Kommentaari panemiseks tuleb klikata lahti ùleval, pealkirja all olev kiri kommentaarid. Tuleb lahti aken, kuhu paned nime, e-maili ning kommentaari. Peaks toimima kùll. Sisse ei peagi logima enam. Otsustasin, et ei pane blogi pàris kinniseks, vaid ainult teatud postitused parooli alla. Valitud siis saavad selle parooli ka :). Aga see millalgi tulevikus kui ma ùkskord selleni jòuan.

Vanade postituste kommentaarid jàid teksti osasse, sest ei saanud neid tekstist eraldi siia wordpressi ùle tuua. Uues kommid aga tulevad eraldi aknasse, no nii nagu enamasti blogides on. Vabandan, et vanades kommides tulid ka perekonnanimed nàhtavale, ma panen need postitused kòik parooli alla. Kui kedagi see fakt vàga hàirib, et perekonnanimi on nàha, siis andke mulle [email protected] teada. Organiseerin selle siis sealt àra.

Selline oli siis seekordne emadepàeva saak lasteaiast. See kaart Mamma Kollile on Ato poolt ja roheline karp Triinu tehtud. Ato rùhma kasvatajad làksid see aasta kùll eriti kerget teed pidi ja ma olen lausa pettunud. Ning mitte sellepàrast, et nad mu Kolliks ristisid, see oli asja juures ainus mis pààstis. Vàhemalt naljakas. Aga see kùll lahe vòi naljakas ei olnud, et kaart oli ùleni kasvatajate tehtud, sees polnud ùht pisikest Ato plàtserdustki. No kui ei saanud lastega koos tehtud, oleks vòinud ùldse olemata olla. Eelmistel aastatel olid nad kùll usinamad.

Triinu rùhm on aga muidugi hoopis midagi muud. Nemad ikka vòtavad asjad pòhjalikult ette. Enamuse sellest karbist on Triinu ikka ise teinud – vàrvis roheliseks, kleepis roosi kroonlehed ja loomulikult on need tema jalajàljed seal karbi keskel. Lisaks oli tal mulle ka emadepàeva luuletus tàitsa peas mis peas. No mis sa veel saada tahad.

Aga mis puutub nimedesse, siis Kolli on midagi uut. Nii mind ei olegi veel siiani ristitud. Tavaliselt olen kas Kelli, Kully, Killi ja ùks Paolo sòber kutusb mind jàrjepidevalt Kullit’iks. Triinu on meil tavaliselt kas Trino vòi Trina. Yks vanem daam ùritas vàgisi ka itaaliapàrast vastet leida ja ristis Triinu siis Teresaks. Atoga on kòige lihtsam, et kui ma olen enda ja Triinu nime àra òelnud, siis peale Ato nime jàrgneb alati ùks kergendav ohe – et lòpuks ometi midagi hààldatavat. Korra on kùll ka Atost saanud Renato Komet.

Tàna ùks munk aga hakkas meiega tànaval rààkima ja seletas mulle, et Renato tàhendab uuestisùndinut. Ja tòepoolest, polegi selle peale tulnud, aga Re-Nato tàpselt seda tàhendabki.

Kommentaarid:

11/05/2010 Raine De Giorgi
Sain kõhutäie naerda, Kolli 😀 Noh, ega see minu nimigi siin kerge pole. Niikaua, kui keegi mind Räimeks või Raibe-ks ei kutsu, olen vist nende Raiiinedega rahul ja hoian moka maas 🙂 (aga Re-nato pääle ei tulnud mina ka)

11/05/2010 TädiMari .
Kuule mamma Koll, nüüd olen ma lausa kade selle Triinu vinge kingi üle!

11/05/2010 Külli Voit
Nii, et homme mine Anni lasteaeda ja nòua luuletust ka! Et olgu ùlehomseks peas!

12/05/2010 TädiMari .
järgmine aasta!

