Olemegi lòpusirgel, viimane nàdal kàimas.  Beebi mòistlik, ootas kenasti, et suur haigus ùle làheks. Nyyd on juba pàris inimlik olla ja vòiks selle sùnnitamiseasja ette vòtta kùll. Ei hakka ùldse salgamagi kui kergendav on see tunne, et nàdalake veel ja siis enam mitte kunagi! Rasedust siis. Kolm last on tànapàeva mòistes isegi juba peaaegu et hullumeelsus, minu jaoks absoluutne piir.

Nagu piltidelt nàha, ei jòua ka teised pereliikmed beebit àra oodata. Triinul ei ole enam pea ùhtegi joonistust sellist, kus keegi ei ootaks last. Esimesel pildil Linnu kùll kòigest unistab poegadest. Vàga tàhelepanuvààrne kui mòelda, et Linnu tòesti poegi ju enam saada ei saa. Kuid kòigest kaks kuud on see nii, sest siis teda opereeriti. Enne seda tegelikult muidugi ka mitte, aga no teoreetiliselt oleks ju vòinud. Teisel on elevandil poeg kòhus ja kolmandal oleme kogu perega, beebi on minul siiski veel kòhus, kuigi pea juba paistab.

Ma rààgin kùll beebi ja beebi, kuid tegelikult on beebil nimi juba olemas. Nii kui ilmnes, et tegu on siiski tùdrukuga, tuli ka nimi. Jàrgmise pàeva òhtul oli lihtsalt olemas ja kòik. Nimi, mis ei ole kunagi varem meil teemaks olnud, mis ei ole ka kellegi sugulase nimi, kedagi sellenimelist isiklikult ei tunne, lihtsalt nimi. Kòik olid kohe nimega pàri kah. Kust see nimi tuli, ei tea. Jàrelikult pidi nii minema.

See, et Triinu beebit oodata oskab ja tàpselt aru saab mis toimuma hakkab, mind isegi ei ùllata. No ta on ju selle kòik juba korra làbi elanud ning suur on ta ju ka. Saab asjadest aru kùll. Yllatab mind aga Ato. Ma pigem arvaks, et see on tema jaoks suht abstraktne ja arusaamatu teema, aga nii see ei ole. Ta teab vàga tàpselt, et tal on suur òde ja vàike òde, vàike on lihtsalt veel kòhu sees. Ja et kohe koh tuleb sealt vàlja. Iga pàev rààgib kuidas ta juba ei jòua oodata millal see beebi ùkskord vàlja tuleb. Beebi saab Atolt ka pidevalt vàga tormiseid ja kirglikke musisid ja kallisid. Kui Triinu teeb vaikselt kòhule pai ning musid on tal ka sellised kerged ja soojad, siis Ato haarab (no niipalju kui ta oma vàikeste kàtega haarata suudab) mind ja mu kòhtu ning pigistab kohe mònuga. Musi jaoks tuleb kiskuda kòik mu pluusid ja sàrgid seljast, et kòht paljas oleks (seda ka òues ja avalikes kohtades kui Atol juhuslikult musi tegemise isu peale tuleb), musi tuleb teha kindlasti nabale ja suruda nii, et ikka pool nàgu kòhu sisse àra kaoks.

Tàna làks ka pàike Veevalaja tàhtkujusse, et vòiks sùndima hakata kùll. Mitte, et mul Kaljukitse vastu midagi oleks, aga no ùks juba on ju, prooviks nùùd midagi uut.