Ujumise update.

Triinu làks jàrgmisesse tasemesse. Kuna ta oli oma grupis ainus, kes vee peal hòljus ja veel all ujus, siis tòsteti ta teise gruppi yle, sest vana muutus liiga igavaks. No Triinul oli muidugi tore seal lihtsalt supelda ja màngida, aga meil on ikkagi eesmàrk ujumine selgeks saada. Nyyd treenib Triinu suures basseinis. Vesi on ulepea ja kàtiseid ei ole. Abiks on yks toru, mille najal ta saab hòljuda. Registreerisin ka Ato ujuma, sest juhuslikult oli Triinu uue grupiga samal ajal ka yks vàikeste ja algajate grupp. Ato aga esimesse trenni ei jòudnud, jài vist suurest ujumisehirmust kòhasse.

Ratta update

Aga see-eest sai Ato rattaga sòitmise selgeks. See kòlab nagu me oleks hirmsasti harjutanud, oh ei. Vòtsin abirattad àra ja kohe sòitski. Seega vòin kinnitada, et vàide, vudirattaga sòitma òppinu oskab kohe ka tavalise rattaga sòita, vastab tòele.

Teada on, et kòik oskavad jalgrattaga sòita. Ja ujuda oskavad ka enamus. Need tunduvad nii elementaarsed oskused, et need peaksid justkui iseenesest tulema. Noh nagu kàima hakkab laps ju ise, et kyll siis hakkab ka ujuma ja rattaga sòitma. Mina ju oskan mòlemat ja no yldse ei màleta, et ma nende oskuste saavutamiseks midagi vàga teinud oleks. Aga asi vist ongi selles, et ei màleta. Ok, ma màletan kuidas ma yhe abirattaga meie maja hoovis ukerdasin, aga kaua ma ukerdasin, sellest pole òrna aimugi. Oli see pool tundi vòi kaks nàdalat?  Ja kui vana ma siis olin? Mah…Ujuma òppimisest ei màleta ma midagi. Màletan juba seda kuidas ma ujusin nagu vana kala ja kui tyytu see yhest basseini otsast teise ujumine oli.

Seega tuleb see pàris suure yllatusena ,et need oskused ei tulegi nii lihtsalt ja yleòò. Et viskan lapse vette ja ujub. Vòi lykkan ratta veerema ja sòidab. No nagu filmides on.

Esimesed rattakogemused olid Triinul kolmeaastaselt. Siis sai ta oma esimese ratta. Esimene katsumus ja esimene yllatus (mulle) 0li vàntama òppimine. Et ei oskagi kohe synnsit saadik vàndata. O nneks on triinu vàga òpihimuline, nii et isegi minu kohatine kàrsitus ei vòtnud temalt soovi vàntamine selgeks saada. Sellega làks tegelikutl suht kiirelt – pooletunnine tee jalgrattapoest koduni oli kòige vàsitavam (jàllegi mulle). Poolkyyrakil, Triinut ja ratast màest yles lùkates. Siis tegime veel mòned tiirud garaazis, hea sile pind ja vàntaimine tuligi.

Atoga làks alguse kergelt. Temal oli vudiratas ja no selleg on lapsevanemal ikka lust ja ròòm. Ei mingit òpetamist vòi seletamist, làks ise ja kohe. Aga siis sai Triinu omale uue ratta ja vàike vàntadega ratas jài ùle. Atol tekkis soov ka sellega sòita. Aga no vàndata ju ei oska. Kolmepooleselt tegi oma vudirattaga kàelamurdvaid trikke, aga tavalise rattaga seisis paigal ja vàntas tagurpidi. Kyll ma proovisi nii ja naa, aga ei midagi. Kuni loobusin ja otsustasin, et saagu ise selgeks. Ato agar poiss, harjutaski. Alguses vedas ratta aia kòrgemasse otsa,e t sealt siis alla veereda. Siis avastas, et kui pysti tòusta, siis yhe jalaga sai òigele poole vàndatud kyll ja ratas liikus edasigi. Niimoodi ta siis jònksutas yhe jalaga tykk aega. Vaatasin lapse ponnistusi ja mòtlesin,e t nyyd oleks kyll viisakas uuesti abikàtt pakkuda, teine nii agaralt ise pyyab ja kui juba yhe jalaga selge, mis see teine jalg vàntama saada siis ei ole. Làksime siis kitsast hoovist vàlja teele. Sòitmine nàgi vàlja siis nii, et Ato vajutas vasku jalaga vànda alla ja mina kummargil vajutasin tema parema jala koos vàndaga alla. Kujutasin ette, et eks paarkymmend meetrit pean ma niimoodi koogakil edasi liikuma, siis saab jalg vàntamise nòksust aru. Tyhjagi, lòpuks koogutasin terve tee ja pool veel tagasi kah, vist mingi kilomeeter. Aga vaevast sai asja, vàntamine sai selgeks.

