Category Archives: Lapsed
Majaehitus
Meie agar lasteaed pani jàlle vanemad tòòle. Mis ei ole ju tegelikult yldse paha, vastupidi. Kuigi tihtipeale on need ylesanded tànapàeva siidikàppadele pàris korralik eneseùletus.
Iga aasta, enne jòule, tehakse lasteaia aeda suur presepe (jòulusòim), kuid kuna meie lasteaed on suht ilmalik, siis ei olegi see tegelikult eriti presepe moodi, vaid lihtsalt jòulukaunistus. Yle-eelmine aasta pidime tegema yhe nuku. Teemaks oli erinevad rahvused. Eelmine aasta pidime tegema yhe tàhe, no see oli pàris kerge. See aasta on aga teemaks Le Case del Mondo ehk maailma majad (kodud) ja seega pidi ehitama yhe maja. Noh, mòtled mis seal ikka, vòtan yhe pappkarbi, lòikad augud sisse….aga ei, nii lihtne see asi ka ei ole. Materjal peab olema selline, mis talub vihma, sest kogu kyla làheb ju òue. Seega ei mingit pappi vòi paberit! Puust, kivist, palun vàga!
Kui ma meie issile selle projekti ette kàisin, siis vaatas ta mind imestunud pilguga ja kysis, miks ma talle seda kyll rààgin. Temal pole òrna ainugi kuidas mingit maja teha. Tehku mina. Siidikàpp selline. Nojah, mis seal siis ikka, mulle pole saag ja haamer vòòrad.
Hakkasin siis mòtlema, et mida ja millest teha, mida meil kodus on ja millega ma yldse hakkama saaks. Lapsi ju lasteaias kaks, seega vaja ju ka kaks maja teha. Tavalist maja ja pilvelòhkujat ma teha ei tahtnud, neid plaanisid juba niigi pool lasteaeda teha. Igasugused ylejòukàivad lossid ja mosheed, jàid ka kohe màngust vàlja. Sòelale jàid iglu ja indiaanlaste telk. Kui ma issile juba konkreetsema plaani ette kàisin, siis hakkas vist fantaasia tòòle ning issil tàrkas suur soov maja ehitada. Jagasime majad omavahel àra. Kuna issi ei talu penoplasti kriuksumist, siis mulle ja Triinule jài iglu ning issile ja Atole indiaanlaste telk.
Penoplastist iglu idee oli tore ja tundus ylilihtne. Saagisin hunniku parajaid kuubikuid ning hakkasin siis neid yksteise otsa kleepima. Mis polnudki yldse nii lihtne kui alguses tundus. Kòigepealt oli liim vale, mingi selline paberiliim, mis midagi ei liimi, teiseks ei olnud ju need tykid yldsegi ùhesuurused ja kuidagi nad yksteise kylge kinni jààda ei tahtnud. Vahetasin liimi. Teine liim oli mingisugune eriti toksiline ja sòòvitav, et lihtsalt sulatas mu penoplasti àra. Paanikaosakond hakkas làhenema. Siis aga leidsin kolmanda liimi ja see ònneks oli just see mida vaja ning iglu hakkas ilmet vòtma. Lòpus pritsisin veel tehislumega yle ka ja olin pàris uhke oma saavutuse ùle. Ka Triinu oli rahul.
Issi on meil yldiselt selline, et tema kas ei tee yldse vòi kui kui teeb, siis ylihàsti. Tihti ka liiga hàsti. Nàiteks ei oska tema yldse natukene koristada. Noh, et tòmbad toa keskelt tolmuimejaga àra ja peidad suurema sodi kappidesse. Et tundub nagu oleks korras. Tema hakkab glasuurplaadivuuke valgendama, seinu pesema ja kapipealseid pùhkima. No nàiteks kui issi puhastas meie puukùttega pliiti, siis tahtis ta seda SEEST tolmuimejaga puhastada ning SEEST puhtaks pesta. Kui ma talle tolmuimejat ei lubanud, sest no andke andeks, ma olen ahjukùttega majas yles kasvanud ja ahju ei puhastata seest tolmuimejaga, siis vihastas ja jàttis yldse puhastamise pooleli.
Aga siis majast…kui ma olin oma iglu kerge paanika ja mòne higimulli hinnaga pooleteise tunniga valmis kleepinud, siis làksime mina Triinu ja Ato tuppa, issi jài oma maja ehitama. Kui ma kahe tunni pàrast vaatama làksin, et kui kaugel ta omadega on, siis demonstreeris issi mulle uhkusega oma poolemeetri kòrgust ning kolmel tasandil indiaanlase telki. Kui ma siis julgesin piiksatada, et tegelikult olid antud ju mòòdud ette ja ma pole vàga kindel kas see 60cm kòrge ning meetrise diameetriga indiaanitelk mahub kooli poolt ette antud 25-40cm mòòtude sisse, siis sai issi kurjaks, et midagi mulle ei sobi ja yldsegi olen ma lihtsalt kade, sest minu iglu oli selle supertelgi kòrval muidugi suht hale. Noh, vòib olla oli tal ka òigus. Nyyd tekkis muidugi kohe uus probleem, Triinu enam minu iglud ei tahtnud, vaid tahtis samasugust telki nagu issi tegi Atole. Oh yllatust eks. Imekombel me kuidagi suutsime seekord isegi olukorra lahendada ja veenda neid selles, et mòlemad majad on mòlema omad. Esmaspàeval majasid kooli viies, sai issi suure ovatsiooni osaliseks ning tegelikult polnudki tema telk teab mis suur, vòrreldes teiste loominguga. Itaalia vàrk eks, keegi polnud tòenàoliselt seda paberit làbigi lugenud, kus mòòdud kus mòòdud ette antud olid. Aga jah, peab ytlema, et fantaasiat inimestel on.
