Olen seda ennegi tàhele pannud, et blogil on oma jòud. Nii kui midagi kirjutad kuidas asjad on, mòne pàeva pàrast olukord muutub. Seega peaks vist olema tàhelepanelik ja kirjutama ainult nendest asjadest mille puhul tòesti muutust ka tahaks. Nàiteks poleks mòtet hòisata, et Ato magab nùùd hommikul kaheksani (mida ta tegelikult ei tee), sest siis hakkaks ta kindlasti jàlle kell kuus àrkama.

Aga tegelikult ma sellistesse seaduspàrasustesse muidugi ei usu. Seega….

Kirjutasin siis mòni pàev tagasi Ato suurest memmekusest ja sellest kuidas ta ise end riidesse veel ei pane. Minu mòistes memmekuse alla làheb ka see kui Ato selle asemel, et ise voodist vàlja tulla, hòikleb mind. Et ma ta siis sealt vàlja tòstaks, kuigi ta saab vàga kenasti ka ise sealt vàlja. Siiani on ka vetsu tal alati eskorti vaja olnud. Ausalt òeldes ma isegi ei ole mòelnud sellele, et ta vòiks ise kàia, kuidagi vara tundus, mòeldes temale.

Nùùd aga viimased pàevad on ta mind ùllatunud. Panen mina pàeval Ato magama kui mòne aja pàrast kuulen mingit imelikku kobinat. Vaatama nagu minna ei taha, sest otseselt keegi ei nuta ja mind kah ei hùùta. Kui vaikus majas, làhen piiluma. Vannitoas on kerge kaos, pòrand lahtiharutatud vetsupaberit tàis ja keegi on kàinud hàdal. Suurel potil. Ato ise magab voodis òndsat und, isegi aluspùksid on ise uuesti jalga tòmmanud, kuigi mòlemad jalad on làinud ùhte sààrde nii, et pùksid on nagu vòò umber kòhu. Aga no tàhtis on ju  osavòtt, mitte vòit! Kui see lause siia konteksti sobib. Pàrast magamist me siis rààkisime sellest ja kiitsime teda, mis talle omale muidugi vàga meeldis ja nùùd siis ongi igalòunane traditsioon, et kui mina toast lahkun, làheb tema vannituppa kolistama.