Kui ma kevadise potitreeningu edusammudega eriti hòisata ei saanud, siis seekord saan kùll. Vàhem kui kuu aega tagasi làks Ato esimest korda ise potile ja nùùdseks vòib òelda, et asi on noormehel kàpas. Màhe on all ainult magades. Kuna kodus làks asi suht ludinal, et ei olnud isegi ònnetusi, siis vòtsin kohe àra ka kodust vàlja minnes. Mis muidugi alguses tòi kaasa ka mòned àpardused nagu nàiteks poes àkki avastades, et ostukàrust midagi siriseb ja piim see kindlalt ei olnud. Ma tegin siis nào, et ei saa aru midagi, lùkkasin aga kàru edasi, tilganire jàrel sorisemas. Kuid selliseid apsakaid on siiski vàhe. Hommikused koerajalutused, mànguvàljakul ja Triinul lasteaias vastu kàimised jààvad kòik kuivaks. Kui on mingi eriti pikk autosòit, siis olen igaks juhuks pannud, samas vanaema juurde Veronasse làhme ilma.

Alguses Ato kùsida ei osanud, jooksis ise potile ja istutas ennast sinna maha. Ka koos pùkstega. Seega oli ta enamasti paljalt ja  nii toimis vàga hàsti. Nùùd ta ka kùsib ja enam pùkstega potile end ei istuta, vaid ootab, et keegi tuleks ja aitaks. Mingit potieelistust tal ei ole, sobivad nii suured kui vàikesed kui ka niisama pargis pòòsasse soristamine.