Jah, peale roosa luti on nyyd ka roosade lilledega myts. Selline on see elu suurema òega…

Paar rida siis Atost kah enne kui päris meelest läheb.

Nagu ikka alustame numbritest. Kaalub 7 kilo, pikkust ei tea, kuskil 68 vast on.

Väga märkimisväärseid kehalisi saavutusi ei saagi ette lugeda, veel ei käi ühesõnaga.  Noh, tegelikult, et ei keera. Või vahel kogemata kõhult seljale rullub, aga see puhas apsakas. See-eest viskab selja peal olles silda ja rullib ümber oma telje. Mähkimislaual peab eriti tähelepanelik olema, et end sealt alla ei viskaks. Ses suhtes on Triinuga ühtemoodi, et Triinu ju ei hakanudki korralikult keerama, hakkas hoopis varakult istuma ja mis sest keeramisest siis veel.  Aga mänguasju võtab kätte ja topib suhu küll.

Sel kuul avastas Ato Triinu. Eks ta pani teda ennegi tähele, sest ta ju virvendab siin koguaeg, aga nüüd ta üritab ise kah juttu üles võtta. Eriti tihe vestlus käib õues jalutades. Triinul on käru küljes aste, kus ta vapralt seisab ja Ato on turvahälliga näoga meie poole. Nii, et nad on näod vastamisi ja suht ühel kõrgusel. Triinu Atoga eriti ei räägi, tal on targemategagi rääkida, nagu iseendaga. Aga Ato kuulab ja vahel ütleb midagi vastu ka. Või siis Triinu laulab ja see sobib kah Atole igati ning vastab samaga viisakalt.

Üldiselt on Ato üks kaisu- ja süleloom. Triinul selles vanuses polnud enam mingit kaisus magamist, magas oma võrekas. Atol oma voodit küll pole. Tema "voodi" on meie voodi külge kinnitatud häll mis ühest küljest lahti. Näeb välja nagu mini-võrekas. Magama läheb ja jääb ta oma hällis väga kergelt, kuid kuskil neljast on ta mul ikka kaisus. Sest siis ta vähemalt magab, muidu ärkab iga natukese aja tagant kuni hommikuni välja.

Süles meeldib ka olla, lihtsalt istuda ja vahtida. Eelistab ikka emme sülle ja kui siis mööda tuba ka käiakse, on lausa superluks. Teiste süles hakkab natukese aja pärast vingerdama ja puhisema, mis on samm enne korralikult nutmahakkamist.

Õues Ato enam ei maga. Liiga soojaks läks ja ei tulnud sest enam midagi välja. Ato tahab magada millegi sees, et oleks kitsas olla. Külmaga oli selleks kombe ja toas keeran ta teki sisse, kuid palavaga õues pole võimalik teda kuhugi sisse keerata. Seega magab nüüd ainult toas ja sellega seoses on kõik uinakud 45 minutilised. Üks rist ja viletsus, ma ütlen. Mitte et ma hirmsasti tahan, et ta magaks kauem, et ma saaks siis omi asju teha (kuigi seda muidugi kah), aga ta ju ise ka ei puhka 45 minutiga välja, vähemasti mitte juhul kui kõik nad nii lühikesed on. Siis on ta väsinud ja viu viu ja ei jaksa suurt üleval olla ning ma pean ta jälle magama panema, sest vastasel korral tuleb üleväsimus ja siis on üldse jama käes. Ja kuna uinakud on lühikesed, siis ta ka sööb liiga tihti ja liiga vähe, mis omakorda viib selleni, et kõht läheb jälle ruttu tühjaks ja jälle ei tule pikast uinakust midagi välja. Selline nõiaring, ühesõnaga.

Nüüd ma siis üritan siit nõiaringist selliselt välja saada, et proovin teda peale 45 minutit lutiga magama tagasi petta (on õnnestunud väga väga harva) ja alates tänasest hakkas Ato saama midagi mida Triinu kunagi ei saanud – rinnapiimaasendajat. Esialgu muidugi ei toimi, talle ei maitse mitte üks raas, aga ega mul kiiret ole ja ega ma rinnast päris ära võõruta. Lihtsalt ma ei jaksa teda iga 2 tunni tagant toita ja tunnen end sõna otses mõttes tühjaks imetuna. Mulle sobiks kui ta õhtupoolikul saaks ühe toidukorra pudelist, ehk siis seisab kõht ka kauem täis.  Ja siis saaks ka issi vahest toitmise enda peale võtta, sest praeguse seisuga ei saa ma ilma Atota ju kuhugi minnagi.

Aga kokkuvõtvalt on Ato ikkagi endiselt väga hea ja kerge laps. Vahel ei pane teda tähelegi, vaat et astud peale kui ta põrandal siputab. Suurim erinevus Triinuga selles vanuses on see, et Ato hoiatab ette. Et kui jätad üksi laes tiirlevaid pingviine vaatama ja need seal seisma jäävad, siis Triinu karjus kohe. Tegelikult juba enne, sest ta ei viitsinud kunagi mingeid tiirlevaid asju ükspäini vahtida. Ato vaatab pingviinide tiirutamise lõpuni. Siis vaatab veel natuke. Siis vaatab ringi, et kus siis teised on. Siis teeb natuke häält, lihtsalt räägib. Siis räägib veel ja veel ning hääl läheb tasapisi valjemaks ja kui ikka keegi ei ei tule, alles siis hakkab nutma. Aga nii kaugele tavaliselt asi ei lähegi.

 

Kommentaarid:

09/05/2008 kadri kuum
Sellest poisist tuleb küll täitsa kena itaalia noormees….:) mis muidugi teeb rõõmu paljudele eesti tüdrukutele…!:)

09/05/2008 Külli Voit
Just just… kuid kahjuks või õnneks et tule temast kindlasti rosinasilmset tumedakiharist lõunamaa casanovat. Selline Põhja-Itaalia äärealade noormees – sinised silmad ja heledamad juuksed.

09/05/2008 TädiMari .
Selline hele kutt kasvab pigem itallannade rõõmuks :)
Ja roosasi lillekesi poleks ma tähelegi pannud kui poleks sinna tähelepanu suunatud!

09/05/2008 Linda Forrest
Väga armas pilt !
Roosasid lilli poleks ma ka tähele pannud, kui poleks tähelepanu juhitud 🙂