See, et me üks hetk elamist vahetama peame, sai selgeks siis kui Triinut ootama jäin. Meie Verona korter oli küll tervelt 85m2, mis ei tundu just kõige pisem, kuid kui korteris on ainult kolm ust: välis-, vannitoa- ja garderoobiuks, siis lapse sündides olukord natuke muutub. Algul oli meil ikka plaan, et noh, kuni Triinu kahene, võib seal olla küll. Eks oleks võinud kah, kuigi tegelikult muutus juba tunduvalt varem olemine suht võimatuks. Näiteks oli ju kogu aeg see jama, et keegi tahtis magada ja seega teised ei saanud praktiliselt muud teha kui pool-pimedas arvuti taga istuda või kõrvaklappidega telekat vaadata. Kusjuures suurim häda polnudki Triinu, vaid hoopis mina. Nende raseduste ja imetamistega tekkisid mul totaalsed unehäired, võiks öelda, et kohati lausa unetus. Ma võisin ööde ja päevade kaupa olla magamata, või ma küll proovisin magada, kuid olin tegelikult kogu aeg teadvusel ja näiteks tilkuv vannitoa kraan võis mind vabalt tunde üleval hoida. Seega plinkiv telekas või arvutiklaviatuuri klõbin mõjusid kui aastavahetuse ilutulestik mõnele teisele. Triinu magas tema ümber käivale elule vaatamata suht hästi. Kuigi mida vanemaks sai, seda keerulisemaks muutus. Näiteks oli lõpupoole suht tavaline, et poole filmi pealt kuuldus äkki krobinat ning üle võreääre ilmus nägu, kes rõõmsalt teatas „onu“, sest telekast paistis keegi onu. Loomulikult ei tulnud edasimagamisest siis enam midagi välja.

Korteri suurus oli tegelikult ka suhteline kuna tegu oli katusealusega, siis ühest otsast oli ta nii 3,5 meetrit kõrge kuid teine ots see-eest kõigest natuke üle meetri. Seega Triinu mõõtu tegelastele oli seal tõesti 85m2, kuid meile Paologa oli elamiseks väärt kõigest kuskil pool sellest. Kui käpuli roomamist elamiseks ei arvesta. Ei möödunud päeva kui ma poleks oma niigi lopergust pead kuhugi ära tagunud. Ma ei ole tegelt kunagi suur katusekorruste fänn olnud. Mulle meeldivad just kõrged laed, et oleks ruumi ja õhku. Paolole see korter muidugi meeldis, sest oli seal palju aastaid elanud, ise remontinud ja sisustanud, lisaks oli ta kesklinnas, 10 min jalutamist kontorisse. Nüüd me elame 15 km Veronast ja põhimõtteliselt kõik need kuud, alates maja leidmisest kuni sissekolimiseni (mida oli maist – novembrini) Paolo hädaldas, et kui kohutavalt kaugel see maja ikka on ja kui keeruline on kontorisse minna. Nüüd kuu ajaga on aga selgunud huvitav tõsiasi, et siit jõuab ta tunduvalt varem kontorisse kui eales Veronast. Vaat sulle siis…