Teine “Esimene”…

…ehk esimene vanniskàik siis…

Ja usu vòi àra usu, aga see làks meil kah nàssu. Kuskil 10ndal pàeval kukkus sul nabakònt àra ja peale seda, teise nàdala lòpus me siis yritasime vanniprotseduuri làbi viia. Issi oli vàga òhinas, valmistas kòik kenasti ette, pani ka videokaamera jalgade otsa, et hiljem ju tore vaadata. Vann on sul selline natuke uhkem titevann, kus kàib sees ka yks spetsiaalne kolakas kuhu saab lapse toetada. Ja vot see kolakas meile saatuslikuks saigi. Algus oli kòik ilus. Sa olid kyll natuke yllatunud olemisega, aga tundus, et sulle pàris meeldis. Hoidsin sind enda kàtel ja issi kastis sind veega. Hakkasin just issile ytlema, et ta selle kolaka vannist vàlja vòtaks kuna sa olid mul kàte peal ja see kolakas ainult segas. Ja just samal momendil tegid sa peaga mingi ootamatu liigutuse ja lòid ennast suure kolksuga vastu seda kolakat àra. No ja peale seda ei olnud mingist vannisolemisest enam juttugi. Nutt oli suur ja ehmatus veel suurem. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, aga kole ikkagi. Eriti kole on seda videot tagantjàrgi vaadata….

Hoidsime vannitamisega nàdal aega vahet lootuses, et ajaga làheb see kole vannikogemus meelest. Eile tegime siis duubel nr.2 ja tòesti vastab vist tòele, et vastsyndinu màlu pole just kòige pikem. Vannitraumast polnud jàlgegi. Sulistasid ja olid yleni rahulolev nagu yhele beebile kohane.