Suvi pole mul juba ammu enam lemmik aastaaeg. Tore on selline aeg aastast, kus ilm sind oluliselt ei piira. Mida kindlasti  ei saa  öelda Itaalia suve kohta. Samas muidugi ei ole kena siin hädaldada kui on kyll ja kyll kohti, kus kolmveerand aastast ilm sind piirab. No nagu Eestis eks.
Kui ma ytleks, et ma yldse ei kartnud seda suve tulekut, siis ma valetaks. Môtlesin lausa hirmuga, et mis asja me teeme need kolm kuud siin kodus, kohutavas palavuses. Et kus ma ikka kolmega üksi lähen.
Nyydseks oleme aga juba pooles juulis ja pean ytlema, et kui samas vaimus jätkub, siis elab seekordse suve päris valutult ära.
Kui ma alguses kartsin, et see kolmega päevad läbi koos olemine vôib ikka päris vôhmale vôtta, siis nüüd ma pean ütlema, et ühega on ikka palju hullem. Kui Triinu ja Ato ühe päeva vanaema juures veetsid, et mul oleks kah “kergem” päev, siis pean ütlema, et ma ei jôudnud ära oodata millal see päev ükskord läbi saab. Beebiga kahekesi terve päev olla on ikka karm. No kui kuskile minna, siis veel, aga see ei ole väga minu stiil beebit päev otsa mööda linna vôi ostukeskust vedada. Kui Triinu ja Ato siin on, siis on Gretal kogu aeg midagi vaadata, keegi on pidevalt tema juures, teeb talle nägusid ja näitab asju. Kui Triinut ja Atot ei ole, siis kes seda kôike tegema peab, mina ju!  Nüüd käivad vanaema juures ükshaaval, teine jääb koju mind ja Gretat lôbustama.
Suvi hakkas see aasta yllatavalt hilja, terve juuni oli 25 ymber, mis on Itaalia môistes kena kevad. Kuumaks läks alles paar paeva tagasi ja siiani pole see kah mingi tôsine kuumus. Ei tea kas olen siis lôpuks ära harjunud, aga 30 ja natuke yle pole midagi hullu. Täna oli esimene päev kui käisin kolm korda dushi all, selge märk palavast ilmast. Aga juba lubab vihma ja peale seda jahenemist, seega ilm on see aasta lubav.
Teiseks tulid Nikita ja Linus. Jällegi kuuks ajaks. Triinul ja Atol tegevust rohkem kui vaja. Kodus neid suurt ei näegi vôi kui siis kogu kambaga. Mind pole suurt kellelgi vaja, välja arvatud môned Ato pahameeleavaldused kui tüdrukud ta jälle mingist mängust välja on arvanud.
Kolmandaks registreerisin Triinu ja Ato  ujumiskursusele, et natuke vaheldust päevadesse saaks.  Ma küll ei kujutanud ette, kuidas see kolmega basseini minek välja näeb, aga otsustasin, et kui ei proovi, siis ju ei tea. Pealegi, kursus on ju parem kui niisama üksi minek, siis vähemalt kursuse ajal vastutab nende eest keegi teine veel. Tegin enne prooviks ka ühe kursusevaba basseinipäeva. Keegi ära ei uppunud, seega loen katse ônnestunuks. Ma ise küll väga( loe üldse) supelda ja peesitada ei saanud, aga no ega ma ei lootnudki. See ju minu töö, saan lausa palkagi. Miks seda aga emapuhkuseks nimetatakse, jääb mulle môistatuseks.
Esimene kursusepäev läks nii ja naa. Triinu oli esimese hooga suur EI! Ja probleem ei olnud ujumises, vaid selles, et tema ju instruktoriga ei räägi! Peale môningast selgitustööd, et ta ei peagi rääkima, hoopis kuulama peab, muutus ta leplikumaks. Ato ei osanud enne midagi arvata vôi karta.
Kursusel ei olnud mingit hellitamist, pandi kôik basseini äärele istuma ja tômmati ükshaaval sulps ja sulps vette. Suurde, ülepea basseini, kätised muidugi olid. Emad närisid küüsi ja kaugenesid nägemisulatusest välja. Mina taganesin Gretaga üldse suht kaugele, puude alla varju. Alguses oli rahulik, siis aga hakkasin kuulma üht tuttavat nutujoru. Kissitasin silmi, et kas on ikka Ato. Ei saanudki aru, sest üks teine poiss nuttis veel. No igal juhul oli Ato enamuse ajast instruktori süles, et juu ta siis ikka nuttis. Triinu oli aga üllatavalt tubli, proovis lausa ujuda, siputas ja vehkis hoolega, kuid miskipärast üldse edasi ei liikunud. Pärast oli ta sellepärast väga ônnetu, et ta kogu aeg viimane oli. Aga no teised olid paar nädalat juba harjutanud. Et siis tehnika vajab lihvimist. Järgi minnes oli Ato päris endast väljas, aga rahunes kohe kui pöörasin ta tähelepanu asjaolule, et kui neid kôiki suurele kummimadratsile istuma tôsteti, siis oli tema esimene, seega oli ta ju juht! Triinu pärast hädaldas, et need kätised olid liiga tühjad ja ta läks lausa kolm! korda vee alla. Homme on teine kord, eks näis kuidas läheb. Eks esimesel korral käib väike draama ikka asja juurde.