Issil ja Triinul (tegelt vist rohkem kùll issil) on màng Mangio naba! (tòlkes eestikeelde: Sòòn naba àra! ). Nagu arvata vòib kàib màng nii, et issi làheneb nàljase moega Triinu nabale ja àhvardab selle siis àra sùùa. Mingi piirini see màng Triinule meeldib, kuid arusaadavalt muutub pidev kordamine ùkskord tùùtuks ja issi habametùùka torkimine kòhul pole kah teab mis meeldiv tunne. Kui Triinul on kopp ees, siis hakkab ta issit korrale kutsuma:

Triinu: "Ti ho detto già CINQUE VOLTE non voglio più questo gioco!" (Issi, ma ùtlesin sulle juba VIIS KORDA ma ei taha enam seda màngu!)

Issi: "Ma mi piace….MANGIO NABA!!!!" (Aga mulle meeldib….Sòòn naba àra!)

Triinu: Nooo papààà, non si mangia la naba!! (Eiii issi, nabasid ei sòòda!!)

Issi: "Perche?" (Miks?)

Triinu: Perche….(Triinu mòtleb ja otsib peas vastust), perchè la naba non va in figofrifrero!!! (Sest naba ei kài kùlmutuskapis!)

Kui see ka ei veena, mis siis veel veenab………

**********************

Issil ja Triinul on màng, kus issi kàib mingi argumendi vàlja ja Triinu siis kas on nòus vòi mitte.

Yks variant nàiteks selline:

Issi: "Ma la mamma è fatta di panna? (Aga kas emme on tehtud vahukoorest?)

Triinu: Ma noooo, mamma non è fatta di panna, e dura la mamma!!! Guarda che dura!" (Eiiiiii, emme ei ole tehtud koorest, emme on kòva!! Vaata kui kòva!!) Ise samal ajal mulle nàpuga kintsu vajutades….

Issi itsitades: "é vero, hai ragione….* "

*duro vòib tàhendada ka kangekaelne

**************************************************************************************

Peale alljàrgnevat teemaarendust jòudsime issiga jàreldusele, et Triinu on vàga hàsti aru saanud kuidas maailma asjad kàivad ja vòib vabalt iseseivat elu alustada.

Triinu: "Papà, tu prendi la macchina e vai a Verona. Dopo giri, giri, giri, giri con la maccina, dopo cammini, cammini, cammini e dopo vai in ufficio a lavorare. Io, mamma e mio fratellino andiamo a coffikusse mangiare un briosce e gelato. "

(Issi, sina vòta auto ja mine Veronasse. Siis sòida autoga ringi, ringi, ringi, siis kònni, kònni, kònni ja siis mine kontorisse tòòle. Mina, emme ja minu vàikevenna làhme koffikusse briossi ja jààtist sòòma.)

Atol on nùùd lasteaiaga harjutamine làbi ja kaks pàeva on terve pàeva ilma minuta seal olnud. Vòi noh, mis terve pàeva – 9 natuke làbi jòuame sinna ja 13.15 làhen jàrgi. Varem last kàtte ei anta, muidu ma làheks varemgi. Eelmine nàdal oli kolmandal pàeval kùll suht ving. Panin selle uudsuse kadumise arvele, et kui esimestel pàevadel oli uus ja pònev, siis kolmandal hakkas ùritus end juba kordama. Tegelikult aga oli tegu hoopis algava nohuga ja reedel jàime selle tòttu isegi koju. Mòtlesin kùll, et mis see ùks vàike nohu ikka on ja kas sellepàrast nùùd nii hirmus ving peab olema nagu Ato seda oli, aga kui ùleeile ka lòpuks minuni see nohu jòudis, siis sain Atost kohe paremini aru. Ta oli isegi tubli ja ma olin tòenàoliselt ise veel kòige suurem ving. Triinul tulid ainult paar kolli ninna ja kòik. Issil oli kùll pàris kole nohu, kuid ta kannatas seekord vaikides. Kuna olen tàheldanud, et tema haigused miskipàrast alati algavad reedel ja làhevad esmaspàevaks ùle, siis olen ma viimasel ajal hakanud tema haigeolemises kahtlema ja pidanud seda niisama vedelemise vàljavabanduseks. Ja nùùd ta eriti ei julgegi enam haige olla, muidu eit jàlle iriseb.

