Meil käis vahepeal vanaema külas. See Eesti oma. Teise käimised on nii tavalised, et sellest pole mõtet kirjutadagi. Eesti vanaema aga nägi esimest korda meie uut kodu ja loomulikult ka Renatot. Triinu nägi vanaema viimati eelmine suvi ja kuigi ka vahest läbi uduse veebikaamera sai vanaemaga lehvitatud, ei tundnud ta teda siiski ära. Alguses võõrastas, nagu ta kõikide võõrastega teeb.  Aga vanaema oli ettenägelik ja asjaks juba valmistunud. Vanaemal oli nimelt kotis täisa ehtne Lotte! Kuna rongijaama läksid vanaemale vastu issi ja Triinu kahekesi, siis kahjuks jäi mul reaktsoon nägemata, kuid pealtnägijate sõnul olid Triinul silmad läinud veel poole suuremaks kui nad tal juba on ning oli ahastades-imestades õhanud – LOTTE!!!! Natuke võõrastamist jäi küll ka peale Lotte väljailmumist, kuid juba järgmiseks hommikuks oli ka see kadunud. Triinu võttis vanaema kui pereliiget ja mida pereliikmetega tehakse? Jonnitakse loomulikult! Triinu jonni sai vanaema kahe nädala jooksul tunda ja näha rohkem kui vaja, ma arvan.  

Minu jaoks oli loomulikult tore oma ema üle pika aja  elusuuruses näha. Ega me suurt siin midagi teinud, ses mõttes, et ringi väga ei käinud. Verona (seal kah sellepärast, et mul oli juuksurisse vaja minna ja keegi pidi ju Renatot niikaua tänaval veeretama) ja Sigurta looduspark olid kõige kaugemad käimised. Taimi ja aiatoole käisime ka ostmas. See-eest panin ma oma ema korralikult tööle! :o) Hommikul käis koeraga, siis triikis pesu, siis käis Triinul lasteaias järgi, siis hoidis Renatot kui ma Triinuga mässasin ja Triinut kui ma Renatoga mässasin ning vahest tegi süüa ka. Mida mina need kaks nädalat tegin ja kuidas ma enne üksi kõik tehtud sain, vot seda pean nüüd küll mõtlema. Eriti keeruline on nüüd kui ema koju tagasi läks, sest mugava eluga harjub ju nii ruttu.

Eesti vanaemast kirjutades ei saa üle ega ümber tema märkimisväärsest visadusest. Nimelt otsustas vanaema, et kuna mina jään Itaaliasse ja lapse-lapsed saavad olema pool-itaallased, siis on tõenäoliselt siia üsna tihti asja ning tema läheb ja õpib itaalia keele ära. Ja just nimelt läheb ja õpib ÄRA, mitte lihtsalt ei käi kuskil kursusel nime kirja panemas. Et siis kuuekümneaastaselt sai kahe aastaga uue keele suhu ning uskuge või mitte, räägibki! Enne seda piirdus tema itaalia keele oskus sõnadega pizza, pasta ja mafia, nagu ikka ühel keskmisel harjumaallasel.

Huvitav on aga itaallaste reaktsioon minu ema keeleoskusele. Või õigemini, nende reaktsioonitus. Nad on ses mõttes ikka nagu venelased või ameeriklased – kõik ju oskavad nende keelt. Mitte keegi kunagi ei imestanud või küsinud, et kuidas ja miks ta itaalia keelt räägib. Hea küll, ma saan aru kui on inimene kes ei tea kas ta elab siin või lihtsalt külastab, kuid näiteks meie naabriproua, lasteaiakasvatajad või Paolo sugulased teavad väga hästi, et mu ema on siin lihtsalt külas. Sellele vaatamata alustasid nad kõik vapralt itaaliakeelset vestlust temaga.

Märkimata ei saa jätta ka seika, et mu ema sai siin pargis jutule ühe vanaisaga, kes teadis kogu seda Eesti asja nii nagu see oli. Et enne oli vabariik ja siis okupatsioon ja nüüd jälle vabad. Soovis vaat et õnnegi. Kolme aasta jooksul pole ma sellist inimest kohanud ja näed, nüüd siin meie kolkakülas nii tark mees. Süda läks kohe soojaks.

Kommentaarid:

08/05/2008 Raine De Giorgi
Au ja kiitus virkale Vanaemale!!! Oleks vaid nad kõik sellised….

09/05/2008 TädiMari .
Ossaraks kui tubli vanaema.
Meie omal on siiamaani selged vaid : bassotto, andiamo, aspetta ühesõnaga kõik koeranduse terminid. beebinduseomi poleks veel uuritudki. 🙂

09/05/2008 Linda Forrest
Oi, kui tubli vanaema!!!
Lausa uskumatu!