Umbes nii vahetevahel ikka küsitakse. Viimati küsis Monsa, kellele ma ei jõudnudki vastata ja kes kindlasti ootab ja loodab, et vastus on midagi sellist „Jah, nii kerge on! Küll ikka see elu kahe väiksese lapsega on lust ja lillepidu.“. Sest tal on mõne kuu pärast sama seis mis mul siin ja praegu.
No tegelikult võiks ju olla harjunud juba küll, sest no mis siin ikka niiväga siis on. Lihtsalt kaks last. Kõik kohad selliseid peresid täis ja saavad hakkama küll. Aga minul on ikka iga õhtu selline tunne nagu oleks kolm tundi hantleid tõstnud ja matemaatika olümpiaadil osalenud. Üheaegselt siis. Pea on paks ja kõik kohad valutavad. Äkki ma olen lihtsalt natuke vilets.
Aga esimene aasta pidigi väga raske olema, kuid siis minevat kergemaks. Et hakkavad koos mängima ja mina saan muudkui puhata ja puhata. Oi kuidas ma siis puhkan! Ja oi kuidas nad mängivad!
Tegelikult märkan ma juba praegu mõningaid kergenemise märke. Näiteks olen alati arvanud, et Ato on meil väga rahulik sell. Tegelikult on ta selline keskmine, Triinust kindlasti rahulikum kuid see annabki keskmise tulemuse kätte. Aga selline eksiarvamus on tekkinud sellest, et Ato on ülirahulik siis, kui silmapiiril on Triinu. Triinu ju kogu aeg siiberdab ja seletab ning Atol on põnev. Kui ma temaga üksi jään ja ta vaibale kõhutama panen, pole rahulikust Atost midagi järgi. Mõned minutid tegeleb oma 5- kuuse asjadega, siis aga vaja vaheldust. Ja nii ma siis pean kah siiberdama ja seletama. Vannis on sama asi – ma võin lihtsalt uimase näoga vanni äärel istuda, Triinu teeb kogu lõbustamistöö enda teadmata ära. Nüüd nad käivad jälle koos vannis, sest Ato on suuremaks ja targemaks saanud ning ei ehmata iga Triinu jonninutu peale ise kah lohutamatult nutma. Siiani seda ikka juhtus suht tihti.
Eks muidugi iga pere on erinev ja igal pool on omad tugevad ja nõrgad kohad. Näiteks kui laste vahe on natukenegi suurem (nii 3 aastat või rohkem) on juba tunduvalt lihtsam. Juba kasvõi see, et suurem laps on siis ju terve päeva lasteaias. Triinu on pool päeva, see kah suur asi.
Teiseks on meil tubli isa, kes ei arva, et laste teema on ainult ema pärusmaa. Näiteks on Triinu öised trallid (neid ikka vahest on) ja hommikune ärkamine isa õlgadel. Isegi pudru keedab valmis. Tööle läheb ta kah suht hilja, et hommikud on mul rahulikud. See-eest õhtud on karmid, sest kui hilja tööle, siis hilja ka koju.
Minu suur peavalu on pidev söögivaaritamine. Küll ma kadestan neid kellel mees vaaritab, kasvõi vahest oleks tore. A noh, kõike ka ju ei saa. Kuid see-eest tassib tema kogu kraami koju.
Lapsehoidjate, vanavanemate ja muidu sugulastega on kehvasti. Lapsehoidmise suhtes siis. Peale kohalike vanavanemate polegi kedagi ja nemadki meist 15km kaugusel. Sellist võimalust, et paluks kellelgi tunnike lapsi vaadata, et saaks ise kuskil ära käia, ei ole. Võiks ju mõne lapsehoidja otsida, aga päris võõrast inimest ma ikka ei riski võtta.
See-eest käib Triinu korra nädalas vanaema juures. Ma vajan seda päeva nagu õhku! Kui mõni nädal vanaema Triinut võtta ei saa, on mul tunne et mind on röövitud. Mitte et mul Triinuga nüüd nii kohutavalt raske oleks, vaid lihtsalt ma pean ju ka vahest oma klaasi täitma…või kuidas seda nüüd öeldaksegi…
Olgu muuga kuidas on, kuid mul on üks luksus mida paljudel ei ole, aga millest nii mõnigi unistab. Mul on koristaja! Ja ma ei räägi siin sellest iseliikurist tolmuimejast vaid tegu on lihast ja luust tädiga. Ma võin paljust loobuda, kuid oma koristajatädist ma naljalt enam ei loobu. Käib korra nädalas ja koristab kogu maja ära, vahest triigib kah kui aega üle jääb.
Aga tegelikult pole häda midagi, pool sest esimesest aastast ongi juba läbi ja see on küll ikka väga kiirelt läinud. Kohe – kohe algab lillepidu!
Natuke keelejuttu kah…
Triinu italianiseerib eesti keelt. Praegu on tal kasutusel la papu ja la pats.
Kommentaarid:
26/05/2008 TädiMari .
Minu kahelpaselisd sõbrannad räägivad ka kõik ühest suust, et kui pisem saab liikuma ( ka käpuli) siis läheb lihtsamaks. Minu elu on seni läinud raskemaks kui laps liikuma on hakanud aga võibolla kahega on teistmoodi 🙂
26/05/2008 Annumannu Post
Mina olen ka arvamusel, et làheb kergemaks, kui laps sellest beebieast vàlja saab.Ma kùll kahtlen, kas just lillepidu hakkab, aga mingis mòttes kindlasti on kergem:D.Eks muidugi, siis on jàlle omad mured.Vàhemalt tagasi vaadates olid need esimesed kuud kòige raskemad.Igaljuhul jòudu teile!:)
26/05/2008 Liisi Helena Kasesalu
No selge siis. Eks siis paistab mis aasta lõpuks meist järgi jäänud on 😀 Igal juhul Sa oled väga tubli ja jaksu see teine pool veel lillepeoni välja vedada.
27/05/2008 Monica Juhtund – Orsi
Nii Triinu moodi on poiss 🙂