Aga lasteaias kàib hommikul meil suur rùhmade vahel siiberdamine. Kòigepealt viime Triinu oma rùhma, vòtame pusa seljast, paneme nagisse ja siis tahab Triinu tulla natuke Ato rùhma. Làhme siis Ato rùhma, Atol kah pusa seljast. Siis ei ole Ato nòus, et meie Triinuga koos àra làhme ja tema sinna jààb. Làhme siis kòik koos uuesti Triinu rùhma, sellel korral ònnestub ta sinna jàtta ja siis Ato rùhma tagasi. Atol làheb umbes 5 minutit et lasteaiaellu sisse elada ning siis vòin hakata àra sàttima. Teeme tsau ja musi, niisama ma àra ei hiili. Siiani pole nutma hakanud, mingi mànguga on kasvataja teda tegevuses hoidnud.

Ato on kasvatajate sònul vàga tubli. Vahest kùsib sùlle, kuid ei mingit nuttu vòi vingu. Lihtsalt otsib korraks làhedust, kuid siis paelub teda mòni uus tegevus ja nòuab maha tagasi. Imestati, et sòòb ise ja kòike, et joob tavalisest tassist, lutti pole ja muidugi ka potil kàimine. Siiani pole lasteaias kordagi pùksi ònnestunud teha. Ainult ùks peaaegu kolmene tùdruk kàib potil, kòik ùlejàànud ikka màhkmes. Ato on vanuselt eelviimane, ùks poiss on temast 2 kuud noorem, enamus 2,5 aasta kandis. On ikka tubli poja meil kùll.  🙂

Lisa: Tàna siis selgus, et Ato oli suurema osa ajast tahtnud sùles olla. Nii kui maha ùritati panna, ajas jalad òhku ja keeldus mahapanemisest. Sùles aga oli olnud rahulolev ja ròòmus. Vàga tuttav situatsioon. Kodus panen ma ta sellisel juhul ikkagi maha, siis ta istub ja jonnib natuke. Lasteaias nad sellist taktikat muidugi ei kasuta, et lapsel maas ròòkida laseksid. Noh, neid seal neli tùkki, lapsi ka palju pole, koristada ja sùùa nad ka tegema ei pea, et saavad tassitud kùll.

Veel lisaks: Tàna, reede 09.10 Ato lasteaias keeldus potile minema. Juba eile oli tal mingi vàike streik selle lasteaia vetsu vastu ja eile tegi ka pùksi. Tàna aga ei teinud ei pùksi ega potti, oli 9-13.30 pissimata. Esmaspàeval viime oma vàikese poti. Lisaks kardab ta paaniliselt yhte india poissi. Sama poiss, kes talle esimesel pàeval rattaga otsa sòitis.

Kommentaarid:

11/10/2009 TädiMari .
Mina pildistan alati põhjalikult, sina aga kirjtuad põhjalikult :)

12/10/2009 Külli Voit
No kòike ju ei jòua eks!

Kommentaarid:

03/10/2009 TädiMari .
Oot, miks Paolo näeb nii väsinud välja ja sinna nii tsikk???
ja kust sa selle said?

03/10/2009 Külli Voit
Hahhaahahaa…sa ikka vaata kes postitas, eks. Mulle omalegi see siin ùllatus. See on meie issi uus sòltuvus – iPhone. Mingi programmiga seal ise teed valmis, mitu òhtut ta siin itsitas diivaninurgas ja nikerdas nàgusid. Aga issi ongi meil vàsinud ja mina tsikk, nii et kòik on òige! 🙂

03/10/2009 TädiMari .
ohjaa! Ei pannud tähele 🙂 Aga kui sind sellisena näeb siis on kõik ju rohkem kui õige!!!

03/10/2009 Raine De Giorgi
Kas Triinul on see synnimark seal voi vistrik 😀

04/10/2009 Külli Voit
Või siis lihtsalt ei julgenud mind reaalsemaks (loe koledamaks) teha 🙂 Vistrikute jaoks on vist natuke vara veel. Sünnimärgi diameetriga on muidugi natuke liialdatud.

