Just nii palju on mòòdas Linnu surmast. Lugesin kohe mitu korda sòrmedel yle, et kas tòesti juba nii palju. Mòtlemapanev on see, et Triinu rààgib endiselt Linnust iga pàev. Linnu pole tema elust mitte kuskile kadunud.
Ohtul paneb ta Linnu oma voodi kòrvale magama. Teeb talle oma sydamekujulise padja peale voodi, tekk on ka peal ja vahest paneb talle sinna kòrvale veel ka midagi ilusat, nàiteks mòne oma lòksu. Kui kuskile kauemaks àra lahme, vòtab alati Linnu kaasa. Elba saarel oli Linnu kaasas, vanaemaga màgedes samuti. Ohtul soovib Linnule head òòd ja annab musi. Kui jutt on meie perest, siis on alati ka Linnut arvestatud. Noh, et meil on peres neli tydrukut ja kaks poissi. Joonistab iga pàev mòne pildi, kust ei puudu ka Linnu.
Samas teab ta vàga hàsti, et Linnu on surnud ja ta saab ka aru, mida see surm tàhendab. Kuidagi suuremate seletamisteta on ta selle omale ise selgeks teinud. Mingit hirmu tal surma ees ei ole, ei ole kunagi ka olnud. Ei tea kas siis tuleb veel hiljem vòi tal ei tulegi. Nyyd seletab tema Atole. Teeb meie eest tòò àra. Et kui nemad ykskord on suured ja neil on lapsed, siis sureme meie àra ja siis kunagi surevad nemad ka àra. Aga sinna on vàga vàga kaua aega. Ato kuulab, suu lahti ja talle muidugi see jutt yldse ei meeldi. Et kòigepealt meie ja siis tema kah sureb àra. Tavaliselt hakkab nutma. Viimane kord tegi aga jutust omad jàreldused ja seletas mulle hiljem, et kui tema on haikala, siis mina ja issi sureme àra. Haikalaks saab tema siis, kui làheb esimesse klassi. Lasteaias on iga vanuseryhm mingi mere-elukas. Esimene aasta ollakse kalake, nyyd teisel on Ato delfiin, Triinust saab see aasta vaal ja kui kooli làhevad, saavad neist haikalad. Teen siis sellest jàreldused, et Ato jaoks on haikalaks saamine kaugeim tulevik, mida ta oma kolmeaastase aruga ette suudab kujutada.
Tegelikult on mul vàga hea meel, et Linnu Triinul nii sùdames on. Hea ju kui sul on oma personaalne kaitseingel, kes sul ikka ja alati silma peal hoiab. Triinu vahest kyll ohkab ja nàha on kuidas ta Linnut igatseb, kuid see ei ole selline raske ja rusuv igatsus. Tema jaoks on Linnu ikkagi siin, lihtsalt vahest tahaks teda kohe pàriselt ja kòvasti kallistada. Siis ta vòtab Linnu pildi ja kallistab seda.