Pòskkoopapòletik – Midagi tòeliselt vastikut, aga elame yle. Ennegi elanud.
Bronhiit – kah midagi tòeliselt vastikut, kuigi enne pole ette tulnud, elame siiski yle. Pole surmatòbi.
Kaks last haiged – ka siin oleme juba olnud.
8 kuud rase – no see on juba pigem elustiil kui midagi erilist eks. Kui teha natuke statistikat ja vòtta viimased viis aastat ning kolm rasedust, siis vaat et pool sellest ajast on rase oldud. Seega on see juba pigem mu loomulik olek kui midagi erilist.
Aga kòik see kompott korraga on ikkagi natuke liig. Eriti tragikoomiline on see, et pool aastat lasteaeda ja isegi mitte nohupoega ja nyyd kui vaheaeg tàies hoos, ònnestus see VIIRUS ùles korjata. Tegelikult pole lastel suurt hàda midagi, neil làks see libedalt – neli pàeva ja rahu majas. Ainsateks ravimiteks aur, jalavann ja meega siirup. Issi sai veel eriti kiirelt hakkama – yks pàev palavikku, 24h und ja haigus làind. Hea, et niigi, sest yks rase haige on juba piisav koormus yhele majapidamisele. Mina olengi see kòige hàdisem. 10 pàeva risti ja viletsust ja tunne on ikka selline, et nyyd vist jààbki nii, ma ei saa enam kunagi terveks. Onneks on vàhemalt beebi mòistlik ja ei anna kuidagi màrku, et sùndima kavatseks hakata. Praegu kyll ei tahaks seda suurt ja tàhtsat ettevòtmist ette vòtta.
Kui juba nii depresiivne postitus tuleb, siis mainiks ka selle àra, et kui mòelda kòigele sellele lumele mis Eestis on maha sadanud ja kujutada ette, et kòik see lumi tuli/tuleb ka meil maha, ainult et vihma kujul, siis vòib ette kujutada kui tore ja ilus ilm meil siin viimased kuud on olnud. Ainult vihm ja udu, vihm ja udu. Vaatad aknast vàlja ja mòtled kas ma elan ikka Itaalias vòi on see Transilvaania….
Saa ruttu terveks! Ma juba mõtlesingi, miks nii pikalt vaikus on. 🙂
Kas sa juba 9.kuud rase pole? Minu cartella di gravidanza järgi olen juba 6. kuud rase (25 nd)
Igal juhul teie issil on kohe vastikult vastikult vedanud nende haiguste põdemistega. kohe siniseks ajab!
Saadan teile sinepipulbrit ja -plaastreid?
Saage ruttu terveks!
(mis viirusega tegu- midagi uut? siin eestis räägitakse juba seagripist..)
Nojah, eks see sòltub kuidas arvestada. Mul ikka kàib yheksas kuu, kahe nàdala pàrast on tàhtaeg.
Kallis Külli, pole hullu – naljakas, aga kogesin samal ajal samu asju (va bronhiit), kui haigus täies hoos oli, oli küll tunne et nii kõik jääbki aga õnneks see oli vaid üks hetk. Arvata võib, et sa oled ka hetkel selles kõige mustemas augus ja kõik mis edasi läheb juba paremaks ja kergemaks. Nii hull kui see ka ei tundu, siis soovitan ka sellist hetke nautida j a mällu jätta – seda on hea sünnitusel meenutada 🙂 kui ikka raske hetk on ja peab veel punnitama, siis tead et tuled kõigest välja… ma ei tea kui palju sa mu mõttest praegu aru saad, aga soov on igal juhul puhtast südamest aidata. Pea vastu kallis, saadan sulle palju jõudu ja jaksu ja optimismi – kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks 🙂
Uhhh… kui kurb. Kujutan ette, kui raske sul võib olla, mäletan veel liiga hästi neid viimaseid nädalaid. Pea vastu. Ja kui lohutab, siis ilm on meil täpselt sama…