Juba kaks pàeva kàib meil Atoga lasteaiaga harjutamine. Ei saa kohe jàtta ùtlemata seda tùùpilist vanainimese lauset – "Kùll aeg alles lendab!" Alles nad sùndisid ja juba mòlemad kodust làind. Ok, pàris làind veel mitte, aga algus on tehtud.

Ato harjutamise kohta pole suurt veel midagi òelda. Eile olime 2,5h seal koos ja tàna jài ka 15min ùksi. Natuke oli mind kùsinud ja kasvatajale sùlle tahtnud, aga ei midagi dramaatilist. Koht on talle juba ammu tuttav, kàisime ju seal koos Triinul jàrel. Teiste lastega on natuke ebalev ja kui keegi natuke agresiivsemalt (ka ùle keskmise rahmeldamine làheb siia alla) kàitub, siis on natuke pelglik. Eile sòitis ùks poiss talle kogemata (vòib olla ka meelega) kolmerattalisega otsa ja ka tàna piisas juba sellest kui mòni laps ronis ratta otsa, làks Atol kulm kortsu, hakkas pead raputama ja rahulolematult mòmisema. See on tema moodus anda teada kui midagi talle ei meeldi. Màngib pòhiliselt autodega (oh seda ùllatust) vòi siis kargab pallimeres. Vàga rahulolev on kui toimub mingi kollektiivne tegevus, nagu kàtepesu vòi òuna sòòmine. Umbes nii, et mina ka koos teistega, marsib tàhtsa nàoga pesuruumi vòi laua ààrde ja sàtib end istuma. Lapsi on praegu veel vàhe, 2 tùdrukut ja 5 poissi. Osad alustavad alles jaanuaris ja kokku saab siis olema 7 tydrukut ning 10 poissi. Kasvatajaid on neli. Lapsed on vanuses 18 kuud kuni 2,5 aastat, seega Ato polegi kòige vàiksem.

See nàdal veel harjutame, jàrgmisest teisipàevast jààb ka sòòma ning 13.15 toon ta koju magama. Sinna ei ole/olnud plaanis magama jàtta kuigi nùùd vòib-olla pean oma plaani muutma hoopiski Triinu tòttu.

Triinu kàib nyyd scuola materna’s, ehk siis eesti mòistes lasteaias, kuigi siin nimetatakse seda juba kooliks. Mis ei tàheda aga ùldsegi mitte seda, et neil seal nùùd koolitunnid oleks, kuid eelmise aasta sòimega vòrreldes on muutusi kùll. Grupp on palju suurem 26 last endise 15 asemel ja kasvatajaid 2 endise 4 asemel. Rùhmad on siin segarùhmad ehk siis igas rùhmas on 3-, 4- ja 5-aastaseid, 6-aastaselt minnakse pàris kooli. Rùhmi on kokku 4. Sòimes koos kàinud lapsed jagati 4 rùhma vahel, nii et igasse rùhma jagus paar tùkki. Seegi hea, vàhemalt oli mònigi laps juba enne tuttav. Neil on selline metoodika, et òde-vendi ùhte rùhma ei panda, samuti kui on teada et lapsed on vàljaspool lasteaeda suured sòbrad, siis lasteaias nad eraldatakse. Sama ùritati teha ka sòimelastega, kuid kuna neid oli palju, siis kòiki muidugi eraldada ei saanud. Nende loogika seisneb selles, et kui laps on ùhes rùhmas kellegi vàga làhedasega, siis ta teistega suurt ei sotsialiseeru. Ma ei ole selle poliitikaga vàga nòus ja ei arva, et lasteaed on see koht kus peaks vàhese sotsialiseerumise pàrast muretsema. Nii vàike laps niikuinii ei suuda kòigiga suhteid luua ja vastupidi, oleks parem kui tal tekiks ainult paar làhemat sòpra, kellega koos olles ta end hàsti tunneb. Rùhm on ju tegelikult suur. Pealegi on 2/3 rùhma lastest suuremad ja nàiteks poistega (eriti suurematega) ei tunne Triinu mingit sidet ja vaevalt ta nendega suurt suhtlema hakkab. Kui aga aasta lòpus on tal ùks 5 aastane poisist sòber, eks ma siis vòtan sònad tagasi. Ka see segarùhma meetod tekitab minus vastakaid tundeid. Teoorias see mulle meeldib. Nùùd praktikas mulle aga tundub, et mida suurem laps, seda paremini see toimib, vàiksematele aga on see paras stress. Niigi uus kogemus, palju lapsi ja kui siis neist enamik on veel ka palju làrmakamad, kiiremad, osavamad ja mis kòik veel, siis ma ei usu, et see kolmeaastane end just vàga hàsti tunneb. Neil on kùll teoorias vàga tore abistamissùsteem, et iga 5-aastane on ùhe 3-aastase tutor vòi midagi sarnast, kes peaks vàiksemat aitama ja suunama. Kasvataja juhendamisel loomulikult. Kui tegelikkuses on muidugi tihti nii, et seda 5-aastast ei huvita suurt see 3-aastase abistamine, tal vaja oma sòpradega olla. Vàhe sellest, et rùhmades on selline eraldamine, toimub ka rùhmavàlist tegevust, kus toimub jàrjekordne eraldamine. Nàiteks vòetakse kòikide rùhmade kolmeaastased (keda tuleb kokku kuskil 35 ringis), mis omakorda jagatakse veelkord eraldi rùhmadeks, mis siis tàhendab seda, et  laps vòib sattuda kokku teiste rùhmade lastega (kuigi omavanustega), keda ta ùldse ei tunnegi. Ja tehakse siis midagi vanusele vastavat. Ma ei tea, mulle tundub seda kòike on liiga palju ja see on liiga segane. Noh, vòib-olla ma dramatiseerin ùle, sest lasteaed ei ole ju tegelikult suur ja vòib-olla pikas perspektiivis on see ikkagi hea sùsteem.