12/05/2010 Raine De Giorgi
ei näe videot…

Meie issi ei ole just suurem kulbikeerutaja. Aga see-eest kui tema midagi ette vòtab, siis kohe pòhjalikult. Seega, elu esimene vorstikùpsetamine ei olnud issil mingi kahe viineri sussutamine kodugrillil. Issi kùpsetas kokku ùle 200 vosti ning màtsis need koos sibula ja saiaga kokku ka vòileivaks. Vàga hàsti sai hakkama, et mòtleme juba nàdalavahetuse lisatòòle. Keegi peab ju siin peres raha ka teenima!

Ato leidis omale pallisòbra ja suurema osa ajast màngis ennastunustavalt. Hiljem kui tegime metsavahel vàikse tiiru, muutus vàikemehel jalg tòntsiks ning appi tuli vòtta vana hea Patapum. Kohe saabus ka uni. Triinu oli enamasti vanaemaga kuskil metsavahel kadunud.

Tàienduseks vòòramaallastele:

No sagra ùldjoontes ongi selline paras sòògipidu, elava muusika taustal. Ega peale grillvorstivòileibade sòòdi seal àra ka suured pajad pastat, saia kohalike poolt toodetud sinkide ja juustudega, trippe (selline isuàratav pajaroog seasoolikatest :), hulgaliselt magusaid torte ja veel hulgalisemalt muidugi veini. Tegelikult on igal ùritusel muidugi ka mingi muu tàhendus, aga lòpptulemus on ikkagi, Itaalia moodi, ùks suur sòòming. See meie ùritus oli tegelikult tsemenditehase vastane ja màe kaitse aktsioon. Nimelt kavatseb see meie must lammas, tsemenditehas, siin ùhe looduskaunis (ja ka rahvuspargi territooriumil oleva) màe omale tsemendiks àra tassida. Ja kohe plaanivadki terve màe àra viia. Itaalia mòistes on see muidugi ainult kùngas, kuid Eesti mòistes ikka màgi, Munamàest siis suurem.

Aga Patapumiga ma jah ikka natuke hoidsin end ettepoole, kuigi mitte palju rohkem kui tavaliselt, vibalik ja kùùrus nagu ma olen. 🙂 Ato ise sàttis oma pead seal mulle selja peale nii kudias tal parem oli. Enamuse ajast ma tegelikult lebotasin poolkòhuli sòògilaual, sest ega ma temaga need 1,5h jalutada kùll ei jaksanud.

Kommentaarid:

10/05/2010 kadri kuum
Äkki seletad võõramaalastele kah, mis pidu siis see selline on, kus süüakse ära 200 vorstisaia.
Kas Atol patapumis magades pea taha ei vajunud, või käid siis piisavalt kummargil?

10/05/2010 Luka Puumets
Patapum aitab tõesti vahel hädast välja. Hiljuti sai ka peaaegu nelja aastast sellega seljas magatatud. Õnneks pole ka just hiiglase mõõtu mees, nii 14 kg, aga mina pidin kahjuks kogu see magamise aeg käima, 4km. Põnn kippus küll väga üle ääre valguma, aga salli abiga sai ta ikka seljal hoitud.

11/05/2010 TädiMari .
Issand, Anneli, Anni on 15 kilo!
Mina enam tassida ei jaksa ja meil on patapum ka ära kingitud väikesele Leale juba ammu.

C’era un cocomero tondo, tondo
che voleva essere il più forte del mondo
e tutti quanti voleva superare,
così un bel giorno si mise a mangiare:
GNAM GNAM, si mise a mangiare!

C’era un cocomero tondo, tondo
che voleva essere il più forte del mondo
e tutti quanti voleva superare,
così un bel giorno si mise a bere:
GLU GLU, si mise a bere!

C’era un cocomero tondo, tondo
che voleva essere il più forte del mondo
e tutti quanti voleva superare,
così un bel giorno si mise a sciare:
SCII SCII, si mise a sciare!

ballare, saltare, fumare …

C’era un cocomero tondo, tondo
che voleva essere il più forte del mondo
e tutti quanti voleva superare,
così un bel giorno si mise a scoppiare:
BOOM BOOM, si mise a scoppiare!!
BOOM BOOM, si mise a scoppiare!!

