Majaehitus

Meie agar lasteaed pani jàlle vanemad tòòle. Mis ei ole ju tegelikult yldse paha, vastupidi. Kuigi tihtipeale on need ylesanded tànapàeva siidikàppadele pàris korralik eneseùletus.

Iga aasta, enne jòule, tehakse lasteaia aeda suur presepe (jòulusòim), kuid kuna meie lasteaed on suht ilmalik, siis ei olegi see tegelikult eriti presepe moodi, vaid lihtsalt jòulukaunistus. Yle-eelmine  aasta pidime tegema yhe nuku. Teemaks oli  erinevad rahvused. Eelmine aasta pidime tegema yhe tàhe, no see oli pàris kerge. See aasta on aga teemaks Le Case del Mondo ehk maailma majad (kodud) ja seega pidi ehitama yhe maja. Noh, mòtled mis seal ikka, vòtan yhe pappkarbi, lòikad augud sisse….aga ei, nii lihtne see asi ka ei ole. Materjal peab olema selline, mis talub vihma, sest kogu kyla làheb ju òue. Seega ei mingit pappi vòi paberit! Puust, kivist, palun vàga!

Kui ma meie issile selle projekti ette kàisin, siis vaatas ta mind imestunud pilguga ja kysis, miks ma talle seda kyll rààgin. Temal pole òrna ainugi kuidas mingit maja teha. Tehku mina. Siidikàpp selline. Nojah, mis seal siis ikka, mulle pole saag ja haamer vòòrad.

Hakkasin siis mòtlema, et mida ja millest teha, mida meil kodus on ja millega ma yldse hakkama saaks. Lapsi ju lasteaias kaks, seega vaja ju ka kaks maja teha. Tavalist maja ja pilvelòhkujat ma teha ei tahtnud, neid plaanisid juba niigi pool lasteaeda teha. Igasugused ylejòukàivad lossid ja mosheed, jàid ka kohe màngust vàlja. Sòelale jàid iglu ja indiaanlaste telk. Kui ma issile juba konkreetsema plaani ette kàisin, siis hakkas vist fantaasia tòòle ning issil tàrkas suur soov maja ehitada. Jagasime majad omavahel àra. Kuna issi ei talu penoplasti kriuksumist, siis mulle ja Triinule jài iglu ning issile ja Atole indiaanlaste telk.

Penoplastist iglu idee oli tore ja tundus ylilihtne. Saagisin hunniku parajaid kuubikuid ning hakkasin siis neid yksteise otsa kleepima. Mis polnudki yldse nii lihtne kui alguses tundus. Kòigepealt oli liim vale, mingi selline paberiliim, mis midagi ei liimi, teiseks ei olnud ju need tykid yldsegi ùhesuurused ja kuidagi nad yksteise kylge kinni jààda ei tahtnud. Vahetasin liimi. Teine liim oli mingisugune eriti toksiline ja sòòvitav, et lihtsalt sulatas mu penoplasti àra. Paanikaosakond hakkas làhenema. Siis aga leidsin kolmanda liimi ja see ònneks oli just see mida vaja ning iglu hakkas ilmet vòtma. Lòpus pritsisin veel tehislumega yle ka ja olin pàris uhke oma saavutuse ùle. Ka Triinu oli rahul.

Issi on meil yldiselt selline, et tema kas ei tee yldse vòi kui kui teeb, siis ylihàsti. Tihti ka liiga hàsti. Nàiteks ei oska tema yldse natukene koristada. Noh, et tòmbad toa keskelt tolmuimejaga àra ja peidad suurema sodi kappidesse. Et tundub nagu oleks korras. Tema hakkab glasuurplaadivuuke valgendama, seinu pesema ja kapipealseid pùhkima. No nàiteks kui issi puhastas meie puukùttega pliiti, siis tahtis ta seda SEEST tolmuimejaga puhastada ning SEEST puhtaks pesta. Kui ma talle tolmuimejat ei lubanud, sest no andke andeks, ma olen ahjukùttega majas yles kasvanud ja ahju ei puhastata seest tolmuimejaga, siis vihastas ja jàttis yldse puhastamise pooleli.

Aga siis majast…kui ma olin oma iglu kerge paanika ja mòne higimulli hinnaga pooleteise tunniga valmis kleepinud, siis làksime mina Triinu ja Ato tuppa, issi jài oma maja ehitama. Kui ma kahe tunni pàrast vaatama làksin, et kui kaugel ta omadega on, siis demonstreeris issi mulle uhkusega oma poolemeetri kòrgust ning kolmel tasandil indiaanlase telki. Kui ma siis julgesin piiksatada, et tegelikult olid antud ju mòòdud ette ja ma pole vàga kindel kas see 60cm kòrge ning meetrise diameetriga indiaanitelk mahub kooli poolt ette antud 25-40cm mòòtude sisse, siis sai issi kurjaks, et midagi mulle ei sobi ja yldsegi olen ma lihtsalt kade, sest minu iglu oli selle supertelgi kòrval muidugi suht hale. Noh, vòib olla oli tal ka òigus. Nyyd tekkis muidugi kohe uus probleem, Triinu enam minu iglud ei tahtnud, vaid tahtis samasugust telki nagu issi tegi Atole. Oh yllatust eks. Imekombel me kuidagi suutsime seekord isegi olukorra lahendada ja veenda neid selles, et mòlemad majad on mòlema omad. Esmaspàeval majasid kooli viies, sai issi suure ovatsiooni osaliseks ning tegelikult polnudki tema telk teab mis suur, vòrreldes teiste loominguga. Itaalia vàrk eks, keegi polnud tòenàoliselt seda paberit làbigi lugenud, kus mòòdud kus mòòdud ette antud olid. Aga jah, peab ytlema, et fantaasiat inimestel on.

Indiaanikyla. Meie telk on see pruun, lisaks lòkke ja keedupotiga màtas keskel.

Eskimode kyla. Meie iglu on keskel, noh, pehmelt òeldes see kòige tagasihoidlikum ja kandilisem.

Euroopa majad ja tagaplaanil paar pilvelòhkujat.

Itaalia màgikyla.

Minu lemmik, Aafrika kyla.

Ja terve kyla koos. Eraldi olid veel lossid ja Aarbia kyla.

2 thoughts on “Majaehitus”

  1. Eriti andekad lapsevanemad ja uskumatu, et itaallased. Väga vahva idee! Mina pole siiani lasteaeda midagi teinud. Ei teagi, kas Lore on lihtsalt ära meid nihverdanud või teevad nunnad kõik tööd ise ära. Aga väga kift küll!

Comments are closed.