Triinu on meil üks korralik tütarlaps. Muidugi plödistab ta süües omal pluusi endiselt täis ja ei korista mänguasju ära, kuid näiteks:
.
Paneb ta omal algatusel peale söömist tassi ja taldriku kraanikaussi. Tegelikult küll laseb neil üle ääre sinna kukkuda, sest panema ta ei ulata. Selline kukutamine võib küll tassile saatuslikuks saada, kuid ma ei saa ju ometi keelata sellist koristamisinitsiatiivi.
Kui ma olen JÄRJEKORDSELT jätnud Renato mähkme vannituppa vedelema, siis läheb ja viib selle prügikasti. Mina ei palu, ise võtab ja viib.
Kui tal on käes mingi mõtetu asi, millega ta ei oska midagi peale hakata (näiteks niidijupp või paberitükk), siis sokutab selle kuhugi lauaservale või toob minu kätte. Maha ei viska.
Õues porilompi ei lähe. Peale pikka veenmist korra kummikutega läks. Seega jutud lastest, kes end õues pori sisse kõhuli viskavad, on minu jaoks ulme.
Kui jogurt tilgub lauale, tuleb see kohe ära pühkida, enne edasi süüa ei saa.
Moosisaia hoiab kuidagi näpuotstel, et näpud mingil juhul moosiseks ei saaks.
Kui näpp läheb pudruseks, tuleb see kohe ära pühkida. Ise ta ütleb, et see on koll. Eks keedetud kaerahelves on kolli moodi küll.
Kui DVD-d vahetab, paneb plaadi ilusasti karpi ja karbi riiulile.
Kui vaatame raamatuid, siis paneb eelmise raamatu kappi tagasi enne kui uue võtab.
Häirib hirmsasti kui kuskilt on märg. Näiteks varrukas peale veega mängimist. Peab pluusi kohe ära vahetama.
.
.
Kuid eks kõik on suhteline. Sealsamas topib ta mõlemad käed jogurtitopsi ja pigistab mõnuga jogurtit läbi sõrmede ja pühib siis käed pluusi sisse puhtaks. Kisub sahtlitest välja kõik minu aluspesu ja loobib mööda tuba laiali. Nokib toidu seest juurikad välja, loobib põrandale ja ise seletab, et need on Linnule. Nagu Linnu neid sööks…