“Ema, ema tule siia!”, hùùab Triinu. Mul kohe kriibib kòrva ja kùsin miks ta mind àkki emaks kutsub, muidu ikka emme. Mitte, et ema ei kòlbaks, aga kuidagi harjumatu ja range.  No veel hullem muidugi oleks kui ta mind itaalia keeles madre hùùaks. brr….

Siis ma aga sain aru miks see ema tuli. Triinu peas kàib hetkel ùks perekodlikke sidemete lahkamine.

“Emme on ema ja issi on isa ja venna on poeg ja kes mina olen?”

“Sina Triinu oled tùtar.”

“Ei, mina ei taha olla tùtar!”. Vàga tùùpiline Triinu reaktsioon, kange nagu ta on, otsustab tema kuidas asjad kàivad.

“Mina olen ka poeg!”

Ok, olgu siis poeg kui tahab poeg olla. Ma saan aru kùll miks poeg on toredam olla. Sest kassidel no ju ka pojad, koertel on pojad, Linnu on meil ka poeg (kuigi ta tegelikult on ju tùdruk, seega vòivad ka tùdrukud pojad olla) ja siis tema àkki peab mingi mòtetu tùtar olema. Poeg olla tundub palju tàhtsam ja armsam. Kòik pojad on ju nii nunnud, aga jànesetùtardest ei rààgi keegi midagi.

---

Rààkidest Triinu kangusest, siis siin ka ùks ehe nàide.

Triinu nàitab mulle tàhepuzzle pealt tàhti.

“See on UUU”, ning nàitab nàpuks O peale.

Mina: “Ei, see on O, mitte U”.

Triinu: “EI, SEE ON UUUUU!”

Mina: “Ei ole Triinu, see on ikka O ja vot see on U”, nàitan nàpuga U peale.

Triinu väga kategooriliselt ja vastuvaidlemist mitte taluvalt: “EI, SEE ON UUUU”! endiselt toksides nàpuga O-tàhte ning nàidates U-tàhe peale: “JA SEE ON ESSSS! MINA NIMETAN MIS TÄHT ON!!!”

Vot nii. Et O on nüüd U ja U on S. Triinu otsustas. Olgu öeldud, et ta teab tegelikult väga hästi milline on U, O kui ka S.