ja siis vaatame kas evakueerume vòi mis. Saapad jàtsime igaks juhuks jalga. Vahepeal tuli meile hulgaliselt kònesid samal teemal, et kohe kohe tuleb uus vàrin ja kas te ikka olete vàljas. Kòik haritud ja targad inimesed. Hea nàide, mida teeb yks mòtetu paanika inimestega, àkki ei suuda enam keegi ise mòelda ja kàituvad nagu kari lambaid. Mina kaasasvatud muidugi. Selleks ajaks oli meil kodus juba pàris naljakas, ootasime aga maavàrinat, mis kuidagi òigeks ajaks saabuda ei tahtnud (tyypiline Itaalia, kòik nad jààvad siin hiljaks, kaasa-arvatud maavàrin!), hirmutasime lapsi, et kui kohe pastat àra ei sòò, tuleb maavàrin! Mingit vàrinat muidugi ei tulnud.

Ok, pàeval on kòik alati roosilisem. Kui sa oled ikka kenasti àrkvel, saapad jalas, riided seljas. Oosel ei ole aga yldse nii naljakas. Juba kasvòi see, et meil on siin kyll Itaalia, aga ka siin on talv ja òòsel miinuskraadid. Et kas siis jooksengi paljajalu, lapsed pidzaama vàel òue? Muidugi elu on kòige tàhtsam ja eks ma jookseks ka nii, aga mugavam oleks ju siiski midagi jalga ja selga ka saada. Seega, nyyd ma tegin meile evakueerimiskotid! Pakkisin kòigile joped ja jalanòud ning magama làhen loomulikult sokkis. Nii et ma olen nyyd maavàrinaks valmis, nii valmis kui selleks olla saab.

PS.
Seda kust see kuulujutt alguse sai, ei ole senini suudetud tuvastada. Igal juhul paisus see mône tunniga nii suureks, et jôudis isegi ajakirjandusse. Mina arvan, et kôiges on syydi facebook, kindlasti keegi pani sinna mingi tobeda kommentaari ja on ju teada, et igasuguse jama levitamiseks on see koht lausa ideaalne.

Ajupesu

Winxid

Barbied, Winxid, Hello Kittyd on need, millega tydrukute pead segaseks aetakse. Muidugi on neid tegelasi veel, aga need on need peamised, vahemalt hetkel. Triinu on kòige rohkem Hello Kitty usku. Onneks. See vàhemalt tore kassike, mitte mingi mòtetu beib. Barbie teema ei ole teda kunagi nii erutanud. No muidugi kui ta nàeb mingit eset, kus eriti sàdelev ja roosa Barbie peal, siis see meeldib talle, aga kui silma ees ei ole, siis meelde ei tule. Winxid on tegelikult vist suurematele lastele, ega ma ka tàpselt ei tea. Winxid tulid meie ellu Nikita kaudu ja no kui Nikitale meeldivad, siis muidugi meeldivad ka Triinule. Kuid nendega on umbes samamoodi kui Barbiedega, kui nina all ei ole, siis meelde ei tule.

Ega poisidki ajupesust pààse. Kui tydrukute teemaga olin enam vàhem kursis juba enne kui see meil aktuaalseks muutus ning oskasin juba niiòelda ette karta, siis poiste koha pealt olin hoopis rahulikum. Vòhikul on ju ikka hea ja rahulik olla, kui ei tea, siis pole ka mille pàrast muretseda. Tegelikkus on aga see, et see poiste ajupesu on vaat et veel hullemgi kui tydrukute oma. See on ju vàgivalda tàis. Eks nyyd ongi vaja selgeks mòelda, et mis on hullem – kas neurootiline tagaajamine ning tulnukate ja koletiste hàvitamine vòi see totaalne beibemaailm.

Poiste Winxid, Hello Kittyd ja Barbied oleksid siis Cars ja Ben10, need on peamised. Edasi tulevad Pokemonid, Gormitid, Transformerid, Spiderman. Eks neid on jàllegi veel. Need on siis need, millest Ato vahelduva eduga rààgib. Ato jaoks on muidugi kòige olulisemad need silmadega autod ehk Carsid. Minu ònneks jàllegi parim variant sellest nimekirjast. Vahemalt on need autod ja keegi ei tapa ega hàvita. Ben10’st rààgib Ato meeletult. On aru saada, et see on yks popp vàrk. Seda on ka kaubaduses nàha. Ben 10 maania on tàiesti vòrreldav Hello Kitty maaniaga. Soovi korral vòid sa ennast pealaest jalatallani Ben10 riietada, osta Ben10 kartulikròpse ja muud junki.

Kes see Ben 10 siis on? Ma ei tea kas ta ka Eestis eksisteerib. Muidugi on ta multifilmitegelane. Yks umbes 10-aastane poiss, kes vòiteb tulnukatega. Need tulnukad seal filmis on ka vàga olulised, neil on kòigil omad nimed ja neid teavad kòik peast. Kuigi Ato rààgib sellest Ben 10’st kogu aeg, ei olnud ta siiamaani seda multikat nàinud. Teadagi miks…telekapult on endiselt minu valduses. Issil aga hakkas Atost kahju, vaesekene, kòik rààgivad Ben10’st ja tema pole kordagi nàinudki. Kui siis yks pàev oli Ato minuga kahekesi kodus ja see Ben10 telekast tuli, siis vaatasime selle koos àra. Oeh…jah…

Minu pòhimòte on yldiselt selline, et kòike vòib, aga mòistlikkuse piirides. See kàib enam vàhem kòige kohta. Sest selge on ju see, et keelatud vili on see kòige magusam. Kui midagi totaalselt àra keelata on efekt vastupidine, tekib just meeletu huvi. No nàiteks on ju parem kui lasta see roosamaania 4-5 aastaselt àra elada, mitte pàrast avastada oma 14-aastast ùleni roosamannavahusena, sest ta vaeseke ei olnud siimaani saanud oma roosaperioodi làbi elada. 14-aastaselt aga juba saab, sest siis ta teeb seda mis tahab, mitte seda, mis emme ytleb. Aga roosa on kòigest syytu vàrv ja no mis hullu ta mu lapsega ikka teha saab.

