Mul yldiselt ei ole eriti mingisuguseid suuri utoopilisi soove, noh et tahaks teisele poole maakera sôita vôi igatseks hirmsasti taga vana elu, kus sai teha seda mida tahad ja just siis kui tahad. Noh, väikeste piirangutega siiski, kuid tôesti väikeste. Teine pool maakera ei kao ju kusagile, jouab kunagi sinna ka ja kui ka kaob, siis tôenäoliselt kaon koos temaga ka mina, et seega pole siis nii seda mida taga nutta kui ka seda, kes taga nutaks.
Ainus, mida ma tôesti taga igatsen, on vôimalus olla niimoodi haige nagu seda ainult vanasti olla sai. Täisesti enesekeskselt. Et oledki terve päeva voodis vôi diivanil rösakil liigutades ainult kätt, et lehte keerata, kanalit vahetada vôi nina nuusata. Kirsiks tordi peal oleks veel keegi, kes sulle teatud intervalli tagant uue aurava tassi teed toob, poest hiigelsuure kausitäie viinamarju ostab ning kartuliputru ja viinereid keedab. Ok, need viiimased vôivad ka olemata olla, jäägu need sinna lapsepôlve mälestustesse.
Millal seda jälle huvitav saab?
3 thoughts on “Tagasihoidlikud soovid”
Comments are closed.
Ma tean, mida sa tunned….:) Tegelikult võib öelda, et kui 1 lastest on juba 8 aastane, saab diivanil lösakil olla küll. See laps teeb ja toob sulle tee, annab väiksematele lastele saiaviilu nälja kustutamiseks, toob sulle kraadiklaasi ja on igati tubli!
Eks vist on nad varem ka juba tublid ja aitavad, aga ma lihtsalt polnud nii haige eelmine aasta, et abi oleks vaja olnud:)
Jaa, nii umbes sellises vanuses on juba väga okei lastega haige olla. Leen keedab pasta ilusti al dente ja siis nad kahekesi söövad seda pesto või ketšupiga. Keedab mulle teed ja ajab Lead minema, sest Lea meelest on jube pnev kraadiklaasi koguaeg haigele kaenla alla ja mujale ka pista.
Ooo, rööm kuulda. Siis ei olegi enam väga kaua oodata. Üritan nüüd môned aastad haigeks mitte jääda kuni need tee toojad ja pasta keetjad vastavasse ikka jôuavad.