Tag Archives: Eesti
Ilmajutt
Màletusi Eestist. Korraks oli tore, aga parem ikka kui ei ole. Lund siis ja tegelikult ka talvel Eestis. See vist on tòesti tòsi, et kui harjud soojaga àra, siis uuesti kùlmaga harjuda on pea vòimatu, vastupidi pidavat olema lihtsam. Eestis oli ju tore, aga tòenàoliselt niipea uuesti talvel ei làhe. No mina vòib-olla veel, aga Paolot ei saa vist kyll enam uuesti talvel Eestisse enne kui ta nii vana on, et enam midagi ei màleta. Aga no ta on kaks korda kàinud ka, see juba kòvasti ùle keskmise.
Aga noh, see lumi lumeks ja kylm kylmaks, Eestis me tegime tegelikult palju ja toredaid asju. Kàisime palju kùlas, vòtsime uua aasta metsas vastu, Triinu kàis Estonias Pipit vaatamas ja mòlemad kàisid nad ka kinos. Muidugi vanalinna jòululaat, Nukuteatri muuseum, Miia-Milla-Manda, Piparkoogimaania, mitmed kohvikud ja toredad sòògikohad, nagu nàiteks F-Hoone. Ainus tagasilòòk oli Gretat tabanud palavik, mis kùùndis lausa 39,5ni ja kestis 3-4 pàeva. Pàris terveks sai ta alles koju tagasi tulles.
Omaette teema on muidugi Ryanairiga lendamine. Meie esimene kogemus…khmm…tahaks vàga, et jààks viimaseks, aga vist pole vòimalik. Tekkis tunne, nagu oleks tsivilisatsioonis kaks sammu tagasi astunud. Vene jòmmid ja nende ylemukitud baabad, kes sinust ja su lastest lihtsalt ùle jooksevad, nagu lennukist oleks vòimalik maha jààda. Mis sest, et lastega oleks nagu eesòigus, see ei huvita kedagi. Ka mitte neidsamuseid Ryanairi tegelasi, sest keegi ei pyydnudki kuidagi neid masse suunata. Sul on kyll eesòigus, aga lòpuks vaata ikka ise kuidas saad. Aga ega need venelased ainult trùgijad ole. Yhel puhastverd eesti noormehel ma lihtsalt toore jòuga rabasin òlast ja karjusin talle, et ta ei trygiks palun minu ja mu laste vahele, sest mul ei ole mingit soovi oma lapsi sinna massi sisse àra kaotada. Itaallased kusjuures vaatasid kòike seda jama pealt ja ainult imestasid. Wow, siiani olid nad arvanud, et itaallased ei oska jàrjekorras seista, kuid see nòukogude stiilis kaos oli isegi nende jaoks midagi uut. Lahendus oleks yldse mitte selle eelisjàrjekorraga tegeleda ja minna lihtsalt viimasena peale. Aga no seda lòbu vòib omale lubada kui oled ùksi vòi kahekesi, sest lootust, et sa leiad siis neli kohta làhestikku on suht ebareaalne. Et panen lapsed kuskile vòòraste inimeste vahele ùhte lennuki otsa ja ise istun teise otsa. Lahe tòesti. Aga ok, jàrgmise Ryanairini on veel aega ja àrme praegu selle peale mòtle.
Meil aga siin on talve kael murtud. Laupàevaks lubab lausa 18 kraadi. Plussis siis. Ma igal juhul suure òhinaga pakkisin kòik talvisemad asjad juba àra, sulejoped, kampsunid, paksud saapad. Ega midugi nii soojaks ei jàà, aga no sulejopet vaevalt, et enam vaja làheb.
Uus katse
Nii, 27.detsember tuleme Eestisse ja oleme kuni 8.jaanuar. Seekord olen vàga keskendunud dokumentidele, et kindlasti jàtan midagi muud olulist maha. Kuna topelt ei kàrise, siis sai ka issi korralduse kontrollida enne lahkumist kòikide dokumentide ja muu tarviliku paberimajanduse olemasolu. Et kui midagi làheb untsu, siis on mul vàhemalt kedagi syydistada.
Kui kellelgi on mòni hea idee ja/vòi on kursis Eesti seltsieluga, siis olen tànulik igasuguste vihjete eest, et mida seal sel ajal yldse teha ja kuhu minna. Soovitavalt vòiksid olla ikka sellised yritused/kohad/tegevused, kuhu saaks ka lastekarja kaasa vòtta.
Number Eestis 53923966
Nii, homme siis on minek. Triinu ja Ato ikka veel ei tea, et ma lähen ja kus ma lähen. Tôtt ei saa ma kohe kuidagi rääkida, sest nad tahavad ju siis kohe kaa. Pealegi ma ju lubasin, et suvel me ei lähe, sest Greta on väike ja nüüd siis selline totaalne sônamurdmine. Mul aga keel kohe kuidagi valetama ei paindu. Nii ma siis olengi lihtsalt vingerdanud ja teemat vältinud. Vôib olla saab isegi nii ära käia, et ei peagi seletama. Vanaema otsutas, et ta teeb issi elu kohe eriti lihtsaks ja viib Triinu ja Ato viieks päevaks mägedesse. Pühapäeval, enne minu minekut lähevad ära ja reedel tulevad. No mina ei tea kuidas sel meie issil ikka alati nii veab. Ma nii lootsin, et saab tema kah lôpuks päriselt tunda, mis tähendab päevad läbi lastega kodus olla. Olen ikka ôel mutt küll.