Kommentaarid:
08/05/2010 Paolo Groppo
E’ la nuova canzone che mi ha insegnato Triinu…

“Ema, ema tule siia!”, hùùab Triinu. Mul kohe kriibib kòrva ja kùsin miks ta mind àkki emaks kutsub, muidu ikka emme. Mitte, et ema ei kòlbaks, aga kuidagi harjumatu ja range.  No veel hullem muidugi oleks kui ta mind itaalia keeles madre hùùaks. brr….

Siis ma aga sain aru miks see ema tuli. Triinu peas kàib hetkel ùks perekodlikke sidemete lahkamine.

“Emme on ema ja issi on isa ja venna on poeg ja kes mina olen?”

“Sina Triinu oled tùtar.”

“Ei, mina ei taha olla tùtar!”. Vàga tùùpiline Triinu reaktsioon, kange nagu ta on, otsustab tema kuidas asjad kàivad.

“Mina olen ka poeg!”

Ok, olgu siis poeg kui tahab poeg olla. Ma saan aru kùll miks poeg on toredam olla. Sest kassidel no ju ka pojad, koertel on pojad, Linnu on meil ka poeg (kuigi ta tegelikult on ju tùdruk, seega vòivad ka tùdrukud pojad olla) ja siis tema àkki peab mingi mòtetu tùtar olema. Poeg olla tundub palju tàhtsam ja armsam. Kòik pojad on ju nii nunnud, aga jànesetùtardest ei rààgi keegi midagi.

Rààkidest Triinu kangusest, siis siin ka ùks ehe nàide.

Triinu nàitab mulle tàhepuzzle pealt tàhti.

“See on UUU”, ning nàitab nàpuks O peale.

Mina: “Ei, see on O, mitte U”.

Triinu: “EI, SEE ON UUUUU!”

Mina: “Ei ole Triinu, see on ikka O ja vot see on U”, nàitan nàpuga U peale.

Triinu väga kategooriliselt ja vastuvaidlemist mitte taluvalt: “EI, SEE ON UUUU”! endiselt toksides nàpuga O-tàhte ning nàidates U-tàhe peale: “JA SEE ON ESSSS! MINA NIMETAN MIS TÄHT ON!!!”

Vot nii. Et O on nüüd U ja U on S. Triinu otsustas. Olgu öeldud, et ta teab tegelikult väga hästi milline on U, O kui ka S.

Eile tegin lastele òues basseini. Triinu tegelikult juba nàdal aega nòuab ja mina ikka vastasin, et no ei ole ikka veel piisavalt soe, samas ise kah ennast raskusega uskuma jààdes. Keskpàeval lasteaiast koju tulles pàike kòrvetab ja jookseme ùhe varju alt teise alla. Juba. Eile siis puhusin basseini tàis. Kampsunites naabrid vaatasid kùll natuke kòòrdi, aga lastekaitset siiski ei kutsutud. Eks nad on selle vaatepildiga juba harjunud ka.

Tegelikult saan ma iga aastaga aina rohkem itaallastest aru. Tekib ju paratamatult kùsimus, et kui aprillis juba kòige òhemad suveriided seljas on, mida ma siis pàris suvel teen?! Nii itaallased harjutavadki end juba maast ja madalast paksult riides kàima, siis ei ole ka suvel nii palav. Ja neil tòesti ei olegi palav. Triinu on lasteaias ainus sandaalides, paljasààri ja lùhikese varrukaga ja sellele vaatamata ikkagi ainus, kel juuksed higiga otsaette kleepunud.

Kommentaarid:

30/04/2010 Raine De Giorgi
hahhaaa, kui Emeline eile paljajalu murul oli, siis kõik lapsevanemad ahhetasid ja kordasid üksteise järel kooris, et “kas tal külm pole? Kas pole mitte liiga vara paljajalu olla?” Küsisin siis, et kas ma pean augustini ootama 😛 (mille pääle nad ei solvunudki, vaid võtsid endilgi paksu pusa seljast…)

30/04/2010 TädiMari .
su jutul on iva sees 🙂
Noh ja pole ju vaja mainida, et ka Anni on see ainus paljas lasteaias… Tàna hommikul nàgin isegi kuidasmùtsi ja sulevestiga last autost vàlja kougiti…

30/04/2010 Aita Silm
Kui soe teil seal siis on praegu?

