Seoses kikerherne retsepti sooviga on siis nyyd pòhjust ka avalikult kuulutada, et mul on ka teine blogi.
http://midamatanasyyateen.wordpress.com/ Tataa!
Ok, kòik need kes nyyd lootsid leida jàrjekordset imepàrast toidublogi, peavad kyll pettuma. See blogi on myl kyll juba registreeritud vist nii kuus kuud, aga nagu nàha, suurt aktiivsust seal ei ole. Pòhjus, miks ma selle yldse avasin, ei ole (kahjuks) yldsegi mitte see, et mul oleks kohutavalt palju imelisi retsepte jagada ja ma pidevalt kokkaks ning ei suudaks àra oodata lapsevabasid òhtuid, mil neid imelisi meistriteoseid maailmaga jagama hakata. Pòhjus on hoopis proosalisem – puhas frustratsioon! See pealkiri ei ole ròòmuhyyd, et oh, mida ma kyll oma tuhandetest imelistest ja tervislikest toitudest tàna kyll valmistan, vaid appihyyd – MIDA MA TANA SYYA TEEN!?!!! Umbes nii nagu on Itaalial lumega on minul kokkamisega. Iga aasta tuleb see lumi kui sajandiyllatus taevast ning kogu maa on paanikas, sest keegi pole selleks kunagi valmis. Iga hommik àrkan kylm higi otsa ees, et issand kyll, kas jàlle peab syya tegema! Mitte kunagi ei ole ma selleks valmis ja vist ei saa kah. Seega ma otsustasin hakata mingisuguseid retsepte koguma. Et mul oleks mingi koht, kuhu ma saan kiirelt vaadata ja kus on need niiòelda minu retseptid.
No tegelikult olen ma retsepte ikka varem ka kogunud, kes ei oleks, eks. Aga see on ka yks pòhjustest, miks ma nyyd blogi teen. Kòigepealt need igasugused paberilipakad, loetamatu kàekirjaga kirjutatud, tundmatute autorite, tundmatud retseptid. Kuskilt kellegilt saadud, ei tea millal. Elus ei tule mulle mu hommikuses agoonias meelde mingi retsept kuskil lipakal. Vahest ma olen siis tekitanud mingeid kaustikuid, no et kirjutan kòik yhte kohta. Ei toimi see kah. Kirjutan viis retsepti àra ja unustan, et kaustik yldse olemaski on. Vòtan uue kaustiku ja kirjutan jàlle viis. Siis leian vana, aga enam ei màleta yldse, mis toit see seal kirjas yldse on. Mingit inspreerivat pilti pole ja kàekiri ka nii jube, et panen kaustiku kinni ja unustan. Siis ma olen ajakirjadest retsepte vàlja rebinud, terve suur klade neid tàis. Ikka ei toimi, sest seal on ju kòik segamini. Tead, et kuskil seal on yks hea shokolaadikook, aga yles ei leia. Muudkui lappa ja lappa. Umbes sama kehtib kokaraamatute kohta. Mulle nad hirmsasti meeldivad, aga syya nende jàrgi teha on ikka vàga keeruline. Enamasti ma lihtsalt unustan ennast pilte vaatama, aeg muudkui jookseb, kòht làheb aina tyhjemaks ja lòpuks viskan ehmatusega raamatu kàest ja teen kiiruga midagi sellist mida ikka teen. Internet on muidugi tore koht, sealt leiab kòike, aga sel on ka omad miinused. No nàiteks leiad mustikamuffini retsepti, teed àra ja no tòesti ideaalne! Mòtled, vot seda ma teen veel, aga muidugi ei jàta yldse meelde, kust sa selle retsepti leidsid ning lootus jàrgmine kord seesamune leht yles leida, on miinimumilàhedane. Teine risk internetiga on, et seal on ka vigaseid retsepte. Eriti jama on see kookide puhul, kus òiged kogused on olulised ju. Kui kuskil on cup’id grammideks arvutatud, siis parem juba jàtta tegemata. No ja siis ma lihtsalt olen ka suht viletsa màluga. Kòigepealt ei màleta mida ma yldse teinud olen. No umbes see, et laps tuleb ja ytleb, emme tee neid kandilisi, pealt aukudega kooke, mis sa ykskord tegid. Mòh? Mis aukudega koogid, mina pole midagi teinud. Teiseks ei suuda ma isegi kòige lihtsamate asjade retsepte meelde jàtta. No pasta frolla sees kàib jahu, vòi, suhkur ja muna, aga mis kogustes?! Mis sest, et ma seda kymneid kordi teinud olen.
No ja nii ma siis mòtlesingi, et proovin nyyd seda blogivarianti. Eks nàis, kas toimib. Mòtlesin, et vòtan nyyd oma kokaraamatud ette, proovin uusi asju ja kui sobib, panen blogisse kirja. Et tuleks teinekordki meelde teha. Proovin pildi ka juurde saada, et oleks inspireerivam. Eks nàis kauaks seda indu on.
Aga sellega seoses on mul ka yleskutse. Et kui keegi peaks tundma umbes samamoodi nagu tunnen mina ja soovib minuga mu agoonias yhineda ning kasutada samadel eesmàrkidel sedamama blogi, ehk siis oma retsepte sinna koondada, siis oma oleksin ylimalt ròòmus. No vàlja nàeks see umbes nii, et igayks saab oma sissepààsu ja paneb kirja oma retseptid. Tag’i paneb oma nime, et siis soovi korral ainult oma retsepte vaadata. Mingeid eritingimusi pole, kes soovib, teeb pilti, eks ei taha, pole vaja. Retseptid ei pea olema kulinaarsed meistriteosed, aga muidugi vòivad olla. Ainus kriteerium on see, et toit peab olema sisestaja poolt àratehtud ja proovitud, et ikka toimib ja on sòòdav. See on mul loomulikult puhas omakasupyydlik yleskutse, sest ma ju tean, et mul loevad siin seda blogi paljud head kokkajad, oluliselt paremad kui olen seda mina ja see oleks yks hea vòimalus teie retseptidele kàpp peale panna. 😉