Triinu on kohanenud suht hàsti, ùtleme nii, et temale iseloomulikult. Mingit suurt ròòmuhùùetega lasteaeda minekut ei toimi, kuid suurt vastuseisu ka ei ole. Triinul vedas, ta sai vàidetavalt(siseinfo:)) parimate kasvatajate rùhma. (See aga muidugi tàhendab, et Ato jàrgmine aasta sinna rùhma ei saa:( ) Eks see parim on suhteline muidugi, nende headus seisneb selles, et nad on mòlemad vàga emalikud ning òrnad ja see sobib Triinu loomusega vàga hàsti. Mòni teine kasvataja on kàredam ja kòvema hààlega, mis vòib mònele krutskitega poisile just paremini sobida.

Hetkel on meil aga probleem kojutulek. Nagu kunagi sòimest (mis aga taandus peale paari episoodi) ei taha ka nùùd Triinu koju tulla. Nii kui mind vàrava taga nàeb, làheb nàgu kurjaks, kui kutsun teda, ei tule ja raputab pead kuni selleni vàlja, et hakkab jonnima ja mind àra lùkkama. Mul kohati juba pàris ebameeldiv seal kasvatajate ees. Samas kui juba kodus oleme, siis on kùll vàga rahul ja ònnelik. Toimetab siin oma asjadega, vaatab natuke multikat ja pea igapàev teeme koos kooki. Praegu làhen talle jàrgi peale lòunat, sest 3-aastased làhevad lasteaias kòik magama, aga Triinu ju ei maga ja seega peaks ta lihtsalt magavate lastega ùhes ruumis mingi tund passima. Pimedas ka veel. Aga kuna ta koju ei taha tulla, siis pean seda varianti vist kasutama. See aga tàhendab seda, et ma peaks ka Ato jàtma sòime magama, sest muidu jààb tema uinak liiga lùhikeseks kui ma ta kell 14 kodus magama panen 15.30 juba ùles pean ajama, et Triinule jàrgi minna. See variant mulle omale aga eriti ei meeldi, et jàtta Ato nii vàikesena terveks pàevaks lasteaeda lihtsalt sellepàrast, et Triinu nàitab oma jààra iseloomu ja ei taha koju tulla. :o) Nii, et mòtleme veel….

Samas muidugi, mul omal tekiks siis vàga àkitselt lausa 9-16 vaba aeg, mida on niii palju, et ma vist ei oskakski seda kuidagi àra kasutada. Mine vòi tòòle. Pole ju sellise vabadusega harjunud.