01/05/2010 TädiMari .
Pàeval on 30 kraadi ikka àra 🙂
Minu sòbrannad ùtlesid, et nemad tahavad ka kevad-sùgis asju kanda! Sellepàrast kannavadki, kui kevad on 🙂

01/05/2010 Külli Voit
Eile làksin òhtul pool kùmme koeraga vàlja ja oli 23 kraadi, seda siis kui pàike juba loojas eks. Aga siin on pàike ikka nii tugev, keskpàeval kùtab mònusalt. Mari, ma mòistan su sòbrannasid, mul on terve hunnik jakke ja òhukesi mantleid, mida ma lihtsalt tòstan kaks kord aastas ùhest kapist teise. Suvel Eestis ehk saab midagi selga.

01/05/2010 TädiMari .
Novot pead hakkama ka kandma! Kui on kevad siis ikka kevadriided selga! Ehk ajapikku harjud àra ja ei higistagi enam nii palju 😀

02/05/2010 Linda Forrest
Heh.. ärge siis ostke kevad- sygis asju 😀
Mina näiteks ei osta siin endale talveasju, sest talve pole. Korralikku vähemalt mitte.
Teie kuumus on kadedakstegev. Saime ka veidi seda maitsta ja nüüd on jälle kylm. Kevad, noh 😀

02/05/2010 Külli Voit
Mari, ma olen isegi suurt vaeva nàinud, et end nende talviste kùlmade tubadega àra harjutada ja isegi on ònnestunud, nùùd hakka end harjutama teistpidi. Linda, ma pole midagi ostnud, kòik on vanad Eestielu aegsed asjad! Isegi moest vàlja nad ei làhe, sest enamus on kaltsukakaup ja niikuinii juba 3x enne mind moest làind. Vòi siis just tagasi tulnud.

Olen seda ennegi tàhele pannud, et blogil on oma jòud. Nii kui midagi kirjutad kuidas asjad on, mòne pàeva pàrast olukord muutub. Seega peaks vist olema tàhelepanelik ja kirjutama ainult nendest asjadest mille puhul tòesti muutust ka tahaks. Nàiteks poleks mòtet hòisata, et Ato magab nùùd hommikul kaheksani (mida ta tegelikult ei tee), sest siis hakkaks ta kindlasti jàlle kell kuus àrkama.

Aga tegelikult ma sellistesse seaduspàrasustesse muidugi ei usu. Seega….

Kirjutasin siis mòni pàev tagasi Ato suurest memmekusest ja sellest kuidas ta ise end riidesse veel ei pane. Minu mòistes memmekuse alla làheb ka see kui Ato selle asemel, et ise voodist vàlja tulla, hòikleb mind. Et ma ta siis sealt vàlja tòstaks, kuigi ta saab vàga kenasti ka ise sealt vàlja. Siiani on ka vetsu tal alati eskorti vaja olnud. Ausalt òeldes ma isegi ei ole mòelnud sellele, et ta vòiks ise kàia, kuidagi vara tundus, mòeldes temale.

Nùùd aga viimased pàevad on ta mind ùllatunud. Panen mina pàeval Ato magama kui mòne aja pàrast kuulen mingit imelikku kobinat. Vaatama nagu minna ei taha, sest otseselt keegi ei nuta ja mind kah ei hùùta. Kui vaikus majas, làhen piiluma. Vannitoas on kerge kaos, pòrand lahtiharutatud vetsupaberit tàis ja keegi on kàinud hàdal. Suurel potil. Ato ise magab voodis òndsat und, isegi aluspùksid on ise uuesti jalga tòmmanud, kuigi mòlemad jalad on làinud ùhte sààrde nii, et pùksid on nagu vòò umber kòhu. Aga no tàhtis on ju  osavòtt, mitte vòit! Kui see lause siia konteksti sobib. Pàrast magamist me siis rààkisime sellest ja kiitsime teda, mis talle omale muidugi vàga meeldis ja nùùd siis ongi igalòunane traditsioon, et kui mina toast lahkun, làheb tema vannituppa kolistama.