Indiaanikyla. Meie telk on see pruun, lisaks lòkke ja keedupotiga màtas keskel.
Eskimode kyla. Meie iglu on keskel, noh, pehmelt òeldes see kòige tagasihoidlikum ja kandilisem.
Euroopa majad ja tagaplaanil paar pilvelòhkujat.
Itaalia màgikyla.
Minu lemmik, Aafrika kyla.
Ja terve kyla koos. Eraldi olid veel lossid ja Aarbia kyla.
Triinu òli
Lasteaias pandi lapsed tòòle, oliive korjama. Keegi peab ju need lasteaia oliivipuud tùhjaks korjama. Mitu pàeva korjasid, iga òhtu tuli Triinu koju, pùksipòlved mudased. Lapstòòjòust kasutatakse siiski ainult kòige suuremaid, Atot ootab oliivikorjamine jàrgmisel aastal. Kui oliivid korjatud, viisid kòik koos saagi frantoio’sse, et see òliks pressida. Koju sai kaasa pisikese pudeli òli, lasteaia logo peal ja puha.
Vàga armas.
Protected: Greta 10 kuud
Pàkapikud
Yldiselt polnud ma siiamaani otsustanud, mis nende pàkapikkudega see aasta ette vòtta. Kuna meil on ju ka see Sanda Lucia 13ndal detsembril ning befana peale aastavahetust, siis on seda kòike liiga palju. Seda viimast meie kyll yritame ignoreerida, aga alati tuleb kuskilt (loe nonnid vòi muud tàdid ja onud) mòni kommipakk. Santa Luciat me ignoreerida ei saa. See oleks vaat et sama kui ignoreerida synnpàeva, vòib olla isegi hullem. Yhed pàkapikud sinna vahele veel mahutada, tundub liig mis liig.
Seega otsustasin esmalt oodata vàhemalt 8ndani ja siis vaadata, kas tulevad need pàkapikud vòi ei. Kaheksandal hakkab meil siin niiòelda ametlikult see jòuluaeg, tuuakse kuusk tuppa jne.
Juhtus aga midagi tàiesti ettearvamatut. Yks òhtu, kui meil oli vàljaminemise plaan, tuli nonna lapsi hoidma. Hommikul tulevad mòlemad suure ròòmu ja òhinaga – pàkapikk oli neile kommi toonud! Vanaema oli omaalgatuslikult pàkapikku teinud, meile midagi ytlemata. Nojah, mis seal siis ikka, kui tulid siis tulid. Ega nyyd enam ei saa asja pooleli jàtta.
Ato eelmisest aastast seda pàkapikuasja eriti ei màleta. Vòi siis lihtsalt teda ei huvita, igal juhul pole ta kunagi mingeid kysimusi esitanud, stiilis, et kuidas pàkapikk tuppa saab ja kus ta need kommid toob. Minu arvates on tal peamine, et kommi saaks, muu on suva. 🙂
Triinu, minu arvates jagas aga juba eelmine aasta àra, mis tegelikult toimub. Seda, et jòuluvana oli Leo, ytles ta mulle kohe, aga lisas siiski juurde, et tegelikult on Lapimaal ikka pàris jòuluvana ka. Tòenàoliselt talle vàga meeldiks uskuda, et jòuluvana ja pàkapikud on olemas, seega teeb ta màngu kaasa. Umbes nii, et no kui te nii vàga tahate, et ma usun, ma siis usun. Peaaasi, et ikka kommi saaks ja kinki toodaks.
Protected: Uus poiss
Kòikide inimeste boss
“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!
Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.
Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.
Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.
Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…
Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…
Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.
See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.
Veelkord ujumisest ja jalgrattast
Ujumise update.
Triinu làks jàrgmisesse tasemesse. Kuna ta oli oma grupis ainus, kes vee peal hòljus ja veel all ujus, siis tòsteti ta teise gruppi yle, sest vana muutus liiga igavaks. No Triinul oli muidugi tore seal lihtsalt supelda ja màngida, aga meil on ikkagi eesmàrk ujumine selgeks saada. Nyyd treenib Triinu suures basseinis. Vesi on ulepea ja kàtiseid ei ole. Abiks on yks toru, mille najal ta saab hòljuda. Registreerisin ka Ato ujuma, sest juhuslikult oli Triinu uue grupiga samal ajal ka yks vàikeste ja algajate grupp. Ato aga esimesse trenni ei jòudnud, jài vist suurest ujumisehirmust kòhasse.
Ratta update
Aga see-eest sai Ato rattaga sòitmise selgeks. See kòlab nagu me oleks hirmsasti harjutanud, oh ei. Vòtsin abirattad àra ja kohe sòitski. Seega vòin kinnitada, et vàide, vudirattaga sòitma òppinu oskab kohe ka tavalise rattaga sòita, vastab tòele.