Kui ma kevadise potitreeningu edusammudega eriti hòisata ei saanud, siis seekord saan kùll. Vàhem kui kuu aega tagasi làks Ato esimest korda ise potile ja nùùdseks vòib òelda, et asi on noormehel kàpas. Màhe on all ainult magades. Kuna kodus làks asi suht ludinal, et ei olnud isegi ònnetusi, siis vòtsin kohe àra ka kodust vàlja minnes. Mis muidugi alguses tòi kaasa ka mòned àpardused nagu nàiteks poes àkki avastades, et ostukàrust midagi siriseb ja piim see kindlalt ei olnud. Ma tegin siis nào, et ei saa aru midagi, lùkkasin aga kàru edasi, tilganire jàrel sorisemas. Kuid selliseid apsakaid on siiski vàhe. Hommikused koerajalutused, mànguvàljakul ja Triinul lasteaias vastu kàimised jààvad kòik kuivaks. Kui on mingi eriti pikk autosòit, siis olen igaks juhuks pannud, samas vanaema juurde Veronasse làhme ilma.

Alguses Ato kùsida ei osanud, jooksis ise potile ja istutas ennast sinna maha. Ka koos pùkstega. Seega oli ta enamasti paljalt ja  nii toimis vàga hàsti. Nùùd ta ka kùsib ja enam pùkstega potile end ei istuta, vaid ootab, et keegi tuleks ja aitaks. Mingit potieelistust tal ei ole, sobivad nii suured kui vàikesed kui ka niisama pargis pòòsasse soristamine.

…..on Ato tàpselt sama vana kui oli Triinu siis, kui Ato sùndis – neli pàeva vàhem kui 21 kuud. Praegu kùll ei kujuta ette, et ùhe vastsùndinu koju tooks. Atoga oleks kindlasti palju raskem juba kasvòi sellepàrast, et Ato elus on ikka esikohal EMME ja ùlejàànud tulevad riburada jàrgi. Triinu on aga alati olnud pigem issi laps ja Ato sùndides ei olnud see talle mingi stress, et emme àkki hòivatud oli. Issi ju ei olnud ja nii oli tàitsa ok.

….magab Triinu esimest korda kodust vàljas ilma kummagi vanemata.  Esimene òò vanavanemate juures. Triinu ise tahtis. Vanavanemad tulid kùlla ja àra minnes Triinu nurus kaasa. Ilma minuta on ta maganud tegelikult ainult need kaks òòd, mis ma Ato sùndides haiglas olin. Mitte, et see minu kohalolek nii vàga tàhtis oleks olnud, vaid lihtsalt nii on làinud. Eks homme kuuleb kuidas làks. Suure tòenàosusega tekib probleem alles siis, kui teda homme koju tagasi hakkan tooma ja edaspidi saab meil kindlasti igapàevaseks vestlusteemaks vanaema juurde òòbima minek.

….siame meie ùle pika aja uuesti kogeda, kuidas on elu kahe vanema ja ùhe lapsega. Liiga lihtne, pika aja peale hakkaks igavgi. 🙂

“Alguses on raske, aga hiljem oi kui kerge, sest kogu aeg màngivad koos!” on yks pòhilauseid, mida yks làhestikku syndinud laste ema juba enne teise lapse syndi pidevalt kuuleb. Kui teine laps on àra syndinud ja see raske periood tàies hoos, siis see teadjate lause kàib emal nagu mantra peas ringi “….varsti hakkavad màngima, varsti hakkavad màngima, varsti hakkavad màngima….” ja sellest on vàga palju kasu, sest alternatiiv oleks “milleks k….t mul seda kòike vaja oli!” ja see pole yldse edasiviiv mantra. Kui siis natuke yle kahene istub ykskord oma vaevalt pooleaastase vennakse/òekese juurde ja ta nina ees paar minutit kòristiga vehib, siis hingab ema ònnest ja kergendusest, nii hakkab pihta, nyyd nad hakkavadki koos màngima! Tegelikkuses on màngimiseni muidugi veel pàris pikk maa.

Nyyd, kui Ato on juba varsti kahene, vòin kùll òelda, et meil on see màngimiseaeg kàtte jòudnud. Ega see muidugi nii pàevapealt ei toimunud, ikka tasapisi, alustades sellesamusest esimesest kòristivehkimisest.