Suvel mòtesin, et àkki vòiks proovida Triinul abirataste àravòtmist. Indu tòstis ka see, et lasteaias oli nii mònigi 4-aastane, kes juba abiratasteta sòitis, seega peaks aeg olema kyps. Ka Triinu pani neid vapraid lasteaiakaaslasi tàhele ning oli vàgagi valmis abiratastest loobuma. Triinu kahjuks rààkis kyll aga see, et ega ta eriti oma suure rattaga sòitmist harjutada polnud saanud, sai ta selle ju alles aprillis synnipàevaks ning eriti julge ta ka ei ole. Aga selle-eest on tal palju tahtmist. Vòtsime abirattad àra ja hakkasime harjutama. Alguses polnud tasakaalust juttugi ja kuna julgust ka ei olnud, siis erilist edasiminekut ei toimunud. Eriti tihti harjutada ka ei saanud, sest kolmega oli see liiga keeruline. Greta kàruga ja ning ringi tuiskav Ato ei ole just parimad kaaslased keskendumistnòudva jalgrattasòidu òppimise juures. Korra nàdalas me ikka harjutamas kàisime, aga kuna tulemust polnud, siis Triinu hakkas àra tydinema. Kui kysisin vàlja minnes  kas vòtame ratta ka, siis hakkas tulema vastuseid, et ei taha. Ma siis pyydsin seletada, et ega see rattasòit niisama tule, peab ikka harjutama. Vahel ta nòustus, kuid teinekord oli ka resoluutselt vastu. Kui mulle tundus, et mu veenmine hakkas liiga pealetykkivaks muutuma, siis vòtsin hoogu maha ja ytlesin, et no kui sa ei taha, siis ega sa ei pea rattaga sòitmist selgeks òppima. Selle peale ytles Triinu, et ega ta ju niikuinii ei saaks sòita kui ta suureks kasvab ja tal lapsed tulevad.

Vaatamata vabadusele rattasòitu mitte òppida, jài see asi teda vaevama, sest eks ta tegelikult ikka tahtis vàga seda selgeks saada. Yhel òhtul  teatas Triinu ise, et tema tahab harjutama minna. Kuigi oli juba pàris hilja, ei saanud ju sellist initsiatiivi raisku lasta minna. Ja nàed, oligi òige pàev, Triinu hakkas rattaga sòitma. Ja kui uhke ja ònnelik ta ise oli! Ato oli ka kaasas ja muidugi kàis see kohe tema au pihta, et Triinu oskab midagi, mida tema ei oska. Et nyyd siis tuleb ka Atol abirattad àra vòtta ja harjutama hakata. Ise loodan, et tal peaks see lihtsamalt tulema, sest vudirattaga on tasakaalu hoidmist ju harjutatud piisavalt.

Ujumisega on lood yllatuslikud. Kui kevadel oli Triinu veel suur vee kartja, pea ja nàgu ei tohtinud kunagi màrjaks saada,  siis nyydseks ujub ta veel all. Kuna suvine ujumiskursus oli suur hitt, siis jàtkasime ka sygisel. Uus kursus on teises ujulas ja natuke teise metoodikaga. Kui suvine oli suures, lastele  ylepea basseinis ja kàtistega, siis praegune on lastebasseinis, kus Triinul on vesi kaenla alla ning kàtiseid ei kasutata. Kogu metoodika on palju pehmem ja lapsesòbralikum ning tòenàoliselt ka edukam ujumise aspektist, sest puudub see kàtiste àravòtmise etapp. Kui laps saab vàikses basseinis ujutud, siis làheb suurde ja kohe ilma kàtisteta. Triinu on kàinud nyyd kaks kuud yks kord nàdalas ja endine veekartja ujub juba vee all.

Ato ujumas hetkel ei kài. Kuna tema suvine kursus ei olnud just kuigi ònnestunud, siis ei ole hetkel Atol vàga soovi ujumist òppida. Praegu me kàime vahest koos triinu ujumist vaatamas ja hetkel on meil kokkulepe, et siis kui ta saab neljaseks hakkab ka tema kàima.