Ilm on muidugi selline, et ma ei teagi mida kaasa pakkida ja mida selga panna. Siit peab vist minema pikkade pükste,kummikute ja jopega, et siis need kôik Eestis seljast ära koorida. Praegu on meil 11 kraadi. Nii külma suve pole mina veel siin olles kogenud. Hakka vôi jälle moosi keetma. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, vastupidi. Loodan väga, et läheb samas vaimus augusti lôpuni välja.
Kui keegi teab mônd toredat üritust järgmine nädal Eestis toimuvat, siis andke mulle ka teada. Toreda all ma pean silmas kas môni laat vôi mingit muud sorti vabaôhuüritus.
Estonia, here I come Part.2
Nii, olukord muutus, tuleme hoopis 24- 31.juuli. Mitte, et see nyyd eriliselt suur muutus oleks, aga ikkagi.
Murphy seadusele kohaselt juhtus nende eelmiste kuupàevadega nii, et tàpselt samal nàdalal làhevad minema ka vanavanemad. Terve suvi on nad kodus ja just samal nàdalal otsustasid mere ààrde minna! No ma oleks muidugi vòinud enne broneerimist uurida, et kas ja kuidas, aga ma tòesti ei arvanud, et vanainimesed just neil kòige kuumematel pàevadel kuhugi minema hakkavad. Pensionàride reisimise aeg on ju tavaliselt juuni vòi september.
Tegelikult ma ei oleks ùmber vahetanudki kui nonna poleks ise jàrjepidevalt nòudnud. Paolot ei erutanud see ùldse, et ta nàdalaks lastega ùksi jààb ning mind veel vàhem. Ainus, kes hirmsasti muret tundis, oli nonna. Et kuidas ikka nii saab ja tema ikka muretseb. Ses suhtes on ta meil kyll ikka vàga tyypiline itaalia mamma, lapsed, sòòk ja kodu on mamma teema, mehed ei oska, mehed kàigu tòòl. Eks tal omal tàpselt nii muidugi ka on, mees, kes kodus isegi kohvikannu tulele ei oska panna. Samas, ma ei arva, et see puhtalt mehe “sùù” on. Kui sul ikka terve elu kòik ette-taha àra tehakse, no miks siis peaks selgeks òppima kuidas kohvi keetmine kàib.
Yks nàide sellest kui tragikoomiline see nonnide eluviis ikka on. Kunagi kui nonna pidi mòneks pàevaks haiglasse minema ja yhtki tàdi vòi sugulast ùhel neist pàevadest aitama tulla ei saanud (sest no mees ju ùksi kahe lapsega kolm pàeva hakkama juba ei saa), keetis nonno pastat. Pani poti tulele, pasta potti ja jài ootama. Ootas, ootas kuni hakkas suitsu tulema. Nojah, pasta keetmiseks peaks ka vett potti panema…
Paolo on kùll paljus vàga oma isa sarnane. Kui tal ikka lastaks niisama olla, siis ta oleks ka ja laseks ennast teenindada. Kuid isaga on tal yks vàga suur ja oluline erinevus – tal ei ole itaalia mammat. Syya saab siis kui on aega ja tuju olnud teha, vastasel korral on meil kùlmutuskapp ja igaùks teenindagu end ise. Ok, pesu pesema ja pòrandaid kùùrima ma teda siiski ei sunni, aga lastega tegelema peab. Onneks pole tal selle vastu midagi ja seega yks nàdalake poleks talle mingi katsumus. Vòi oleks? Kahjuks jààb see seekord kindlaks tegemata.
Estonia, here I come!
Nii, uskumatu, aga nii see on! Làhengi Eestisse! Mina ja Greta, kòik teised jààvad maha.
Tegelikult olin ju kindel, et see aasta jààb vahele, lihtsalt see kolmega minek tundus liiga keeruline (tundub tegelt siiamaani) ja liiga suurt organiseerimist nòudev. Lisaks oleks see absoluutselt kòike muud kui lòògastav puhkus. Yksi tulek (noh, koos yhe lapsega ongi juba nagu yksi) ei tulnud mul mòttessegi, sest tundus liiga ebaòiglane, et issi kes meil terve suve tòòtab, jààb veel ka nàdalaks Triinu ja Atoga koju kui mina Eestis lulli lòòn. Oleks ju vòinud ka kòik koos tulla, aga no nàdalaks ju ei tule sellise karjaga, pàevahind làheb liiga kòrgeks ning yle nàdala ei kannata issil kontorist àra olla. Nyyd aga on làinud nii, et issi on meil viimasel ajal oma sòpradega mitu minipuhkust Toskaanas ette vòtnud ja seega tundsin, et nyyd on ka minul òigus natuke àra saada. Tuleme siis 31.juuli kuni 8.august.
Et palun siis kòigil minu jaoks sel ajal saadaval olla! 🙂
Ja ehk on ka kellegi mulle selleks ajaks jalutuskàru ning autosse beebi turvahàlli laenata?