Esimeseks “pàris” koosmànguks pean ma kilekotimàngu. Just seda màngu loen ma esimeseks ja òigeks, sest selle mòtles vàlja Ato kui ta oli umbes aastane ja nàitas sellega, et ta on nyyd seltskonnamàngudeks kùps. Enne tuli Triinult kùll initsiatiivi ja mànguettepanekuid, kuid Atole jài kòik liiga kaugeks ja arusaamatuks. Kilekotimàng siis kàib nii, et màngijad vòtavad omale kilekotikorvist kaks kilekotti, kumbagi kàtte ùks ja jooksevad nendega ùmber sòògilaua, samal ajal kilekottidega vehkides, nii et need krabiseksid. Suhteliselt pikaks ajaks jàidki nende omavahelised màngud sellisteks fùùsilisteks rabelemisteks – ymber sòògilaua jooksmine, voodil hùppamine, maas maadlemine. Kuna Ato on pigem suur ja tugeb oma vanuses kohta ja Triinu selline kleenuke, siis jòud neil peaaegu, et samad. “Intelligentsematest” màngudest Ato esialgu aru ei saanud. Nyyd hakkab kùll ka selles sektoris olukord paranema. Nàiteks saab Ato vàga hàsti màngusòòmise ja -joomisega hakkama. Kui Triinu teeb talle liivapastat maasikate ja munaga, siis sòòb kenasti màngult, ise vàga ònnelik, et on asjale pihta saanud. Peitust saab temaga ka màngida. Tavaliselt loen kas mina vòi Triinu ja Ato jookseb niisama erutunult meie vahel. Kuna ta ju nàeb kuhu peitja on peitnud, siis ta kipub kùll vàlja reetma.

Kui nad ka koos ei màngi, siis koos tahavad nad ikkagi olla. Màngivad kumbki oma nurgas ja mind pole tarvis. Nyyd kui Triinu kàib hommikul lasteaias ja me oleme Atoga kahekesi, tunnen eriti seda vahet. Hakka vòi yhelapselistele kaasa tundma. Samas muidugi kehtib see ainult Ato kohta, Triinuga kahekesi olla on vastupidi vàgagi lihtne. Eks siin màngib rolli vanus, 1,5ne on midagi muud kui 3,5ne ja vist ka memmekus. Ato on alati olnud palju memmekam kui Triinu samas vanuses. Triinut peab ainult vahel kontrollima kui ta liiga kauaks kuhugi vaikselt susserdama on jàànud, sest tal see fantaasia ikka lendab vahel pàris suure kaarega.

Suured kallistajad on nad ka. Triinu ùtleb “Ato teeme kalli kalli!” ja Ato haarab òekese oma raudsesse haardesse. Muidugi nad kaklevad ja riidlevad ka, aga sellest teine kord.

Kommentaarid:

28/09/2009 TädiMari .
Pole vaja kaasa tunda 🙂 Anni mängib imeilusasti üksi ja pikalt ka! Nüüd on ju veel lasteaiast fantaasiad koju tuua pluss on tal samuti hea fantaasia igasugu susserdisi välja mõelda 🙂

30/09/2009 Marju Blieder
Need kallistused on nii armsad. Minu omad kallistavad ka tihti. Su lapsed on superarmsad :))!

01/10/2009 Külli Voit
Aitàhh Marju! Ja Mari ma siis lapsevanematele ei tunne kaasa, aga ùksikutele lastele tunnen ikka! Koos on lastel ikka palju lahedam, nii et hakka aga teise peale mòtlema 🙂

01/10/2009 TädiMari .
Juba ongi tellitud 🙂 tead küll ju!

01/10/2009 Külli Voit
Nojah, òige kùll. Parem seegi kui mitte midagi! Kuigi see peaks olema lihtsalt kòigele veel lisaks:)

02/10/2009 TädiMari .
Kuule, ära hakka nüüd sina ka ajama!!!

Triinu on meil vàga emmelik. Talle kohe meeldivad igasugused emmede tegemised. Need tùùpilised, sest no eks emmesid on ju igasuguseid. Kui Ato vàhegi lubab, siis Triinu ikka hoolitseb tema eest.

Kommentaarid:

29/09/2009 TädiMari .
Anni ka armastab söötmismänge! Koera ja väikse venna puudumisel, peab meil issi kõik ära sööma! Ka minu joonistatud söögi 🙂