Suvi pole mul juba ammu enam lemmik aastaaeg. Tore on selline aeg aastast, kus ilm sind oluliselt ei piira. Mida kindlasti  ei saa  öelda Itaalia suve kohta. Samas muidugi ei ole kena siin hädaldada kui on kyll ja kyll kohti, kus kolmveerand aastast ilm sind piirab. No nagu Eestis eks.
Kui ma ytleks, et ma yldse ei kartnud seda suve tulekut, siis ma valetaks. Môtlesin lausa hirmuga, et mis asja me teeme need kolm kuud siin kodus, kohutavas palavuses. Et kus ma ikka kolmega üksi lähen.
Nyydseks oleme aga juba pooles juulis ja pean ytlema, et kui samas vaimus jätkub, siis elab seekordse suve päris valutult ära.
Kui ma alguses kartsin, et see kolmega päevad läbi koos olemine vôib ikka päris vôhmale vôtta, siis nüüd ma pean ütlema, et ühega on ikka palju hullem. Kui Triinu ja Ato ühe päeva vanaema juures veetsid, et mul oleks kah “kergem” päev, siis pean ütlema, et ma ei jôudnud ära oodata millal see päev ükskord läbi saab. Beebiga kahekesi terve päev olla on ikka karm. No kui kuskile minna, siis veel, aga see ei ole väga minu stiil beebit päev otsa mööda linna vôi ostukeskust vedada. Kui Triinu ja Ato siin on, siis on Gretal kogu aeg midagi vaadata, keegi on pidevalt tema juures, teeb talle nägusid ja näitab asju. Kui Triinut ja Atot ei ole, siis kes seda kôike tegema peab, mina ju!  Nüüd käivad vanaema juures ükshaaval, teine jääb koju mind ja Gretat lôbustama.
Suvi hakkas see aasta yllatavalt hilja, terve juuni oli 25 ymber, mis on Itaalia môistes kena kevad. Kuumaks läks alles paar paeva tagasi ja siiani pole see kah mingi tôsine kuumus. Ei tea kas olen siis lôpuks ära harjunud, aga 30 ja natuke yle pole midagi hullu. Täna oli esimene päev kui käisin kolm korda dushi all, selge märk palavast ilmast. Aga juba lubab vihma ja peale seda jahenemist, seega ilm on see aasta lubav.
Teiseks tulid Nikita ja Linus. Jällegi kuuks ajaks. Triinul ja Atol tegevust rohkem kui vaja. Kodus neid suurt ei näegi vôi kui siis kogu kambaga. Mind pole suurt kellelgi vaja, välja arvatud môned Ato pahameeleavaldused kui tüdrukud ta jälle mingist mängust välja on arvanud.
Kolmandaks registreerisin Triinu ja Ato  ujumiskursusele, et natuke vaheldust päevadesse saaks.  Ma küll ei kujutanud ette, kuidas see kolmega basseini minek välja näeb, aga otsustasin, et kui ei proovi, siis ju ei tea. Pealegi, kursus on ju parem kui niisama üksi minek, siis vähemalt kursuse ajal vastutab nende eest keegi teine veel. Tegin enne prooviks ka ühe kursusevaba basseinipäeva. Keegi ära ei uppunud, seega loen katse ônnestunuks. Ma ise küll väga( loe üldse) supelda ja peesitada ei saanud, aga no ega ma ei lootnudki. See ju minu töö, saan lausa palkagi. Miks seda aga emapuhkuseks nimetatakse, jääb mulle môistatuseks.
Esimene kursusepäev läks nii ja naa. Triinu oli esimese hooga suur EI! Ja probleem ei olnud ujumises, vaid selles, et tema ju instruktoriga ei räägi! Peale môningast selgitustööd, et ta ei peagi rääkima, hoopis kuulama peab, muutus ta leplikumaks. Ato ei osanud enne midagi arvata vôi karta.
Kursusel ei olnud mingit hellitamist, pandi kôik basseini äärele istuma ja tômmati ükshaaval sulps ja sulps vette. Suurde, ülepea basseini, kätised muidugi olid. Emad närisid küüsi ja kaugenesid nägemisulatusest välja. Mina taganesin Gretaga üldse suht kaugele, puude alla varju. Alguses oli rahulik, siis aga hakkasin kuulma üht tuttavat nutujoru. Kissitasin silmi, et kas on ikka Ato. Ei saanudki aru, sest üks teine poiss nuttis veel. No igal juhul oli Ato enamuse ajast instruktori süles, et juu ta siis ikka nuttis. Triinu oli aga üllatavalt tubli, proovis lausa ujuda, siputas ja vehkis hoolega, kuid miskipärast üldse edasi ei liikunud. Pärast oli ta sellepärast väga ônnetu, et ta kogu aeg viimane oli. Aga no teised olid paar nädalat juba harjutanud. Et siis tehnika vajab lihvimist. Järgi minnes oli Ato päris endast väljas, aga rahunes kohe kui pöörasin ta tähelepanu asjaolule, et kui neid kôiki suurele kummimadratsile istuma tôsteti, siis oli tema esimene, seega oli ta ju juht! Triinu pärast hädaldas, et need kätised olid liiga tühjad ja ta läks lausa kolm! korda vee alla. Homme on teine kord, eks näis kuidas läheb. Eks esimesel korral käib väike draama ikka asja juurde.