Ben10

Hoopis teine lugu on selliste Ben10 tyypi asjadega.  Multika syzee on alati yks – Ben 10 vòitleb mingite eriti koledate ja jòhkrate koletistega. Mingit sygavamat vòi varjatud teemast seal minu arvates ei ole. Noh, et keegi pààstaks kedagi, maailma hukust vòi midagi muud sarnast yllast. Vòi àkki kuidagi varjatult on, aga mina sellest aru ei saanud. Rààkimata siis 3-4 aastasest, eks. Tulistamised, plahvatused, tagaajamised, meeletu myra ja kàra. Ben 10 on ise kogu aeg kulm kortsus, kurja nàoga valmis kedagi tapma. Et sellised kangelased ja eeskujud siis meil siin.

Pean ytlema, et minu mòistlikkuse piir Ben10’iga lòpeb. Mul on Atost vàga kahju, aga seda multikat tema rohkem ei nàe. Samas ma arvan, et pole rohkem ka vaja, syzee on ju alati sama. Nyyd ta teab milline see Ben10 on, kes need koletised on ja saab oma sòpradega kaasa rààkida. Millest ma aga aru ei saa on see, kuidas lastakse oma 3,4,5 aastastel sellist asja vaadata, sest tegelikult on see pigem vanematele lastele mòeldud, kuigi mina ei lubaks seda mingil vanusel vaadata. Miks yldse selliseid asju toodetakse ja nàidatakse on omaette teema.

Saak

 

Kui me neli aastat tagasi siia kolisime, olid oliivid just valmis saanud. Kui ma òigesti màletan, oli puu pàris tàis. Aga tegelikult ma eriti ei màleta, sest ega me neile oliividele siis suurt tàhelepanu pòòranud. Kolimine ja kohe-kohe sùndiv Ato ei jàtnud eriti palju ruumi oliividele mòtlemiseks. Pealegi ei olnud meil òrna aimugi mida nendega ùldse teha. Niisama nad ju syya ei kòlba, sisse teha ei osanud ja polnud ka aega ning tahtmist. Seda, kuidas neist oliividest see òli kàtte saada, oli samuti tume maa. Kui me siis ykskord oma kolimised olime àra kolinud, Ato àra synnitanud ning aega rohkem tekkis, olid oliivid ammu puu otsast alla kukkunud. See oli siis esimene aasta.

Teine aasta tuli jàllegi oliive ja mitte vàhe. Aga….nad olid kòik imepisikesed kribulad, paljud lausa kuivanud. Syydi oli tòenàoliselt meie eriti vòhiklik oliivipuu pygamine. Puud peab lòikama kaks korda aastas, òigel ajal ja òiget moodi. Muidu ei tule mingit oliivi. Meie selle aasta viga oli liiga tagasihoidlik pygamine, seega oliivide valmimisajaks oli meie kaunis puu muutunud làbimatuks vòsastikuks ja muidugi ei kasvanud seal mingeid asjalikke oliive.

Kolmandal aastal vòttis issi selle pùgamiseasja tòsisemalt ette, làks aga vist natuke liiga hoogu. Igal juhul oli kolmandal aastal meie puu kohe eriti hòre, et isegi varju ta ei andnud ja oliive tuli naeruvààrselt vàhe. No umbes yks pisike lasteàmbritàis. Ma isegi plaanisin need kolm oliivi sisse teha, aga kuna see tegemise protsess pole yldsegi lùhike, tervelt kaheksa pàeva, siis tundus kuidagi narr seda kòike selle yhe purgi pàrast ette vòtma hakata.

Neljandal aastal me loobusime. Et ah, mis neist oliividest, poest saab ka. Tegelikult me ei teadnud lihtsalt siiamaani, kuidas seda puud ikka lòikama peaks. (Ikka veel ei tea). Lòikasime puu lihtsalt niimoodi, et kevadel paistaks pàike làbi, suveks kasvataks kena paruka ja annaks varju ning et ka kena vaadata oleks. Aga oh imet, puule vist selline lòikus just sobis, igal juhul kasvatas ta meile ilmatumal hulgal oliive, lisaks veel ka ilusad ja suured, et oleks kohe olnud patt need korjamata jàtta. Seega toimus meil see aasta esimene pàris oliivikorjandus. Puule peale vaadates arvasin, et eks siit mingi 5-6 kilo tule. Kaaluma asudes sain aga jàrjekordse ylaltuse osaliseks – meie vàike agar puu andis meile tubli 23,5 kilo oliive! Neist need kòige kaunimad noppisin vàlja ja panen purki. Ylejàànud làks frantoio’sse ja saime veel ka kolm liitrit vàrskelt pressitud oliiviòli. Milline rahulolu!